Kriisijutuke | Aspazija. Haldjate saatus
ERRi kultuuriportaali sarjas peegeldavad kirjanikud olusid ajal, kui viirusehirm on pannud elu peaaegu kinni.
Tõlkija Hannes Korjus toob lugejateni tõlkepala läti luuletaja Aspazija (1865 – 1943) sulest.
Oli lämbe südapäevaaeg metsas. Ühe suurpuu vilus olid aset võtnud mõned haldjad. Nende roheliste linasrüüde alt võis seletada roosilehtedeist sukke ja samblaist jalavarje.
Kui ma veel osundaksin, et need haldjad olid Särasilm, Hurmehuul, Õrnkäsi ning Habrassüda, siis taipab igaüks, et need on neli kõige tähtsamat haldjat, sest ülejäänud ei pääsenud ilu poolest neile lähedalegi.
Ühe silma sulgenud Särasilm piidles teisega kelmikalt läbi puuokste, mistap võinuks arvata, et miski küütlev päikesekiir on paksust leherohedast läbi pugenud.
Hurmehuul lebaskles selili rohus ning õrritas ühte metsmesilast, kes sumisedes ta punakarva jalatsite vahet lendles, pidades noid mõnedeks metsasügavuses tärganud seninähtamatuteks imelilledeks.
Õrnkäe peopesa oli otsekui valge liiliakellukana taamale sirutunud. Ta oli sinna puuvarjuste rohutõusmete tippudelt kogunud mõned koidupäikesest tahendamata kastepiisad. Mingi janune linnuke oli ligi laskunud, ning Õrnkäsi andis talle juua.
Pelgalt neljas haldjasõsar, Habrassüda, istus rohus teistest õdedest pisut omaette ning oli pea leinaliselt langetanud. Sügavalt unelmaisse uppunult mängles ta ühe päikesekiirega, käänutades toda kord väikeste sõrmuste moodi ümber sõrmede, kord lastes tulikuldse siuna väänduda oma valgele randmele.
"Õekesed," lausus ta viivu pärast, "mu kevadsündinud õekesed, pean teile avaldama ühe kurva sõnumi."
Haldjad tõstsid pead ning jäid kuulatama.
"Ma pean teile ütlema, et meile pole enam kauaks antud päikeses ja lillehõngus elada. Meid ootab ees midagi vastukarva ning – hirmsat. Ma arvan, et seda kutsutakse saatuseks: me peame kõik surema."
"Mis see on?" pärisid hämmeldunud sõsarad.
"See on nõnda, kui päike otsekui kahvatuks ning kustuks, kui õitsevad roosid otsekui närbuksid ning meie, kes me elame ja oleme, midagi aimamata, haihtuksime ega saaks enam kunagi olema."
"Aga mu niinepuu, kus ma elan, puhkes just kuldvalevate õitega õilmitsema, kuis võib siin enam mitte olla?" päris Särasilm.
"Minu sirelipuu heilutab ning hällitab oma äralugematuid siresiniseid õiekobaraid!" hüüatas Õrnkäsi.
"Ning mu roosipõõsas on tungil tulipunastest pungadest," õhkas Hurmehuul.
"Nad kõik peavad hävima, nii sinajad, punavad kui ka kollased õied ning meie ühes nendega," sõnas Habrassüda kurbmeelselt.
"Aga kust sa seda tead?" küsisid ta õed.
"Seda rääkisid mulle lehed."
"Ah, lehed! Kes neid tohib uskuda!" kostis Särasilm põlglikult.
"Nood kahisevad ja patravad päevläbi, iseäranis haavalehed, ena mida nad kõik kokku ei lobise!"
"Tammelehed pajatasid mulle seda sama."
"Aga kust võiksid nood seda teada? Pole nad ühti targemad!"
"Nemadki pole seda omast peast öelnud," lausus Habrassüda, "nad kuulsid seda ühelt vanalt, koltunud lehelt, mis oli puule veel mullusest suvest pidama jäänud."
