Marju Kõivupuu: me ei saa ajalugu tsenseerida ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Inimesed ei võta piisavalt aega, et arutada, miks ajaloos toimunud sündmused on nagu nad on ja mis on nende põhjused ning kuigi need tuleb praeguste teadmiste ja arusaamade järgi lahti seletada, ei saa paraku ajalugu tsenseerida, märkis folklorist Marju Kõivupuu "Vikerhommikus".

George Floydi tapmisjuhtumist rääkides sõnas Kõivupuu, et kahtlemata oli tegemist võimuliialdusega ja ükskõik, mida inimene toime on pannud, ei ole eetiline inimesega nii käituda.

"Aga kahtlemata eskaleeruvad sellised asjad ühiskonnas seetõttu, et need kannavad konnotatsioone, mille kaudu saab hakata signaliseerima ühiskonda sõnumeid, mis on sellest sündmusest võib-olla isegi pisut kaugel."

Asi polnud selles, keda valesti koheldi, vaid võimuliialduses ja selles, kuidas Floydi koheldi. Aga Kõivupuu sõnul kleebivad inimesed selle probleemi juurde ka väga palju muud.

"Me ei võta ühiskonnas piisavalt aega arutada, miks ajaloos toimunud sündmused on niisugused nagu nad on ja mis on nende põhjused. Võimalik, et peame sajanditagused sündmused praeguste teadmiste-arusaamade kohaselt lahti seletama, aga paraku ei saa me ajalugu tsenseerida."

Ta tõi näiteks, kuidas tema vanem laps läks üleminekuajal kooli ja tõi sealt kaasa aabitsa, kus olid kinni kleebitud kaks lehte.

"Ma teadsin, mis sinna kirjutatud oli. Me kõik mäletame seda salmi "seitsmes päev novembris on punane kalendris". Selle asemel, et rääkida lastele nende põlvkonnale arusaadavas keeles, et see on selle ajastu märk, me kleebime selle kinni ja hüppame sellest üle. Me hakkame üliagarusega põhimõtteliselt ajalugu tsenseerima."

Kõivupuu lisas, et selline tegevus mitte ei maanda pingeid, vaid tekitab olukorra, et need pinged löövad vales kohas ja valel ajal välja nii nagu vooliku puhul. "Kui sa parandad teda valesti, siis ta pressib kusagilt mujalt välja ja see toob kaasa hoopis midagi muud."

Sümbolite ja ideede tähendus muutub ajas

Märgisüsteemid, sümbolid või ideed, mille ümber kogukonnad kobarduvad, muutuvad väga kiiresti, jätkas Kõivupuu. Üks või teine poliitiline, filosoofiline või militaarne mõtteviis võib anda märkidele või meemidele sootuks teistsuguse tähenduse.

"Võtame näiteks svastika, viisnurga või – vabandage väljendust – kaabu ning mõtleme, mida see praegu meie ühiskonnas sümboliseerib ja mida see sümboliseeris veel 5–10 aastat tagasi ja kui lihtne on sealt mitte kaugemale mõelda – et kui sa kannad oma sügismantli juurde kaabut, siis järelikult sa mõtledki samamoodi."

Soome kaalub Neekerisaari ümbernimetamist, ka Eesti koha- ja paiganimed on Kõivupuu sõnul seotud eestlaste maailmavaatega. "Kas või isikute järgi tänavate nimetamised – need vahetatakse ümber, kui poliitiline kord muutub. Postsotsialistlikus ühiskonnas me teame seda suurepäraselt."

Selle läbi inimesed ka manifesteerivad oma mõtteviisi. "Kui me püstitame linna- või maamaastikule kujusid või mälestusmärke ja -tahvleid, siis me loome kuvandi või tõstame eeslavale solistirolli isikuid, keda me oma aja- ja kultuuriloos peame oluliseks. Nad on ühel või teisel viisil midagi muutnud."

"Me eeldame, et need inimesed, keda me n-ö eeslavale tõstame, on positiivsed kangelased. Aga see, mis ühele sotsiaalsele grupile on positiivne, võib olla teisele negatiivne," sõnas ta ja lisas, et paralleele saab tõmmata tänaste sündmuste ja pronksiöö vahel, kus erinevatel sotsiaalsetel gruppidel on erinev arusaam ajaloost, tõest, õigusest, heast, valest, ülekohtust jne.

"Meil on olemas kollektiivsed isiklikud traumad ja nende pidev ülekordamine tekitab ka küsimuse, kui kaua me neid n-ö kohvreid kaasas tassime. Mingil hetkel võiksime minevikust õppida ja mitte unustada, aga mitte ka pidevalt meelde tuletada. Kollektiivne süü või selle lunastamine on ka uute konfliktide ja süütegude katalüsaator."

Nali võiks jääda, stereotüübid mitte

Kõivupuu tõi näiteks 90. aastatel ilmunud folkloorikogumiku "Neeger päevitab", millest hiljem tekkis sama probleem, et kas etnilised naljad, mida tehakse teatud etniliste rühmade IQ, nahavärvi ja harjumuste üle, on tänapäeva ühiskonnas lubatud.

"Ma olen üliõpilastega folklooriloengutes nendel teemadel arutlenud ja mõnelgi juhul on välja koorunud mõte, et etnilised naljad on siiski igand ja neid teevad inimesed, kellel endal ei ole just väga kõrge vaimne tase," sõnas ta.

Samas on Kõivupuu sõnul naabreid kogu aeg heatahtlikult nöögitud ja tõi näiteks "Tõe ja õiguse" ning kirjandusloo laiemalt. "Kui me kõige selle kultuurist välja filtreerime, siis võiksime paljudel puhkudel küsida, et mis siis jääb. Me oleme põgusalt puudutanud kirjandusklassikat, igapäevast elu. Küsimus on, kust on tekkinud meil nende teemade suhtes ülitundlikkus."

Kaks asja, mis võiksid naljadest siiski ära jääda, on tema sõnul õelus ja stereotüübid.

"Naljad võiks jääda, aga kaduda võiksid stereotüübid, et kui sa oled sellist nahavärvi või sul on selline sotsiaalne staatus, siis sulle omistatakse ilma sind tundmata teatud isikuomadused või käitumismallid," sõnas Kõivupuu ja lisas, et võiks ka uurida, kas neil on üldse alust.

Ta märkis ka, et enne kui kedagi kaitsma tormame, tuleks küsida, missugust abi nad tegelikult vajavad. "Enne kui me hakkame n-ö kala veest välja võtma, sest tal on seal külm ja märg, küsime kas kala seda ikkagi soovib. Püüame teha seda, mis aitaks teistsugusest kultuurist tulnud inimestel tunda end hästi. Me ei tea seda tegelikult. Me lähtume oma stereotüüpidest ja ei tea seda."

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "Vikerhommik"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: