Arvustus. August Gailit kriitika risttules ({{contentCtrl.commentsTotal}})

August Gailit
August Gailit Autor/allikas: ERR

Uus raamat

"Lugusid Mr. Ge'st, August Gailitist"

Koostanud Hando Runnel

Ilmamaa, Tartu 2020

380 lk

August Gailit on paguluses ühes erakirjas öelnud: "...olen tänaseni arvustuse poolt kõige rohkem rünnatav kirjanik. Mu viimased romaanid on niisuguse sopaga üle külvatud, nagu oleksin mõne lapse ära vägistanud."[1]

Kirjanik ei liialdanud, tema retseptsiooni uurides leiame kunagistest arvustustest otse uskumatu hulga möödalugemisi, mittemõistmisi ja mahategemisi, mida tänapäeval lausa piinlik lugeda.

Juba Siuru aegadel oli Gailit rühmituse peamine peksupoiss ning ka edaspidi ründasid mitmed realismimeelsed kriitikud tema "ebarealistlikke teoseid" (eriti Vabadussõja-romaani "Isade maa", 1935) visa järjekindlusega. Magister Daniel Palgi kaebas: "Jutustades Nipernaadi seiklustest unustatakse tegelik elu (---) ja ei ole hoolitud, kas tegelikus elus oleks see võimalik."[2] Keeleteadlane Valter Niilus (1913-78) väljendas "Ekke Moori" (1941)[3] puhul siirast imestust: "Saame kummalise pildi: pole peaaegu ühtki isikut, keda võiks pidada tavaliseks mõistlikuks inimeseks – igale peab olema mingi liialdatud iseärasus, ühekülgsus või lihtsalt midagi pentsikut külge poogitud."[4] Gailiti pagulasperioodi värvika ja elutarga triloogia "Kas mäletad, mu arm?" tegi põhjalikult maha noor ja vihane mees Hellar Grabbi.[5]

Sel taustal jätab Hando Runneli koostatud kogumik arvustustest ja artiklitest Gailiti loomingu kohta "Lugusid Mr. Ge'st" aga hoopis piduliku-pühapäevase mulje, siin on ära toodud hulk peamiselt positiivseid vastukajasid ja tõlgendusi tema loomingust, kokku 53 pala 30 autorilt.

Tõsi küll, leiame siit ka mõnesuguseid mahategemisi ja muid manamisi, aga peaasjalikult vaid varasemate teoste kohta. Siin on tooniandvaks teravkeelse Hugo Raudsepa/Milli Mallika neli kirjatükki; arvustaja tuvastab Gailiti varasemas novellistikas "haiglase himu rõvedad visklemised" (lk 56); kahes hilisemas arvustuses ("Isade maa" ja "Ekke Moori" kohta) on Raudsepp siiski tasakaalukam.

Leidub näiteid Siuru-aegsetest följetonidest (Richard Roht, August Alle), millele järgneb hulk asjalikke arvustusi kõigi Gailiti romaanide ja ka novellikogude kohta. On mõni juhuautor (Arno Raag) ja mõni üllatusautor (F. D. [= Fri(e)da Drewerk = Reed Morn][6], Oskar Angelus). Mitmest mälestuskillust ja usutlusest saame lähemat aimu ka kirjaniku kui maise isiku kohta.

Kuus kirjutist on valitud Gailiti lähimalt mõttekaaslaselt Henrik Visnapuult, kes sõbra talenti juba varakult täiel määral väärtustas: "...palju huvitavam on sukel[du]da värskesse vette, palju huvitavam on peatuda noore kirjaniku vast veel lõplikult valmimata teoste juures, kui konstateerida mõne vana kirjaniku tardunud ja korduvat, aga ses žanris õnnestanud tööd...". Ühe esimesena kriitikuna rääkis Visnapuu positiivses võtmes gailitlikust "inetuse esteetikast": "...Gailit laiendab kirjanduse kui kunsti piire, mahutades ilumõistesse ka inetuse ja vastikuse. See on suur võit, sest seega muutub Gailiti kirjanduslik heliredel palju ulatavamaks, võtab omale suurema sügavuse..." (lk 64-65).