"Too vana, koltunud leht peaks küll väga tark olema," mõlgutlesid nüüd sõsarad, kes olid samuti ebalevaks muutunud.
"Aga kas poleks parem, kui sa ise läheks ja vana lehega jutleksid?" andis Hurmehuul nõu. "Ta oskaks sulle ehk veel midagi enamat kosta ning pealekauba oled meist südim, meie ei tohi ju seesinase vana tarklehega ülepea sõnagi vahetada."
Habrassüda hakkas küll tugevasti värisema, sest ta tundis suurt aukartust vana lehe teadmiste vastu, aga võttis end kokku ning oli valmis viimase juurde minema.
Ülejäänud õed ei tahtnud samuti jõude jääda, vaid välja peilida, mida jubeda saatuse küüsist pääsemiseks ette võtta.
Üks tahtis minna valendava pilvesumma ette, sest säärased pilved ulatuvad ju ütlemata kõrgele; nood võivad õppida tarkusi inglitelt, kes kunagi sinavas taevalaotuses paradiisiukse kuldsel mademel lustisid.
Teine võttis nõuks vestelda hulkurhingelise lõunatuulega, aga kolmas arvas parimat nõu teadvat leida siitsamast metsaaluselt lättelt. Kõrgused ja kaugused jäävat tol küll saavutamata, aga olevat seevastu sügav, sest voolavat välja otse maa südamest.
Nõnda otsustanud, läksid õed lahku ning sammusid igaüks ise teed.
Särasilm pöördus alustuseks ühe valge pilve poole, kes tast parasjasti naerusuiselt mööda purjetas.
Ta peatas selle ning päris, kas too polevat midagi kuulnud neid ähvardavast hirmsast saatusest ega teadvat, mil kombel võidaks surmasuust pääseda?
Pilv kahvatus pisut otsekui leebesse nukrusse langenult ning vastas:
"Mina, tuulelaev,
elan vaid päev,
elan vaid päev,
lõpulgi mu viimnepäev!
Võika pimeduse sund
Mu kaduvikku tõuganund."
Nõndakostnult tegi pilv juba minekut, naerdes nagu ennegi, muretsemata raasugi tuleviku pärast ja lusteldes oma üürikese saatuse üle.
Särasilma ei lohutanud sugugi, et pilvgi on samamoodi surmale määratud ning veel kiireminigi. Ta naases nukralt, leidmata nõu, mismoodi ängistavast surmasunnist pääseda.
End samaaegu roosi ligistikku sättinud Hurmehuul kõnetas lõunamaist tuuleviret, kes paitas kord roosi punavaid lehti, kord tolle ääspunaseid huuli.
Hurmehuule pärimisele surma kohta mõistis tuuleviregi korrata vaid sedasama, mida ta õde oli pilve käest kuulnud. Lõunatuul tähendas ohates:
"Lehesadu, lehekadu,
lehel surmauni magus –
sügisiili meelevallas
lehekõdu orjakuulgi,
lunastuseks suudleb surmas
roosineitsi punahuuli."
Metsaallika nõu järel käinud Õrnkäsi oli küll esimestest õdedest teadjamaks saanud, kuid lättesuust kuuldud sõnad olid niivõrd sünged ja arusaamatud, et ta muudkui kordas neid endamisi ega suutnud ikkagi nende tähendust mõista. Allikas oli kõikide saladuste talletajana nimetanud maad ning sõnas:
"Maaemal
tõmmukarvad silmad –
üks lukus,
teine valvel,
Maaemal
kastemärjad pihud-
üks öiselt must,
teine koiduvalge;
Valge sumesoe,
Must loojangkalge.
Üks silitamas olevikku,
Teine saadab kaduvikku.
Üks ühte annab,
Teine võtab ära:
Kes elab, pärima jääb surma,
Kes sureb, ärkab nagunii
Pelgalt surma suval kõik
Ju kordub lõpmatuseni."
