Kriisijutuke | Olev Remsu. Tädi Lainega Munamäel
ERR-i kultuuriportaali sarjas peegeldavad kirjanikud olusid ajal, mil viirusehirm on pannud elu peaaegu kinni.
"Mina olin juba terve maailma risti-põiki läbi rännanud, kuid Laine-tädi rääkis ikka tollest väljasõidust Munamäele. Mina jutustan Kamtšatkast, tema Munamäest. Mina räägin Ameerikast, tema Munamäest. Mina jutustan Tahitist, tema Munamäest, meie reisist sinna," kirjutab Olev Remsu nüüd, kui ajutiselt reisida ei saa.
Laine-tädi ja Helju-tädi elasid Vahtselõõnas. Nende taluõuelt paistis Suur-Munamägi ja, ausõna, täitsa püsti muna moodi. Niisugune sinakas-rohekas, metsane munajas kuppel, tipus sirge nõel. See nõel oli muidugi torn, kuulus vaatetorn.
Ma tean, et kirjakeeles on Vastseliina, kuid miks peaksin ma kasutama võrokestele pealesunnitud kirjakeelt? Tädi Laine ja tädi Helju ütlesid ikka Vahtselõõna, ja las nii jäägu!
Tädidel lapsi ei olnud, nad võtsid lapseks mind. Suvelapseks. Nii veetsingi oma suved seal, kust paistis Munamägi. Minu mängumaaks olid Vahtselõõna kindlusevaremed, need olid meil päris külje all.
Oi, kuidas ma tahtsin neid kaugeid rüütliaegu tagasi, mil venelastele kõvasti tappa anti, nagu mulle üks külamees seal rääkis!
Ma tean, et üldiselt öeldakse lossivaremed, kuigi need müürid, tornid ja sissevarisenud keldrid on jäänud piiskopikindlusest, Tartu Piiskopkonna ida- ja lõunapoolseimast kindluslinnusest, ning miks peaksin ma kindlust lossiks nimetama?
Tädid olid paiksed inimesed nagu loomapidajad ikka. Laine-tädi Tallinna oma elus ei jõudnudki, Tartusse sattus ta vaid ainsa korra, Maarjamõisa kliinikusse siis, kui tõbi kallal. Ent Petseris ja Võrus käimist juhtus tihti.
Tädide elamine oli olnud kunagi uhke asunikutalu, selle oli üles ehitanud nende isa, kes oli vapruse eest Vabadussõjas saanud suure tüki mõisalt võõrandatud maad, kuid tollal oli sellest alles vaid pool hektarit põllulappi, ülejäänu oli kolhoos endale võtnud.
Mõis oli oma maa tagasi saanud!
Ma olen ikka mõelnud, et Nõukogude-aegsetel kolhoosnike ja sovhoosiinimeste pisikestel aimaasiiluel, mis oli võimude poolt kuidagi vastu nende tahtmist lubatud, saavutati põllumajanduses vahest Hollandiskti kõrgem tööviljakus, seda tegid töökus ja armastus maa vastu.
Tädid olid töökad, oi, kui töökad! Ja nii jäigi neil söögikraami üle. Nad käisid seda Petseri ja Võru turgudel müümas. Müüsid sõira, liha, aedmaasikaid, kartuleid ja muud tavaari. Petseri oli Võrule lähemal, Petserisse sõitis buss pool tundi, Võrru terve tunni. Petseri turul olid hinnad kõrgemad, ja nii oligi tädidel sinna sagedamini asja. Mind võeti kaasa – las laps näeb maailma!
Ma olin siis alla- ja pealtkümnene. Petseri meeldis mulle rohkem kui Võru. Mina ei püsi paigal. Kui tädi (oli ta siis parajasti Laine või Helju) oli oma kauba seal turuletile laotanud, kippusin mina minema. Ja mulle antigi luba minna kloostrisse. Oi, kui kihvt koht see oli!
All sügavas orus oli üks kirik teise küljes kinni, kõigil sinakad kuplid taevatähtedega. Ja kellad! Sikuta nööre ja kellad kajavad. Mustas rüüs habemikud mungad sikutasidki, kuid tegid seda nööridel kiikudes. Kas pole ilus elu? Muudkui kiigu! Ja hõbedane helin pealekauba. Ja koopad! Võtsid küünla kätte ning tegid maa all pika-pika ja käänulise tiiru. Vasakule ja paremale olid maetud mungad, needsamad, kes kunagi kellanööridel kiikusid. Ise kaevasid endale haua, et siis sinna kunagi mulda minna. Õudselt põnev! Vaatasin küünlavalgel otsa elu salapärasusele. Kas mina tahaksin niimoodi surra? Natuke nagu tahaksin, aga parem ikka voodis. Ja ega eriti ei viitsiks endale hauda kaevata, etem, kui seda teeks keegi teine.
Petseri Petseriks, see oli mulle tavaline koht, juhtusin sinna suvel mitu korda. Eriti augustis, kui viljad said valmis.
Ent kord otsustati minna pikemale reisile. Näidata poisile Munamäge. Helju-tädi oli seal käinud kooliekskursioonil, kuid Laine-tädil oli jäänud sinna minemata, kuna tema oli ekskursioonipäeval olnud haige. Piinlik ju, Eesti kõrgeim mägi ja suurim vaatamisväärsus paistab sulle õuelt kätte, kuid sina pole selle otsa saanudki.
Läksimegi siis koos tädi Lainega. Tädi pani selga kirikurõivad, valge, mustade täppidega kleidi, mina olin oma tavalistes dressipükstes. Võtsime toidumoona ja mahlapudeli kaasa, astusime mööda rada läbi küpse, minust kõrgema rukkipõllu ning ootasime siis Lossivaremete peatuses bussi. See viis meid Võrru. Seal kõndis ma kaua-kaua kärsitult edasi-tagasi, kuniks posti kõrval pööras teine buss, sellega jõudsimegi Munamäe alla.
Teerajal keset metsasihti oli palju rahvast, arvan, et oli pühapäev. Hakkasime mäest üles minema. Mina tahtsin kõikidest mööda tormata, Laine-tädi ütles, et nii pole kombekas, et viks ja viisakas poiss nii ei tee.
Mida loeb siin viksindus, kui mul hullupööra kibeleb sees kähku tippu jõuda ja ära vaadata, mis seal ka on? Ja teistest kiiremini!
Süstasin kõigist mööda. Torni all ootasin Laine-tädit viisakalt järele, ei hakanud üksinda üles minema.
"Helju rääkis, et lõõtsamees oli ka siis, kui tema käis," ütles Laine-tädi, ise lõõtsutas.
Tõesti, pingil torniukse kõrval istus mees, akordion käes, valge kapteninokats peas, ning mängis ja laulis.
Järelikult istus ta seal siis juba Eesti-ajal! Järelikult istub ta seal mitukümmend aastat! Ja miks tal nihuke müts on? Äkki peab mäge laevaks, torni mastiks ja ennast laevajuhiks? Aga kahjuks ei purjeta ta kuhugi, püsib ankrus.
Ähkides jõudsime vaateplatvormile. Uhkus täitis hinge. Olime Eesti kõige kõrgemas kohas. Oo, nägin, et tegelikult oleks saanud veelgi kõrgemale minna, ülalpool oli veel, vähemalt üks korrus, sinna viis metallist kaldredel, kuid laes oli tabalukuga luuk ees.
Kui kahju! Tippude tipp jäi vallutamata! Ei tahaks ma mööndusi teha! Kuid esialgu tuleb leppida sellega.
Tuuled puhusid, metsad haljendasid, põllud kollendasid, terendavad kaugused kutsusid. Ikkagi oli ülev.
"Helju rääkis, et siit paistab Peipsi järv ja Petseri, mina ei näe kumbagi," ütles Laine, tuul õõtsutas ta heledat kiharat, mis roosidega pearäti alt välja ulatus.
"Mina näen, mina näen! Näen nii Peipsit kui Petserit," kuulutasin mina.
Mis parata, selline käojaaniajamise komme mul on. Ja on jäänud. Mõnikord ma vabandan ennast niimoodi – tõde tuleb kaunistada, et see paistaks tõepärasem.
"Kus, kus?" küsis Laine-tädi.
"Peipsi on seal ja Petseri seal," näitasin ma suvalisi suundi.
