Urmas Vadi lugemissoovitus. Kahtlased kujud ja hullumagnet
Loomingu Raamatukogus ilmunud Yōko Tawada raamat" Kahtlased kujud öises rongis" on suurepärase ajastusega, justkui tellimusteos ja lohutus inimestele, kes ei saa hetkel reisida.
Raamat ütleb, et reisimine on pikk ja mõnikord piinavalt ebamugav ning ebameeldiv, kohtud veidrate ja isegi ohtlike inimestega, tekib segadusi ning konflikte jne. Ühesõnaga, on parem kui inimesed ei reisi. Või siis ei reisiks pikamaa rongidega. Raamatu peategelane, kellest autor jutustab sinavormis, sõidab öörongidega ja nagu ka raamatu pealkiri ütleb, on öises rongis kahtlaseid kujusid. Eks neid ole ka lennukites ja bussides, taksojuhid on sageli kahtlased, aga need, kes on pikemaid otsi rongidega läbinud, teavad, et need kõige kahtlasemad kujud on ikkagi rongis. Pikkadel sõitudel on aega, et inimesed jõuaksid oma sisemuse kogu värvikülluses laiali laotada.
Seal on kana sööv ja viina joov mees, kes on endale võltsarmi näole kleepinud ning tahab peategelast väevõimuga restorani viia. Seal on salakaubavedajad, kes paluvad kohvipakid peategelasel oma kotti panna ja ta teebki seda, oh, seda rumalust! Huvitav, kas siis Jaapani emad ei õpeta oma lastele, et võõraste inimeste asju ei tasu üle piiri viia? Üks kelmikamaid seiku ühes öises vagunis on see, kui peategelane üritab magada, aga ülemistel naridel on kaks prostituuti ja üks mees, kes siis vaheldumisi hüppab ühe naise juurde, siis teisele koikule, siis jälle esimese juurde. Jah, rongid on ehk armurõõmudeks veidi ebamugavad kohad, aga nutikad ja sportlikud inimesed saavad hakkama. Kuid peategelane ei saa hakkama, ta on lausa saamatu, hirmunud ja abitu, ta on iga petise ning varganäo unistus. Klassikaline ja stereotüüpne pilt eluvõõrast intelligendist, kelle läbiv motiiv on see, et ta jäi rongist maha või siis ei saa ta piletit, või jääb rong tulemata.
Just sellise kirjeldusega raamat algabki, peategelane tahab sõita Hamburgist Pariisi, aga kõik toimub nagu halvas unenäos, rongi ei lähe ja tuleb otsida teisi võimalusi ja kõik muutub painavaks ja peategelane jõuab korduvalt oma reisi mõttekuses kahelda. Ja lõpuks muutubki see reis Pariisi lausa fiaskoks ja ajuti ka unenäoliseks. Eks sellist tunnet on vist tundnud paljud, et midagi hakkab valesti minema ja siis lähebki ja läheb ning läheb ja sa ise lohised sündmuste järel nagu nöör. Ja eks inimesi on muidugi erinevaid, mõned ei reisi kuhugi, ei saa kellegagi kokku ja ei toimugi midagi erilist, teine läheb aga toasussides prügikasti välja viima ja kaob aastateks sündmustekeerisesse. "Kahtlaste kujude" peategelane on pigem nagu hullumagnet.
Ei saaks öelda, et Tawada kirjeldatud sündmused oleks kuidagi uskumatud, pisut ehk maagilis-realistlikud, eriti kui mõelda romaani lõpu peale, mis on ehk liiga ootuspärane või konstrueeritud ja lugejale öeldakse otse, et need reisid pole niisama, vaid see on ka sisemine reis ning eneseotsingu lugu. Ülejäänud peatükid-reisid ja kahtlased kujud on täpselt nii palju kahtlased, et nad mõjuvad täiesti võimalikena ning on pigem isegi tavalised ja autoril enesel kogetud. Ka tõlkija Lauri Kitsnik ütleb raamatu järelsõnas: "Küllap on kirjanikku jäänud saatma esimene teekond varases nooruses mööda Siberi raudteed Saksamaale, kuhu ta viimaks elama jäigi."
Need on erinevad reisid, mis toimuvad eri aegadel kas siis vanas Euroopas või siis Venemaal, Indias, Jugoslaavias kui veel oli Jugoslaavia. Aga isegi kui osa romaani tegevust toimub tänapäeval, siis mõtteliselt on tegemist ikkagi vana ja kadunud aja kirjeldusega. Ilmselt järgmised põlved loevad seda raamatut ja vangutavad pead ning on hämmingus, et kuidas see inimene nii saamatu ja rumal on! Nad küsivad, et miks see inimene ei ava mobiilirakendust, ei kasuta Tripadvisorit, Bolti ega Google mapsi!?
Toimetaja: Merit Maarits