Eesti heliloojate uusteosed äratavad tähelepanu Saksamaal, Ühendriikides ja Leedus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Helena Tulve
Helena Tulve Autor/allikas: Rene Jakobson

Kuigi lõppeva hooaja teine pool algas paljutõotava menuga, paiskas sellele järgnenud pandeemia segi tuhanded parimadki plaanid. Uuenenud olukord tõi muusikaellu ja ka Eesti heliloojatele uued tutvustamis- ja loomisvõimalused rahvusvahelistel sündmustel.

Valisin lähemaks tutvustamiseks nelja helilooja lood.

Age Veeroos. "Imaginäre Sonate op. 53" klaverile
Riho Esko Maimets. "Sinikõrgustele" kahele klaverile
Helena Tulve. "Without love atoms would stop spinning" soolotšellole
Peeter Vähi. Kontsert birbyne'le ja kammerorkestrile

Age Veeroos. Ludwig van Beethoveni sünnilinnas Bonnis toimub tema 250. sünniaastapäeva puhul erakordse haardega klaverimuusika sündmus, mis hõlmab sadu Beethovenist inspireeritud uusteoste kontserte aastatel 2013 kuni 2020. Selle algataja, organisaator, pianist, moderaator, toimetaja ja produtsent on ainuisikuliselt(!) Bonnis elav Susanne Kessel. Ta tellis enam kui 250 heliloojalt Beethovenile pühendatud klaveriteosed, teeb üksi nende kõigi esiettekanded Bonnis, pärast ka teistes saalides. Valitute hulgas, kes said temalt austava tellimuse, on Eesti helilooja Age Veeroos.

Susanne Kesselile saadeti kokku 261 uut teost heliloojatelt 47 riigist üle maailma. Projekti "250 piano pieces for Beethoven" esimese esiettekande, Šveitsi-Saksa helilooja Dennis Kuhni pala "Ludwig's harp" mängis ta 18. oktoobril 2013 Deutsche Welle fuajees Bonnis. Suursarja viimane kontsert on ees 28. novembril Bonnis Beethoven-Hausi kammersaalis, siis on ettekandel veel 12 helilooja palad. Beethoveni sünnipäev on arvatavasti 16. detsember.

Age Veeroos on Eesti huvitavamaid kammermuusika heliloojaid. Temalt tellitud Beethoveni-pühendusele pani autor pealkirjaks "Imaginäre Sonate op. 53" ("Kujuteldav sonaat op. 53"), inspireeritud Beethoveni klaverisonaadi nr. 21 op. 53 ("Waldstein") alguse muusikast. "Nagu ümisetaks endamisi Waldsteini sonaadi algust, aga täpselt ei mäletata, millised noodid olid. Pingsalt meenutada püüdes peaaegu puudutataksegi ammustest aegadest pärit muusikat, mis kättesaamatu ja põgusana ikka ja jälle käest libiseb... Alguse teema on rütmiliselt äratuntav, ent "õigete" nootide asemel kõlavad keelte kaasamisel kirkad ja kiiresti vahelduvad ülemhelid," kirjutas Age Veeroos ise oma uue pala kohta.

Ametliku kutse ja projekti tutvustuse saatis Kessel talle 2018. a novembris, Age teos valmis sügiseks 2019. Aasta lõpus salvestas Susanne selle ning tegi avaliku esiettekande 30. jaanuaril 2020 Bonnis Beethoveni gümnaasiumi saalis. Ka salvestas pianist kõik teosed Westdeutsche Rundfunkis (WDR) Kölnis, saates salvestused heliloojatele viseerimiseks. Palad on kirjastanud Editions Musica Ferrum Londonis. Kogu hiigelmaterjal on jaotatud kümnesse kogumikku, neist igas 25-30 pala. 8. köites on palad noortelt, 10-19-aastastelt heliloojatelt, noorte kogumik ilmus trükist 2019. aasta detsembris. Age Veeroosi klaveripala leiab 9. köitest, see köide on trükist ilmunud 13. märtsil 2020. Kõik, mis välja antud, on kohe ka müügil, näiteks maksab üks noodiköide 40 eurot.

