Paolo Giordano

"Algarvude üksildus"

itaalia keeles 2008 ("La solitudine dei numeri primi")

eesti keeles 2012, tõlkinud Tiina Randviir

314 lk

Kui armastus ristumise asemel kulgeb paralleelselt

Kui klassikalises kirjanduses on armastuslood tihti valusad, siis viimastel kümnenditel on lisandunud siia ebahariliku või isegi ebamugava nüansi otsimine. Head näited on Haruki Murakami "Norra mets" ning Matthew Quicki "Õnneteraapia", mis mõlemad käsitlevad vaimse tervise häirete mõju inimsuhetele ja armastusele. Kui siia lisada natuke varasemast ajast ka veel film "Vihmamees" (1988), võib kokku saada elemendid, mis moodustavad 21. sajandi ühe edukama itaalia romaani "Algarvude üksildus" alusmaterjali.

Paolo Giordano (sündinud 1982) kaitses Torino ülikoolis doktorikraadi osakestefüüsika alal ning tema debüütromaani "Algarvude üksildus" ilmumine oli kolleegide jaoks üllatus. Giordano on öelnud, et pärast algset heatahtlikkust tekitas raamatu edu tööl ka teatud probleeme, ilmselt tekkis küsimus, millele siis õieti pühenduda? Giordano valis kirjutamise ning loobus füüsikast. "Algarvude üksildus" pälvis Itaalia olulisima kirjandusauhinna Strega preemia, on ilmunud enam kui kolmekümnes keeles, müünud miljoneid eksemplare ning selle põhjal valmis 2010 Saverio Constanzo mängufilm (sama režissöör on hiljem teinud telesarja "Minu geniaalne sõbranna" esimese hooaja).

Nagu pealkiri viitab, seondub "Algarvude üksildus" reaalteaduste maailmaga, kuid olemuselt on teos eelkõige kirjeldus ebaharilikust armastusest. Raamatu peategelased on Alice ja Mattia ning alustuseks kirjeldatakse nende lapsepõlve 1980ndate keskel. Mõlema elu on suuresti mõjutanud lapsepõlvetrauma – ühel füüsiline, teisel vaimne. Alice on koolis tõrjutud suusaõnnetusel saadud vigastuse tõttu, Mattia traumaks on tema kaduma läinud vaimse puudega kaksikõde, kes oli kadumise hetkel tema valvata.

Nagu arvata võib, siis ühiste tuttavate kaudu Alice´i ja Mattia teed ristuvad ning nende vahel tekib spetsiifiline kiindumus, mis kuidagi ei võrsu "normaalseks" armastuseks. Alice ja Mattia kehastavad pealkirjas mainitud algarve, mis jaguvad üksnes ühe ja iseendaga ja ole kunagi kõrvuti, vaid saavad parimal juhul kulgeda ühist rada paralleelselt, paarina üle ühe. Edasisel eluteel kulgeb mõlema tegelase saatus oma rada, jälgitakse Alice´i keerulisi suhteid ning Mattia edu teadlasena, siis viib elu nad uuesti kokku – õigemini üksteisele lähemale, inimhinge matemaatiline konstruktsioon ei võimalda nende eludel täielikult kattuda.  

"Algarvude üksildus" on siiani Paolo Giordano menukaim raamat, kuid ta on kirjutanud veel kolm romaani. "Inimkeha" (2012) jälgib Afganistani saadetud sõjaväeüksust, kus meeste kõrval teenib üks naine; "Must ja hõbe" (2014) räägib perekonna liimiks saanud lapsehoidjast, kes jääb raskelt haigeks ning "Taevas ja maa" (2018) on Apuulia suves toimuv lugu kolme poisi ja tüdruku suhetest ja probleemidest. Tänavusel koroonakevadel jõudis paljudes riikides edetabelite tippu Paolo Giordano pandeemiat mõtestav esseeraamat "Nakkuse kütkes: elu taudi ajal", mis ilmunud ka eesti keeles. 

Joan Didion

"Maagilise mõtlemise aasta"

Inglise keeles 2005 ("The Year of Magical Thinking"), e.k. pole veel ilmunud

228 lk

Senise elu kokkuvarisemise anatoomia

Joan Didion (sündinud 1934) on kirjutanud viis romaani, millest üks ilmunud ka eesti keeles ("Meie ühised palved", LR 1982). Ilmselt oli selle väljamõeldud Kesk-Ameerika riigis Boca Grandes toimuva romaani tõlkimisel nõukogude ajal argumendiks ka üldine poliitiline olukord. Kuigi ka mõnedele Didioni romaanidest on osaks saanud heatahtlik kriitika, peetakse teda eelkõige viimase poole sajandi üheks märkimisväärsemaks esseistiks. Suur osa tema tuntumast ja kiidetumast materjalist on ajakirjanduslik või autobiograafiline ning haakub nn "new journalismi" vaimuga, mis 1960ndate lõpus ning 1970ndate algul seadis eesmärgiks arendada sellist ajakirjanduslikku teksti, mida saaks lugeda võrdväärselt proosaga, tõele truuks jäädes.

Didion alustas kaastöödega ajakirjadele ning kirjutas olemus- ja portreelugusid, palju muusikutest, California elust ning üha rohkem poliitikast. Samas võis ta olla ka väga isiklik, kirjutas tolle ajastu kohta ebatavaliselt avameelseid tekste oma depressioonist, järgmiseks aga Kuuba põgenikest või USA poliitikast Kesk-Ameerikas. Didioni loetakse tihti ka feministlikuks kirjanikuks, kuid ta ei sidunud ennast otseselt feministliku liikumisega, nii et mõnede kroonikute hinnangul näitas sellega, et "ta oli neist üle". Didioni teemakäsitlust vaadates võiks eeldada, et tegu on pigem USA kergelt vasakpoolsete vaadetega intelligentsi või kultuuriringkondade esindajaga, kuid rohkem olevat ta pooldanud pigem vabariiklasi, mis on omamoodi huvitav lisanüanss.

"Maagilise mõtlemise aasta" on Didioni hilisema loomingu selgelt tuntuim ja populaarseim raamat. Uusajakirjanduse vaimule kohaselt pole küll tegu üldse romaani, vaid mälestusteraamatuga, aga selle iseloom on lähemal romaanile. "Maagilise mõtlemise aasta" ei ole lihtne raamat, sest selle põhiteemaks on surm ja trauma. Joan Didioni ja tema abikaasa John Gregory Dunne´i kasutütar on raskes seisus haiglas ning paar asub kodus õhtust sööma. Sel hetkel tabab meest infarkt ja ta sureb. Mõned tunnid hiljem avab Joan Didion arvuti ja paneb kirja read "Elu muutub hetkega" ning järgmisel sügisel kirjutab mõne kuuga raamatu vahepealsest kogemusest: see on lugu leinast, enesehaletsusest, lootusest, selle kadumisest ja võimalikust uuesti leidmisest, paljudest teravatest detailidest.

Raamatus on kasutatud ka märkmeid enne abikaasa surma haiglasse sattunud tütre juhtumist ning sellest kujuneb teine dramaatiline liin, mille lõpp jääb väljaspoole raamatut – kasutütar Quintana Roo suri põetud haiguste ja alkoholismi koosmõjul enne teose ilmumist. Pisut sarnastest raamatutest on viimastel aastatel tähelepanu äratanud Julian Barnesi "Levels of Life" leinast pärast abikaasa surma ning Max Porteri "See linnuke on lein" pere leppimisest ema surmaga.