Esimesena eritles Gailiti tugevaimat trumpi, tema eriomast stiili lähemalt Johannes Semper. Artiklis "Meie uuema proosa stiilist" (1926) kinnitas ta: "Pole teist eesti kirjanduses, kes kirjutaks Gailitile omases rütmiliselt lainetavas lausete ahelikus. Paistab nii, kui oleks enne kujude tantsu ta hinges muusika, mis varsti kindlarütmiliseks kujuneb ning sünnitab sõnu-tantsijaid. Ja vahel sünnib sõna kõla enne kui ta kuju ning sisu. Gailiti proosa on õieti rida pikki luuletusi proosas." (lk 129). Semperilt on kogumikus ka pikem tunnustav arvustus Gailiti novellikogule "Vastu hommikut"; omalaadse kurioosumine võib lisada, et neid kirjutisi sisaldav Semperi teos "Meie kirjanduse teed" (1927) oli ENSV-s keelatud raamatuks veel 1959. aastal, "kõrvaldamise" ainsaks põhjenduseks: "Sisaldab A. Gailiti loomingu positiivse analüüsi".[7]

Palju ruumi, üle kolmandiku "Mr. Ge" mahust, on antud pagulaskriitikale. Kogumiku pikim tekst, Bernard Kangro "Noor Gailit" (lk 9-42), nagu ka August Mälgu, Karl Rumori ja Valev Uibopuu kirjatööd on võetud mälestusteosest "August Gailit 1891-1960" (Lund 1961). Ent seegi mälestusteos pälvis ilmudes omajagu kriitikat, Alur Reinans (1932 – 2010) leidis: "Kui Kangro kirjeldus liigagi palju otsib mõjutusi Gailiti noorepõlve inimestest ja maastikest, on Mägi ülevaade peamiselt ainult Gailiti teoste sisu registreerimine. (---) Gailit on siiski liiga suur kirjanik selliseks mittemidagiütlevaks üldiseks kiitmiseks ja puudustest ülelibisemiseks, isegi kui see toimub mälestusteoses."[8] Torkab silma, et Uibopuu pikemast artiklist on vastsesse kogumikku siiski võetud vaid kolm lõiku.

Nii osutub kõige süvitsiminevamaks käsitluseks hoopis kodumaise kirjandusloolase ja sädeleva esseisti Endel Nirgi (1925-2018) "Peiarimängud elu sügavike kohal" (lk 339-361) – huvitaval kombel kogumiku ainuke kirjutis, mis on valitud esindama kodu-Eesti viimase kolmveerandsajandi kirjanduslikku mõtet.

Nirk on Gailiti loome ülimalt isikupärast tagamaad suurepäraselt analüüsinud, üks tema tähenduslikumaid tähelepanekuid kõlab: "Mis väliselt toimub, selle tajumine ei valmista kellelegi raskusi: stseenid ja episoodid kogu oma iseäralikkuses on konkreetsed-elavad, tõusevad selgesti lugeja kujutlusse. Esitatu sügavam mõte ei avane aga nõnda hõlpsasti – enamasti jääb see üksnes aimata antuks ja pole igakord üldse üheselt sõnastatavgi" (lk 358).

Või võtkem romaani "Karge meri" (1938) iseloomustus: "Kirjanik kõneleb oma kaasajast, aga otsekui sajanditetagusest kaugusest (---). Ja nagu mõnes muisteloos, mis kõneleb vee alla vajunud asulast, näeme nüüd kõike otsekui läbi hõljuvate, lüümelt virvendavate kihtide – veidralt deformeerununa ja nihestatuna, üksikasjus paljuski eksootilise või ebatõepärasena ja samas nõnda lähedase ning rabavalt tõelisena milleski kõige põhilisemas" (lk 350-351).

"Loova kujutluse jõud" (lk 348) – see on Gailiti teoste dominant.