Age Veeroos: "Minu pala trükitud noodis leiab selle teostamise kaks varianti, sest selgus, et pala käib pianistile üle jõu, eeskätt füüsilises mõttes(!). Susanne palus sellele kirjutada ka kergema variandi, number kahe töötasime välja koos siis, kui selgus, et ta ei suuda algvarianti mängida. Susanne pakkus ise lahendusi, mida alternatiivina teha. Mina ei ole seda veel kuulnud ja võib-olla saangi kuulda alles oktoobris, kui Bonni kontserdile kohale sõidan ning seejärel teeb ta ka salvestuse."

Beethovenile pühendatud suursündmus on tõeline haruldus. Eriti huvitav on klaverimaratoni koduleht: sisukad annotatsioonid, 261 helilooja loomingulood, autorite selgitused uute palade juures, mõtted Beethoveni muusikast üldse – juba palade pealkirjad on põnevad, rääkimata sellest, mis tuleb edasi.

Mõneti ootamatu on Eesti naishelilooja "üksildane" osalemine Beethoveni maratonis: Age Veeroos on ainus autor kogu Euroopa idapoolelt, kes tellimuse saanud; miks, ei oska ta seda ka ise seletada (pealegi on naisheliloojaid nende 261 hulgas üsna vähe). Susanne Kessel oli kuulnud Soundcloudist juhtumisi Age klaveripala "Sul tasto" (2008). See oli talle meeldinud ning ta avaldas soovi, et Age kirjutaks uue pala ka Beethoveni projekti jaoks. Age Veeroos on varasematel aegadel seotud olnud mitme muusikasündmusega Saksamaal, mõned viited võiksid meid juhatada ka kuulsa Wolgang Rihmi juurde, kelle õpilane Age oli Karlsruhe muusikakõrgkoolis, sest Rihmi õpilasi leiab Beethoveni projektist veel päris mitmeid.

Age peab end vabakutseliseks heliloojaks, kuigi ligi veerandi kogu energiast võtab õpetamine Tartus Elleri-koolis (kompositsioon ja muusikatehnoloogia) ning Tallinnas EMTA-s (elektroakustiline looming ja orkestreerimine), tal on lõpetamisel ka doktoriõpe muusikaakadeemias Tallinnas.

Riho Maimets. Tore uudis tuleb Ühendriikidest Philadelphiast. Mõned aastad tagasi õppis siin Eesti helilooja Riho Esko Maimets. Teda pole kuulsas koolis unustatud: kaks noort tõelist tähtpianisti tõid publiku ette Eesti märkidena Riho Maimetsa poeemilaadse oopuse kahele klaverile "sinikõrgustele" ("Infinite Blue Heights") oma kavas Curtise muusikainstituudi Gould Rehearsal Hallis (22. veebruaril 2020). Esitajaiks olid muusikainstituudis praegu õppivad erakordselt rohkelt tunnustusi saanud Szuyu Su (22) Taiwanilt ja Aimi Kobayashi (24) Jaapanist.

Riho Maimetsa inspireeris teost looma Ernst Enno luuletus "Meie hing", millest on katkend eesti ja inglise keeles ka kavalehel lugeda. Heliloojat rõõmustab, et ettekanne salvestati ja on praegugi igale huvilisele kättesaadav, sh portaalis Curtis is Here. Ernst Enno luulest on saanud Riho Maimetsa suur armastus, mis on innustanud teda Enno vaimus looma mitmeid kammeroopuseid. Vaid kord on see suurepärane fantaasia kõlanud – aasta tagasi Eesti muusika päevadel / ISCM rahvusvahelisel maailma muusikafestivalil Tallinnas mängisid seda Kadri-Ann Sumera ja Talvi Hunt.

Pisut ka noorest autorist, kes väärib tutvustamist, on ta ju ka Eesti koorihelilooja 2019. Kui Eesti sai taas vabaks, oli Kanadas Torontos 1988. aastal kolmanda põlve väliseestlasena sündinud Riho Esko alles 3-aastane. Ta meenutab: "Lapsepõlves viiuli- ja klaveritundides käinud, alustasin kompositsiooniõpinguid Torontos keskkoolis. Kui kooli lõpetamise aeg kätte jõudis, otsustasin oma elu pühendada heliloomingule. Tiivustas ka kohtumine Helena Tulvega Torontos. Tulin õppima oma vanavanemate sünnimaale Eestisse. Muusikaakadeemias juhendasid mind Helena Tulve ja Rene Eespere. Magistrikraadi tegin Toronto ülikoolis, kus juhendajaks oli Christos Hatzis. Siis õnnestus mul saada õppima Curtise muusikainstituuti Philadelphias, kus minu õpetajateks olid David Ludwig ja Richard Danielpour. 2019. aastast olen EMTA doktorantuuris, mind juhendavad Toivo Tulev, Tõnu Kõrvits ja Kerri Kotta."