Õrnkäe naasedes olid mõlemad sõsarad juba ees ootamas, ainult Habrassüda oli veel puudu. Õed olid kurvemast kurvemad; nad teadsid nüüd, et surm on möödapääsmatu ning valitseb kogu loodu üle.
Kuni nad veel mõtlesid ja arutasid, oli rohi kergelt lahknenud ning puust väljus Habrassüda. Õdede imestuseks ei olnud ta enam nõnda kurb, ta naeratas otsekui noor pärnapuu kevadpäikese all.
Õed puistasid ta küsimustega üle ning ta pidi kogu vana lehega peetud jutu üksikasjalikult üle kordama.
Kergelt polnud küll vana lehe keelepaelad valla pääsenud, sest ta oli ühteviisi tark kui ka vana ning peitis oma tarkust kortsus lehekurdudes.
Aga Habrassüdamele poleks ju keegi suutnud õieti vastu panna, ning seekord oli Habrassüda osanud eriti sulnilt paluda, temast õhkus säherdust õrnust ning kargust, et vana leht oli justkui kevadvihma saanult õige pehmeks muutunud.
Vana leht oli kostnud, et olevat küll selline võimalus, mis võivat surmasuust päästa. Too võimalus võivat avaneda kõigele kaduvale, keda tema läbi kaitstaks, see jäävat nooreks ja õitsevaks, kogunisti endisest veelgi ilusamaks ning elavat mitte ainult üle talve, kui jäämägedelt saabub valge surm, vaid järgmise kevadegi ja veel hulga kauemgi.
See anne maiseid hingi surmast lunastada olevat antud ühele inimesele ning kui haldjatel õnnestuks too inimene ära oodata, lunastavat too haldjadki hävimisest.
Aga kust taolist inimest leida?
Vana lehe seletust mööda erinevat too paljudest seepoolest, et ta silmad ergavat taevases palangus ning suu kõnelevat jumalakeeli.
Haldjad hakkasid nüüd päev päeva järel kõiki metsasallu tulijaid teraselt silmas pidama, tabamaks nende seast taevases palangus silmapaariga ning jumalakeeli kõnelevat inimest.
Tulijaid oli lugematul hulgal. Pühapäeviti kogunesid haljaspuude varju pidustes riietes, lõbusa naeru saatel lustivad ülemeelikud lapsed, lõkerdades nõnda vuliskeeli, et sõnad oravajõmpsikate kombel puulatvades ringi kargasid. Haldjad piilusid puuokste vahelt, aga nende kõigi seas polnud ainumastki, kes teiste seast kuidagi eriliselt välja paistnuks, kes olnuks kõigist teistest miskil viisil iseäralisem, anderohkem ja üllam.
Argipäevilgi tuli mõni metsaüksindust taga ajav armunud paar, kõnelemaks kirekeelil. Nad vadistasid ja armatsesid, nad rääkisid palju kenasid sõnu ning andsid igaveseks truuksjäämise tõotusi, aga tuulepuheldus kandis need taamale ning järgmiseks korraks olid noil juba meelest kadunud.
See lõõmav leek polnud taevane palang, see keel polnud jumalate keel.
Loodetud lunastaja ootuses hakkasid haldjad juba kiratsema, mäeveerte tagant kerkiv rõske udu kibeles neile surmarüüsid kududa.
Ühel päeval nägid haldjad metsa sisenemas üksildast inimhinge, kel polnud saatjaks ei sõpra ega armukest.
Ta sammus justkui mingist üleloomulikust väest juhitatuna, ning ta silmad sihtisid kaugele, kaugele, otsekui pürgides läbi kõiksuse mingisse määratusse igavikku.