Praegu ei oskagi öelda, kas luiskasin teadlikult või uskusin oma kujutelmades tõesti nägevat Petserit ja Peipsit?
Me ei olnud seal vaateplatvormil sugugi üksi, seal oli terve trobikond huvilisi.
Keegi hallikasvalges triiksärgis ja traksidega meesterahvas küsis:
"Mis seal Petseris siis näha on?"
Vastasin: "Kloostrit. Siniste kuplitega kirikuid!"
"On ikka tark jõmpsikas. Tema näeb kõike," kiitis mind traksimehe kaasa.
Laskusime kähku alla, möödusime kaptenimütsiga lõõtsamehest ning istusime puhkepingile. Jõime piimapudelist rabarbrimahla, sõime sõira ja singileiba.
"Nüüd on siis siin ära käidud, pole häbi inimestele silma vaadata," tõdes Laine-tädi ja rääkis, mida oli kuulnud oma õpetajalt, siis, kui koolis käis, kui nad hakkasid minema Munamäe-ekskursioonile, kuhu tema ei läinudki.
Lätlaste kõrgeim mägi olevat kuus meetrit madalam. Lätlased olnud eestlaste peale kadedad, hakanud oma mäge kõrgemaks kasvatama, muudkui vedanud vankritega mulda mäe otsa. Õnneks eestlased saanud seda teada, hakanud tegema sama Munamäel. Siis saanud jälle lätlesed teada, mida eestlased teevad, mõistnud, et nende püüded on asjatudning jätnud üritamise katki.
"Selle lätlaste mäe nimi ei tule meelde. Hea, et nad katki jätsid. Kuid mis siis, kui lätlased jälle hakkavad? Ja teevad seda öösel varga moodi salaja, nii et eestlased teada ei saa?" küsis Laine-tädi.
"Selle asja võtan ma enda peale. Kõigepealt selgitan välja selle mäe nime ja siis hakkan valvama, et lätlased seal rumalusi tegema ei hakkaks. Ja kui hakkavad, siis teatan eestlastele," lubasin mina.
Mahl sai joodud, söök sai söödud, laskusime mäest alla ning kahe bussiga koju.
See jäi Laine-tädile ainukeseks lõbusõiduks elus. Ainukeseks.
Ja kuidas ta seda meenutas! Alati, kui me nägime, rääkis ta sellest Munamäele-minekust, sellest, kuidas mina nagu pöörane mäest üles tuiskasin, sellest, kuidas ta hingeldades mulle järele jõudis, lõõtsatõmbajast, vaateplatvormist torni tipus, rabarbrimahlast, singileivast. Petseri- ja Peipsi-nägemisest muidugi vaikis, seda polnud ju ilus meenutada. Aga minu lubadust valvata lätlaste vempude üle, kiitis.
"Olev on oma tööd hästi teinud, lätlaste mägi on jäänud ikka meie omast madalamaks," naersid mõlemad tädid.
Kuidas sa tunnistad, et sinna lätlaste mäe juurde pole saanudki? Liiga lähedal ja liiga tavaline!
Mina olin juba terve maailma risti-põiki läbi rännanud, kuid Laine-tädi rääkis ikka tollest väljasõidust Munamäele. Mina jutustan Kamtšatkast, tema Munamäest. Mina räägin Ameerikast, tema Munamäest. Mina jutustan Tahitist, tema Munamäest, meie reisist sinna.
Ja teate, mida ma mõtlesin? Eks see reisimine ole üks elamuste jaht. Ja Laine-tädi Munamäelt saadud elamus oli suurem, kui minu omad kõigil rändudel kokku!
Mõnikord küsitakse – kumb inimene on targem, kas see, kes loeb läbi terve raamatukogutäie raamatuid või see, kes loeb läbi ainult ühe lehekülje, ent saab sellest leheküljest täiel määral aru? Tervenisti ja puhtalt aru?
Arvata võib, et too arusaaja...
Eks reisidega ole samuti. Üks Munamäele-sõit võib anda rohkem kui paar ümbermaailmaotsa...
Ja teate, mida ma tänini mäletan! Mina luiskasin, et mina näen! Nii Peipsit kui Petserit. Tahtsin ikka olla parem kui ma olin.
Toimetaja: Valner Valme