Enne Riho Maimetsa on kuulsas Curtise instituudis Eesti muusikutest õppinud veel vaid dirigendid Paavo Järvi ja Tõnu Kalam. 2014. a sügisest, pärast õpinguid Philadelphias, töötab Maimets EMTA-s muusikateoreetiliste ainete õppejõuna – õpetab solfedžot, muusikalugu ja pillide tundmist. Sellest ajast on Tallinn ka tema püsikodulinn, kus talle on meeltmööda meie muusikaelu ning kogu meie kultuuri mitmed traditsioonid. 2015. aastal sai Riho Maimetsast Eesti Heliloojate Liidu liige, oleme saanud endale tagasi Eesti juurtega noore maailmamehe.

Helena Tulve. New Yorgis resideeriv tuntud nüüdismuusika ühendus Bang on a Can korraldab maratonkontserte igal hooajal juba alates 1987. aastast. Käesoleva aasta kontsert toimus viiruse tõttu plaanitust hiljem, ootamatult uues vormis, kuuetunnise veebimaratonina. 25 kammeroopusega kava enam kui 40 muusiku esituses kõlas 14. juunil, kuhu oli tellitud ka kümme uut teost. Need tellis Bang on a Can alles nüüd, koroonaviiruse ajal. Tänu virtuaalsele edastusele sai muusikamaratoni jälgida tol hetkel maailma ükskõik missuguses paigas.

Austava tellimuse uusteosele sai ka Eesti helilooja Helena Tulve. "Helena on ise üleni kui põhjavalgus, ta sissepoole pööratud muusika on meisterlik, sissepoole pööratud, tunderikas ja elegantne," iseloomustab ühenduse koduleht üht seekordse programmi autorit. Ürituse ja Helena Tulve teose ettekande kohta sellel leiab portaalidest enne ja pärast kontserti üllatavalt palju sõnumeid. Tol õhtul kõlas Helena teos esimesena uue kava kümnest maailmaesiettekandest. Ajakirjanduses teatati, et nimeka Eesti helilooja ja ECM artisti Helena Tulve kõrval tutvustab Live Streaming Theatre heliloojaid veel USA-st, Kanadast, Tšehhist, Šveitsist, Šotimaalt, Itaaliast, Iirimaalt, Leedust. 8. juunil tutvustas üritust portaal Brooklyn Vegan, 9. juunil avaldati Amanda Cooki huvitav intervjuu "5 Questions" Helena Tulvega sarjas "I Care If You Listen". Otse enne oma uue teose ettekannet oli Helena kordamööda vastamas Bang on a Cani kolme kunstilise juhi küsimustele, need olid nimekad ameerika heliloojad Michael Gordon, David Lang ja eriliselt soojalt Helenaga vestelnud Julia Wolfe. Ja siis veebimaratoni esimeses plokis esimese esiettekandega võrratu Kanadast pärit noor tšellist Arlen Hlusko.

Helena Tulve uusteos kannab pealkirja "Without love atoms would stop spinning" ("Armastuseta lakkavad aatomid keerlemast"). See oli tema debüüt kuulsa Bang on a Cani tiiva all, esimene tšelloteos ta loomingus üldse, ja esmakohtumine, kuigi virtuaalsel pinnal, suurepärase, ja välimuseltki väga särava Arlen Hluskoga. Arlen on Grammy laureaat, hiljaaegu lõpetanud Curtise muusikainstituudi Philadelphias, tal on juba seljataga erakordsete saavutustega muusikukarjäär. Tänu Arlenile sai Helena Tulve uusteos mitmekordse tähelepanu osaliseks.

"Kui meid tõugatakse äärmusesse, on meil võimalus teadlikumalt tagasi pöörduda," arvas Helena Tulve. Korraldajad viisid heliloojad kokku interpreetidega, kellele helilooja oma uue pala kirjutas. Kogu loominguline suhtlemine toimus koroonaviiruse tingimustes, kuni teose valmimise ja esituseni, ainult virtuaalruumis. "See oli minu esimene kohtumine Arleniga ja ma olin väga põnevil, et seda koostööprotsessi kogeda," ütles Helena. "Olen alati huvitatud sellest, kuidas ma konkreetsele muusikule kirjutades oma muusikalist partnerit ja etenduse konteksti ette kujutan. Mul tekkis kuidagi paradoksaalne tunne, et kuigi esinejad ja publik lähevad üksteisest kaugele, võib olukord osutuda isegi lähedasemaks kui tavalise kontsertettekande puhul. Soolotšello on väga laulev instrument, omamoodi ekvivalent inimhäälele. Ma kujutasin ette, et heli peab ületama ka virtuaalsed tõkked, samal ajal looma põnevat virtuaalset harmooniat - seepärast proovisin laulu intiimsust ühendada muusikalise voolu intensiivsusega. Seoses olukorraga, milles me oleme olnud, tundsin sügavat kurbust ja leina, tunnistades valu, mida paljud inimesed kogevad, ja ka laiemat konteksti, milles see kõik toimub. Nii et minu sisemine reageering oli armastus ja kaastunne ning minu esialgne lament muutus armastuslauluks."

Bang on a Cani iga-aastases plaanis Brooklynis on maikuu algul toimuv kontserdisari "Long Play". Seekord pidi 1.-3. mail seal debüteerima kahe kavaga meie Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel, ühes Arvo Pärdi suurteos "Kanon pokajanen" ning teises autoritena Evelin Seppar, Galina Grigorjeva ja teosega "I Am the River", Helena Tulve. Kõik esmaettekandel USA-s. "Long Play" jäi viiruse tõttu ära, nii tuligi korraldajail õnnelik mõte tellida Helena Tulvelt hoopiski uus teos. Bang on a Cani järgmine maratonkontsert leiab aset 16. augustil.

Peeter Vähi. Nimekas helilooja, muusikategelane, festivalijuht ja produtsent-ettevõtja Peeter Vähi on oma senises loomingulises elus jõudnud kadestamisväärselt palju teha. Alatasa on tema rahutu hing maandunud ühe või teise kultuuri, etnose, rahvamuusika vms vangu, peamiselt Euroopast välja(poole), oriendi suunal. Meie arusaamiste ja tavadega võrreldes on tema huvid sageli meist kaugete aegade või kaugete maade eksootilises pinnas, kus ta süvenemise ja vaimustusega meile nende varasid tutvustada tahab. Ta on põhjalik ja köitev matkamees nii oma muusikaloomingus kui ka reisimehena eri mandritel. Ta on filosoofiline-meditatiivne kunstnikuisiksus, uuenduslik, kes samas väldib pelka tehnitsismi või modernismi oma kõlamaailmu luues. Ta segab stiile ja žanre rokkmuusikast kuni India traditsioonilise muusikani, väljendades end haaraval, lihtsal ja arusaadaval viisil, nagu ühe või teise rahva muusikagi. Niisuguse kunstnikuna on ta pakkunud huvi mitte ainult meile, vaid muusikutele Põhja- ja Baltimaades ning kaugemalgi, saades tellimusi uutele teostele mitmelt poolt.

Sel hooajal keskendab tema festival "Klaaspärlimäng" (9.-15. VII) piltlikult öeldes numbrimängule 2500 – 250 – 25 s.o Euroopa muusika algusaegadele u. 2500 aasta taha, veerandtuhande aastasele Beethovenile ning festivali 25. aastapäevale. Üks värske tellimus tuli talle taas Leedust, kus ta on kordi oma teostega ja Leedu muusikutega toredat koostööd teinud.