Polnud selleski inimeses midagi iseäralikku, ei kõnnaku ega välimuse poolest, ei pooljumalus ega sangar, mitte ligilähedaseltki. Ta oli sedavõrd argine nagu hallikarva metsrästas, ainult ta laup oli nii üllas ning selge, otsekui oleks emakäsi kodunt lahkudes juuksed taha silunud ning priske musi vajutanud.
Ning selle heleda lauba alt piidlesid kaugustsihtivad silmad, mis kiilgasid nagu mägiallikad päikesekuumal kaljupangal. Temas oli midagi, mis sisendas usaldust ning soojutas nähtamatu päikese kombel.
Haldjadki olid seda aistnud ning puuokstelt laskunult järgnesid talle varbaotsteil, vaevu rohutõusmeid riivates.
Ta oli ühe lopsaka puu all istet võtnud ning kavatses väljavõetud taskuraamatusse midagi üles tähendada.
Küll ta silmad nüüd kiisklesid ja kirendasid, küll ta poolsuletud huuled värelesid, justkui pahisenuks neist mingit ennekuulmatut vägilaulu!
See pidigi surematuse kandjal olema, ta nägi välja justkui võinuks kogu elava mingi võluväega üle puistata.
Haldjad langesid värisedes ta jalge ette ning anusid igavest elu.
"Just teid ma vajangi, te kaunid looduslapsed," lausus ta ülestõusnult armsal häälel haldjatele ning nende haljaid siidjuukseid silitades, "ma otsin kammitsetud ilu, et seda valla päästa, ma otsin allikat, kust ammutada. Millest ma küll looksin, kui poleks ilu? Ma olen kõigest vahendaja, nagu mesilane on vahendajaks õite ja mee vahel, olen nagu tuul, kes kannab õieseemned ja õietolmu üle ookeani ühelt maalt teisele."
"Ning me jääme elama?" pärisid rõõmsad haldjad.
"Te elate samuti kui õhtutähtede kuma elab allikas ning lendlete kergemini kui kiilitiivuil hääbumatu ilu keskel."
Ning noorur alustas oma loojatööd, ta manas kujusid ja pilte ning muundas olevat. Need kujud pidid saama surematuiks, see keel, mis kõla järgi oli paberile pandud, pidi ülestõusmiskuulutusena üle musttuhandete kõlama.
Ta kõneles Hurmehuule suu läbi, ning sõnad hõljusid nagu lõõmavast roosiväljast tõusnud viiruk. Aga noodsamad sõnad pudenesid, jäädes veripunaste süte kombel loideldes hõõgvele.
Ta võttis Õrnkäe jaheda pehme käe ning asetas selle rammetu inimkonna palavikust piinatud peale ning paitas sellega tolle vaevatud ihuliikmeid.
Ta silmapaariks olid Särasilma silmad, mis helendasid nagu taevatuli pilkases ulgumeres ning ta nägi tõusmas hiilgavat tulevikku.
Aga üle kõige heljus kõikeembavana Habrassüdame armas, soe hing, mis kumas otsekui kuupaiste öisel järvesilmal.
Poeet tajus, et oli lõpetanud oma suurima elutöö, ta oli kõik ära öelnud ning enda otsekui kaevu oma eluainest tühjaks ammutanud.
Ning ta oli saavutanud ülima täiuslikkuse, ta oli tõele ilu läbi vastuse leidnud.
Kui sügisiiling ägedalt läbi raagus puuokste puhus, haldjaid enam metsas polnud. Nende peavarigi oli laastatud. Tuul peksis ja keerutas mahalangenuid lehti, need olid haldjate lehtedest eluasemest jäänud punaskollased katked.
Haldjaid polnud mitte enam metsas, neid polnud enam kuskil ning ühtegi jälgegi polnud enam jäänud, mida nad lahkudes endi samblast jalavarjudega olnuks jätnud.
Aga ikkagi nad olid, nad elasid poeesias.
(1903)
Tõlkinud Hannes Korjus.
Toimetaja: Laura Pärnpuu