Grotesk, karneval, veidrustamine (Nirgi kasutatud väljendid), eredalt isikupärased ja samas nii eriskummalised tegelased – just sellisena on Gailit väga ehedalt 21. sajandi kirjanik, kindlasti hoopis rohkem, kui paljud tema kaasaegsed. 

 

Lisa. GAILITI TEOSTE TÕLKED

 

1) 1931 Toomas Nipernaadi – saksa

2) 1932 Toomas Nipernaadi – hollandi

3) 1933 novellid – ungari

4) 1935 Toomas Nipernaadi – tšehhi

5) 1938 Isade maa – saksa

6) 1938 Toomas Nipernaadi – leedu

7) 1939 Karge meri – saksa

8) 1939 Karge meri – soome

9) 1940 Karge meri – rootsi

10) 1941 Karge meri – tšehhi

11) 1942 Toomas Nipernaadi – läti

12) 1942 Toomas Nipernaadi – soome

13) 1942 Isade maa – läti

14) 1942 Karge meri – läti

15) 1943 Toomas Nipernaadi – saksa

16) 1943 Karge meri – saksa

17) 1944 Isade maa – saksa

18) 1944 Karge meri – taani

19) 1944 Tuglas, Maailma lõpus + Gailit, Pärlipüüdja – horvaadi

20) 1946 Toomas Nipernaadi – prantsuse

21) 1947 Leegitsev süda – soome

22) 1948 Leegitsev süda – rootsi

23) 1951 Üle rahutu vee – läti

24) 1952 Kas mäletad, mu arm? (I osa) – läti

25) 1952 Karge meri – läti

26) 1953 Toomas Nipernaadi – läti

27) 1954 novellid – läti

28) 1954 Isade maa – läti

29) 1955 Toomas Nipernaadi – soome

30) 1956 Kas mäletad, mu arm? (II osa) – läti

31) 1959 Kas mäletad, mu arm? (III osa) – läti

32) 1971 Toomas Nipernaadi – leedu

33) 1975 Ekke Moor – läti

34) 1978 Isade maa – läti

35) 1985 Karge meri – saksa

36) 1988 Toomas Nipernaadi – poola

37) 1989 Karge meri – tšehhi

38) 1993 Toomas Nipernaadi + 4 novelli – vene

39) 1994 Toomas Nipernaadi – läti

40) 2018 Toomas Nipernaadi – inglise



[1]  Ella Ilbak / August Gailit. Kirjad 1952-1961. Koostanud Piret Noorhani. Eesti Kirjandusmuuseum ja Tänapäev, Tallinn 2009, lk 72
[2] D[aniel] Palgi, "Eesti ilukirjandus 1928. a." – Postimees 20. jaanuar 1929, nr 19, lk 5
[3] "Ekke Moori" vastuolulisest retseptsioonist olen kirjutanud artiklis "Elav klassik murduvas ajas. August Gailit aastail 1940-1944" – Looming 2018/6, lk 850-851
[4]  V. N-s [= Valter Niilus], "Veel A. Gailiti "Ekke Moorist". Mõtteid keelest, stiilist, kompositsioonist, motiividest ja muust" – Postimees 12. märts 1942, nr 63, lk 6
[5] Hellar Grabbi, "Virvendused muinasmaalt" – Mana 1959/4, lk 282-286;  taasavaldatud Grabbi raamatus "Tulgu uus taevas. Mõtteid viiekümnest kirjanikust". Virgela, Tallinn 1999, lk 121-127
[6] Kui mitmed kriitikud heitsid "Toomas Nipernaadi" peategelasele ette isekat või lausa häbitut naisteküttimist, siis Reed Morn ütleb Nipernaadi kohta väga ilusti: "Tema vahekord kohatavate naistega on kunstniku oma kunstiesemega, leides igaühes midagi huvitavat ja ilusat, olgu need naised siis millised tahes" (lk 156).
[7] "Punatsensuur mälestustes, tegelikkuses, reeglites", koostanud Enno Tammer, Tammerraamat, Tallinn 2014, lk 360
[8]  Alur Reinans, "Raamat Gailitist" – Eesti Päevaleht 3. jaanuar 1962, nr 2, lk 2

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: