Millest jutustab raamat "Kati, Carl ja isevärki farm" ja miks võiks lapsed seda lugeda?

Seda raamatut koos Aleksei Turovskiga kirjutades oli meil nn tööpealkiri "Koduloomaraamat". Kuigi vist iga eestlane teab, et Turovski võib ühtviisi põnevalt jutustada nii vesikirbust kui ka jõehobust, võtsime seekord kirbule koduloomad just sellepärast, et kahjuks ei kohta tänapäeva lapsed lehma, hobust ja lammast pooltki nii sageli kui nende isad-emad seda lastena teha said. Pentsik oleks zooparke täita lehmadega, kuid ega paljud maalapsedki oma kooliteel karjamaadest möödu. Raamatu peategelased Kati ja Carlgi ei satu sellisesse tallu nagu neid veel eelmise sajandi lõpul võis linnalähistelgi kohata, kuid neile jutustab koduloomadest-lindudest Kati loodusteadlasest isa Aksel Tuur. Laste suhetest ja sekeldustest pajatava osa kirjutasin mina, Aleksei aga võttis enda peale koduloomade elu-olu ja ajaloo tutvustamise. Kunstnik Heiki Ernits lõi meiega rõõmsalt kampa ja andis teadlasele üpriski Turovskile sarnase väljanägemise. Soovijad võivad muidugi lugeda ainult teadlase lugusid või hoopiski Kati ja Carli lugu, kuid meie muidugi loodame, et loetakse ikka järjest nii üht kui ka teist.

Kui te kirjutate raamatuid, millele eelkõige keskendute? Kus on teie fookus?

Enamasti tean ma kirjutama hakates, kuhu kavatsen koos oma tegelastega jõuda, kuid vahel tuleb ette ka seda, et lugu teeb minu jaoks ootamatuid pöördeid, tekib mingi uus tegevusloogika, mis sunnib endast kinni pidama. Tegelased hakkavad fookusesse sattudes tegutsema omatahtsi, aga see just teebki fabuleerimise huvitavaks. Tegelased ei tohigi ju kirjaniku jaoks liiga lihtsad ja läbi-lõhki tuntud olla, muidu pole lugu huvitav kirjutada ega lugeda. Ma ei saa küll kahjuks öelda, et nagu Alekseile, nii on ka minu jaoks ühtviisi paeluvad nii konnad kui ka koerad, kuid tunnistan, et Aksel Tuuri loomalugudes oli mullegi palju põnevat.

Raamatus on fookus nutiseadmetest eemal olemisest. Mis te arvate, kas raamatute lugemine võiks seda aidata teostada?

Nutitelefoni ja arvuti häbimärgistamisest on meie raamat kaugel: olgu see halb või hea, aga ei saa ju lapsi jätta eelmisse sajandisse, sellal kui täiskasvanud ise kasutavad kõiki kaasaegseid elektroonilisi vahendeid nii tööks kui ka meelelahutuseks. Küll aga on juttu piiripidamisest ja nutisõltuvusest hoidumisest – eriti siis, kui on võimalik vabas looduses silmi ja närve puhata ning koduümbruse loomastikku tundma õppida. Loodan väga, et meie lapsed saavad ja jäävad raamatusõpradeks ka praegusel nutiajastul. Selge see, et raamatute juurde meelitamine pole kerge töö, aga see läheb korda, kui nii lapsevanemad, õpetajad kui ka raamatukoguhoidjad tegutsevad ühel nõul. 

Jagage enda kogemust, kuidas saab inimene aidata iseendal leida oma elus tegevus, mida ta armastab ja naudib?

Arvan, et just raamatute kaudu võib iga inimene endale leida nii hobisid, meelelahutust kui ka lohutust ja oskust oma igapäevaelu huvitavamaks ja värskemaks muuta. Heast ilukirjandusest võib vahel leida rohkem tuge kui mõnest eneseabiõpikust!

Milline on olnud raamatute kirjutamisel kõige suurem takistus või probleem?

Kõige suurem takistus on läbi aegade olnud minu jaoks ikka ajapuudus. Huvitavaid teemasid ja igasuguseid tööpakkumisi on ikka olnud rohkem kui vaba aega ja tihti on tulnud tööaega näpistada unetundide arvelt. Nüüd, vabakutselises seisuses olles, püüan end vaos hoida ja õppida ütlema "ei" selliste projektide puhul, milles osalemist pakutakse siis, kui olen omadega niigi suures ajahädas.

Kui palju panete te enda raamatutesse oma isiklikke kogemusi või seike enda elust?

Eks elukogemused tüki vist kõigi kirjanike teostesse – olgu siis tahtlikult või alateadlikult. "Seltsimees lapse" triloogia rajaneb küll puhtalt mu enda elujuhtumitel, kuid seda kirjutades tuli mul siiski tuhnida nii kodustes paberites kui ka riiklikus arhiivis, sest nii mõnigi fakt vajas toekamat tausta kui lapsepõlvemälestused. Lasteraamatutesse on mul küll poetunud päris palju seiku mu laste ja mu enda ning sõpradegi elust. Tulevikus annavad juba ainet kindlasti juba ka lastelaste lood. 

Milline on üks hea lasteraamat?

Eks igaühel ole heast lasteraamatust oma nägemus. Minu jaoks peab hea lasteraamat sisaldama nii lõbusaid juhtumisi kui ka pisukest moraalitera. Raevukas või nännutav moraalilugemine tõukab nii last kui ka täiskasvanut raamatust eemale, kuid lapsi huvitab siiski alati see, kuidas peaks elama-olema, et olla õnnelik ja teha häid asju. Üks mu suuri lemmikuid on Astrid Lindgreni kangelane Vahtramäe Emil, kes saab vahel hakkama päris pööraste ettevõtmistega, kuid ilmaski ei plaanitse midagi kurja. Ja ega kirjanik asjata korruta teadet, et suurest peast sai Emilist vallavanem! Meil Eestis ilmub praegu palju häid lasteraamatuid – nii algupärandeid kui ka tõlkeid. Probleem pole hea kirjanduse puudumine, vaid pigem noorte inimeste huvi pöördumine raamatutelt virtuaalsetele meelelahutustele … Aga rõõm on nentida, et seda silmas pidades ei lase meie lasteraamatukogud käsi rüppe! 

Kas ja miks võiksid ka täiskasvanud lasteraamatuid lugeda?

Intelligentsed lapsevanemad loevad ju ikka oma lastele raamatuid ette ja eks kõigil ole enamasti oma lemmikautoridki juba välja kujunenud. Mina kuulun nende täiskasvanute sekka, kes sageli loevad lasteraamatuid ka omaette ja uskuge: vahel tõstab just lastekirjandus tuju ja kingib tubli annuse optimismi.

*

Intervjuu tegi Leelo Tunglaga raamatu välja andnud Rahva Raamatu kirjastus.