Vilniuse muusikafestival tahtis tänavu mälestada sündmusi Leedus alates 14. juunist 1940. Vaid usk ja lootus jäid kandma Leedumaad pärast seda päeva, mil Leedu kaotas oma iseseisvuse. Festival kavandas ulatusliku tähtpäevaprogrammi, millest õnnestus piirangutele vaatamata ellu viia siiski neli kontserti. 9. ja 18. juuni vahel toimusid need virtuaaledastuses. Otselülituse ja audiosalvestuse tegi Leedu rahvusringhääling oma klassikakanalil, videosalvestuse rahvusfilharmoonia TV, väiksearvuline publik Vilniuse rahvusfilharmoonia saalis. 15. juunil edastati sel kombel Leedu Kammerorkestri kontsert, mille avanumbriks oli maailmaesiettekandes Peeter Vähi kontsert puhkpillide hulka kuuluvale leedu rahvapillile birbyne kammerorkestri ja löökpillidega. Teose tellijaks olid Leedu rahvusfilharmoonia ja Vilniuse muusikafestival Eesti kultuuriministeeriumi kaastoetusel. Orkestrit juhatas Adrija Cepaite, kes on praegu kuulsa kammerorkestri teine dirigent, solistiks leedu rahvapillil Vytautas Kiminius. Helilooja viibis Vilniuses proovidel ja salvestustel ning oli saalis ka kontserdil. Kava kandis pealkirja "Faith and Hope" ("Usk ja lootus") ja sellel olid ettekandel veel Gija Kantšeli "Angels of Sorrow" (läinud aastal lahkunud helilooja mälestuseks) ning tuntuima läti helilooja Peteris Vasksi "Da pacem, Domine".

Peeter Vähi: "Meile on hästi teada kaks Balti rahvast - need on meie lõunanaabrid lätlased ja leedulased. Ent kolmandast rahvast, preislastest, on alles vähe. Mul on olnud pikaaegne loominguline koostöö Klaipeda Kammerorkestriga, olen käinud Klaipedas sageli... asub see ju endise Ida-Preisimaa aladel. Paar aastat tagasi avastasin enda jaoks vana-preisikeelsed rahvalaulud. Ja eelmisel aastal, saanud Vilniuse muusikafestivalilt ja Leedu Kammerorkestrilt tellimuse luua instrumentaalkontsert Leedu rahvapillile birbynele ja orkestrile, otsustasingi võtta selle aluseks vana-preisi rahvalaulu, mille pealkirja võiks tõlkida umbes nii: "Kallis, Päike, sa jumala tütar". Oli suur au olla kavas kõrvuti Gija Kantšeli ja Peteris Vasksiga. Kontserdil Leedu Rahvusfilharmoonia saalis oli üsna tavapäratu pilt, enam kui 800-kohalisse saali lubati vaid sada inimest, kõik olid maskides. Kuid see-eest oli kontserdi otselevi üsna mastaapne: filharmoonia esisele platsile oli paigaldatud suur ekraan, saali mittemahtunud publikul oli võimalik jälgida toimuvat ekraanilt. Samuti tehti internetis video-ülekanne, Leedu Rahvusringhäälingu ülekanne ja salvestus, mis oli mõeldud Euroopa Ringhäälingute liidu (EBU) liikmesmaadele. Peagi peaks huvilisteni jõudma nimetatud kontsert ka video kujul."

On Beethoveni aasta. Seda tähthetke pole Peeter Vähi tähelepanuta jätnud. Ta kirjutas ise uue teose selles vaimus ning on Beethovenile kavandanud mitmeid kummardusi kunstilise juhina justalanud "Klaaspärlimängu" festivalil Tartus. Eelmise aasta lõpul valminud ta enda pala jõudis esiettekandele napilt enne pandeemiat. 22. veebruaril mängisid Jelizaveta Babtšenko oboel ja Olesja Rostovskaja orelil Moskva konservatooriumi Mjaskovski saalis esimest korda Vähi pala "Hommage a brillance de Lune". 14. juulil kõlab teos nüüd ka Tartus "Klaaspärlimängul" Jaani kirikus, esitajaiks Riivo Kallasmaa ja Ulla Krigul. Esiettekande saab samas kavas Tartus ka Marianna Liiki uus teos, loodud oboele, tšellole ja orelile. Inspireeritud Beethoveni kuulsast klaverisonaadist nr 31 op 110, kannab see pealkirja "Januneb valgust" ("Thirsteth for Light").

Pühendused Beethovenile on väga erinevad – see selgub, kui kõrvutame kas või ainult Eesti heliloojategi teoseid. Age Veeroosi, Peeter Vähi või Marianna Liiki uued lood esindavad meid Bonnis, Moskvas või koduses Tartus, lisagem Helena Tulve debüüdi New Yorgi kuulsas nüüdismuusika tsüklis, Riho Maimetsa muusika Philadelphias, Peeter Vähi uusteose Vilniuses. Eesti muusikat on taas mitmel maal märgatud ja meid tunnustatud.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: