Kati, tema isa ja nende peretuttava poeg, paras väänik Carl sõidavad tädi Õie juurde maale. Isal on tore plaan: lapsed peavad nutiseadmetest eemal püsima ja tal endal on vaja kokku kirjutada rahus ja vaikuses üks koduloomadest rääkiv raamat. Selgub aga, et rahust ja vaikusest on asi kaugel – iga päev juhtub midagi. Ning peagi saavad külalised tagatipuks aru, et tädi Õiel ei olegi üldse tavaline farm, vaid üks väga isevärki farm.

Katkend:

Kiire, kaunis ja võimas

Ma olen kohanud inimesi, kes arvavad, et nad ei salli kasse. Ja olen isegi kohanud inimesi – kuigi kaunikesti vähe –, kellele ei meeldi koerad. Aga ma ei ole iialgi kohanud inimest, kes oleks öelnud, et talle ei meeldi hobused. Tõsi küll, meie ajal saab hobustega palju harvemini kokku kui kasside ja koertega. Minu lapsepõlves liikus aga hobuseid nii Tallinnas kui ka mujal Eestis päris palju. Tollalgi kinnitasid kõik inimesed, kellega ma loomadest rääkisin, et hobused on võrratult toredad loomad ja seejuures väga ilusad.

Inimesele kõige lähedasemad ja sarnasemad liigid on inimahvid šimpans ja gorilla, aga kui räägime kaunist inimesest ja seejuures tahame mõne ilusa looma võrdluseks tuua, siis šimpans meil küll meelde ei tule. Pigem räägime siis kaunist ratsust või ehk ka kaunitest lindudest, nagu seda on luik ja kotkas.

Ilusaks peab inimene sellist looma, kelle võimeid ja omadusi ta hästi tunneb ja kelle puhul ta tajub, kuivõrd täiuslikult on üles ehitatud looma keha.

Hobune on aga nii-öelda ehitatud eelkõige kiireks ja samas pikaks jooksmiseks. Kiiresti jooksvaid ja suhteliselt suuri loomi on maailmas teisigi: suured ja väikesed antiloobid, kitsed, hirvlased jt. Nad kõik suudavad joosta hobusest vaat et kaks korda kiiremini, kuid kindlasti mitte kaua. Hobune on võimeline jooksma väga kiiresti ja tegema seda tundide või lausa päevade viisi. Seejuures on tal palju kasu suurest ja võimsast südamest ja suurtest kopsudest, mis kindlustavad suurepärase vereringe. Puhkava hobuse süda lööb kaks korda aeglasemalt kui tervel inimesel,kusjuures hobune tunneb ennast seejuures suurepäraselt (inimene kutsub sellise pulsi korral kiirabi). Tormaval hobusel lööb süda kaks kuni kolm korda kiiremini kui tervel inimesel, tehes üle 200 löögi minutis (inimene kutsuks ka siis kiirabi).

Hobusel on ainulaadne jalaehitus: iga jalg toetub ainult ühele, nimelt kolmandale ehk keskmisele varbale, mille otsas on kabi. Hobuse eelkäijate teisest ja neljandast varbast on tänapäeva isendil järel lühikesed ja maast kõrgemal asuvad tikkeljätked. Tegelikult saab hobune neid koos oma keskmise varbaga asjade tõstmiseks kasutada küll. Ta võib isegi suruda inimese kätt.

Hobusekabja sein koosneb paljudest sarvolluse kihtidest, mis on teineteisega kokku kasvanud. Kui hobune lööb kabjaga vastu maad, siis löögilaine kustub kabja seina sees ja ei levi jalga mööda ülespoole. Sõralistel, kes võivad tõesti väga kiiresti joosta, on aga kaks varvast, millega nad löövad vastu maad ja nii levib lööklaine mööda jalga üles ja väsitab liigeseid.

Väga omapärased on ka hobuse kõõlused. Need on elastsed, justkui oleks nad ülitugevast kummist, ja varuvad energiat iga sammuga. Rangluud puuduvad hobusel sootuks ning tänu sellele ei ole neil laiu õlgu, nii et joostes on õhutakistus väike. Hobune lõikab läbi õhu nagu nuga mannavahust.

Hobusel on suurepärane nägemine, kuulmine ja haistmismeel. Maitsemeele poolest paistab ta silma sellega, et on maias soola ja suhkru järele. See on täiesti arusaadav – hobune sööb ju peamiselt rohttaimi, mille libledes leidub eluliselt vajalikku soola väga vähe ja ega suhkrutki palju ei ole. Rohttaimede söömiseks on hobusel loomariigi kõige paremad hambad. Erinevalt sõralistest mäletsejatest (hirvlased, veislased, antiloobid) pole tal lõikehambad mitte ainult ala-, vaid ka ülalõuas. Need moodustavad ideaalse rea, lõikava servaga kaare, nii et hobune võib vabalt näpistada tillukesest rohttaimest poole, kahjustamata sealjuures juuri. See aga tähendab, et taimeke võib juba järgmiseks hommikuks sama pikaks tagasi kasvada. Hobusel on mahukas suu, kus on mälumiseks palju ruumi ja väga palju hambaid. Täkkudel on tavaliselt kaks või isegi neli hammast rohkem, kuna neil on ka kihvad. Märadel võivad kihvad olla, aga ei pruugi. Kokku on hobusel 40–44 hammast. Toidu mälumisel on abiks veel väga suured mälumis- ja põselihased, mida on hobuse pead vaadates selgelt näha.

Hobused peavad sööma väga palju ja nad teevad seda liikudes. Nad on suured loomad ja neil on väga omapärane seedimine. Nimelt on see rangelt ühesuunaline: nende maos on klapid, mis ei võimalda mao sisul suu poole tagasi liikuda. Hobused ei saa oksendada. See aga tähendab, et nende jaoks on mürgised taimed väga ohtlikud.

Muuseas, hobuste varajased eelkäijad olid mitme varbaga. Tänu rohkele paleontoloogilisele materjalile on hobuse põlvnemine ehk päritolu üsna hästi teada. Juba 54 miljonit aastat tagasi elas Hyracotherium ehk eohippus, kellel oli neli varvast esikäppadel ja kolm tagumistel. Ta oli segatoiduline, umbes rebase suurune ja ilmselt võimeline ronima ka suurematel puuokstel. Ligikaudu 20 miljonit aastat tagasi elas Merychippus, kes kasutas käimiseks peamiselt ühte varvast igal jalal ja kellest arenes 2–5 miljonit aastat tagasi välja hobuse perekond. Merychippus oli rohusööja. 5–25 miljonit aastat tagasi tekkisid ja levisid laialt kolmevarbalised. Anchtitherium'i perekonna liigid ja nende hambad olid ideaalsed selleks, et süüa suuri ning laiu põõsa- ja puulehti. Kui aga puud-põõsad kliimamuutuste tagajärjel taandusid, surid need loomad välja ja eelise said rohusööjad.

Praegu elavad looduses hobuse perekonna liikidest kolm sebraliiki (svanni-, mägi- ja kõrbesebra, kes on hobuste ühise esivanemaga kõige sarnasem) ning Aasia metsikud eeslikud (kulanid, kiangid, khuurid ja inimese kaitse all ka prževalski hobune). Inimesele on kõige tähtsamad koduhobune ja kodueesel.

Koduhobune on pärit kahest praeguseks välja surnud liigist, kes on rohtlatarpaan ja metsatarpaan, kusjuures viimane elas vabalt Eesti metsades veel umbes 2000 aastat tagasi. Eesel on aretatud peamiselt aafrika ehk somaali eeslist ja kodustatud varem kui hobune. Eeslike on hobusest eluraskuste suhtest vastupidavam, samuti on ristandid, kus isa on hobusetäkk ja ema eesel, rasket tööd tehes hobusest vastupidavamad.

Kõik praegu elavad hobuslased on ühiskondlikud loomad ja nende karjades on umbes 10–15 looma, keda juhivad asutaja täkk ja juhtiv mära. Seda, mida süüa ning millal ja kuhu minna, et paremat toitu ja vett leida (hobused peavad suplema ja joovad üsna palju), otsustab mära. Täkk ehk isahobune kindlustab karja turvalisuse, olles üsna sõjakas ja tubli rüütel, ning jälgib, et karja koosseis oleks ühtlane ja õige. Näiteks ajab ta karjast minema kõik oma üle aasta vanused  pojad. Noored täkud moodustavad ellujäämiseks poisteklubi, mida juhib mõni natuke vanem täkk. Sellises klubis elades üritab iga täkk meelitada enda juurde vanemat mära mõnest teisest karjast. Kui tal see õnnestub, julgevad ka noored märad nendega ühineda ja alguse saabki uus kari.

Hobusekari tegeleb igapäevaselt riviharjutustega. Seda on väga vaja selleks, et ellu jääda näiteks lumetormi ajal või huntide rünnaku puhul. Hobused kaitsevad end kõige tõhusamalt tagajalgade paarislöögiga. Sellise obaduse saanud hunt ei pruugi enam püsti tõusta. Hobused oskavad ka väga korralikult hammustada.

Hobused on suurepärased suhtlejad, kasutades selleks mitmesuguseid poose, puudutusi ja helisid. Näiteks tahapoole suunatud kõrvadega ja välja sirutatud  kaelaga hobune, kes teeb hammastega näkitsevaid häälitsusi, annab mõista, et ta on sõber ning soovib kaaslase karva puhastada. Muide, keha puhastamiseks suudavad hobused maa peal suurepäraselt püherdada, aga magavad nad siiski peamiselt püstijalu.

Hobuse kodustasid ilmselt 5000–6000 aastat tagasi rahvad, kes elasid Mongoolia, Kasahstani, Iraani ja Põhja-India aladel. Umbes 4000 aastat tagasi rakendati koduhobuseid kaherattaliste sõjavankrite ette ja 2500–3000 aastat tagasi olid juba ka ratsahobused. On huvitav, et võimas Rooma ratsavägi ei tundnud sadulat, kusjuures päris pikalt. Tööhobused tekkisid peamiselt Euroopas ja Kaug-Idas suhteliselt hiljuti. Hobune oli inimesele töös nii tähtis abiline, et me mõõdame masinate võimsust siiamaani hobujõududes. Näiteks on tänapäevase kruiisilaeva mootorite koguvõimsus umbes 135 000 hobujõudu. Olgu öeldud, et hobuse töövõime on tegelikult siiski tublisti suurem kui üks hobujõud.

On aretatud väga palju ja erinevaid hobusetõuge, alates bernhardiinisuurustest shetlandi ponidest kuni ülivõimsate vladimiri raskeveohobusteni või inglise hunteriteni, kelle õlakõrgus on 1,6 meetrit ja pea veel palju kõrgemal. On saledad  ja imekaunid araabia või türkmeenia hobused ning väga karvased ja armsad  islandi ponid. Kõik nad on minu meelest kaunid loomad.

Hobustel on väga tähtis koht paljude rahvaste uskumustes ja müütides. Müütiliste hobuste seas on tiivuline Pegasus ja kõikide loomade ning heade laste kaitsja ükssarvik, samuti rüütlite ning vägilaste ülitargad hobused ja paljud teised. Pean tunnistama, et hobusel on kindel koht ka minu lemmikute hulgas.