Mari Laaniste: pildi sisse minek kui kergema vastupanu tee ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Puhkus illustratsioon
Puhkus illustratsioon Autor/allikas: Andrei Kedrin

"Fotoaparaadita ei kujutaks tänapäeval ette ühtegi turisti. Reisielamuste jäädvustamine muudab kogetu tegelikuks, kuigi tehnoloogia arenedes on järjest vähem põhjust usaldada puhkusekaadrite autentsust. Aga kas inimesele saab panna pahaks soovi elu ilustada," kirjutas Mari Laaniste Müürilehes.

Varaseimates, 19. sajandi väljendustes õhkus reisifotost ühtaegu nii ajastu naiivset teadusoptimismi kui ka võiduka koloniaalse maailmavallutamise kestvat hasarti. Kaugelt koju toodud pilttrofeed pakkusid paiksematele kaasaegsetele heroilise alatooniga vaatemängu eksootilistest maastikest ja kultuuridest, kuid neil oli selgelt ka hariv, teaduse jaoks dokumenteeriv funktsioon (vanad fotojäädvustused mälestistest on siiani hindamatu allikas hilisemale ajalooteadusele).

Tehnoloogia ja huvireisimise laiema kättesaadavusega 20. sajandil säärane elevus pigem vaibus, tehnikaime kodunes, muutus isegi banalaseks, ning reisifotost kujunes üks Susan Sontagi – ühe varasema fotograafia üle arutlenud kultuuriteoreetiku – kirjeldatud fotograafiaga seonduvatest sotsiaalsetest riitustest.[1] Ontlikel inimestel tuleb nüüd lihtsalt elu teatud aspekte fotodele jäädvustada ning reisimine kuulub nende sekka koguni sel määral, et reisimine ilma kaamerata tundub Sontagi juba 1977. aastal kirja pandud sõnade kohaselt "täiesti ebaloomulik".

Reisifoto kui sotsiaalne kapital

Osa põhjusest peitub selles, et tarbimisühiskondades kasvas reisifoto performatiivne tähtsus, s.t roll omamoodi staatuse kinnitajana. Nagu Roland Barthes tõdes teises varases fotograafiat mõtestanud mõjukas teoses "Camera Lucida", on iga foto kohaloleku tunnistus.[2] Enese jäädvustamine samas kaadris tuntud turismiobjektiga kinnitab reisimise fakti, joonides ühtlasi alla seda, et selle ettevõtmiseks oli mitmesugust kapitali: raha, aega, maitset jne. Fotode puudumine on muutunud seetõttu mõeldamatuks: kui sul pole pilte, siis kas või milleks sa üldse reisisid? 

Ka Sontag nendib, et foto on kui ümberlükkamatu tõend, et reis toimus, märkides lisaks, et sõltumine kaamerast kui seadmest, mis muudab kogetava "tõeliseks", ei näi hajuvat isegi siis, kui pildistaja reisib sageli, ning oma reisielamustest koguvad fototrofeesid ühtviisi hoolikalt nii ülirikkad kui ka vaesemad. Reisimisest saab sedasi ühelt poolt lausa strateegia fotode varumiseks (et kinnitada nendega oma sotsiaalset kapitali), teisalt filtreerib enda ja kogetava vahele asetatav kaamera uusi ja võõraid kogemusi, pakendab need ohutult suveniirlikuks ning vähendab turistlikku nõutustunnet senitundmatute asjadega kohtumisel.[1]

Mitmed neist tähelepanekutest kehtivad ka 21. sajandil, mil massiturism ja tehnoloogiauuendused tõid valdkonda kvantitatiivse plahvatuse ning ühismeediaplatvormid võimendasid reisifotode kaudu teenitava sotsiaalse usaldusväärsuse võimalikku määra üksikisiku vahetust tutvusringkonnast märksa kaugemale, otseselt rahaks konverteerimiseni välja. Ühtlasi on võimendunud kujutatava tehislikkus. Fotograafia seos tegelikkusega pole küll kunagi päris võrdeline olnudki, ent Instagram kui peamine fotokeskne ühismeedia platvorm pole teinud saladust, et selle mõte on üldjuhul näidata "elu ilusamat poolt", kasutades selleks kohendatud ja sätitud materjali. Keskmiste telefoni kaameraga ise ilutegijate kõrval sobib see kallak suurepäraselt elustiilifotograafias ärilise väljundi nägijatele, kes toodavad süsteemselt ambitsioonikamat "sisu", millega tähelepanu tõmmata (ning kelle visuaalesteetikat tavakasutajad omakorda agaralt järele aimavad, ehk selgeid piire pole mõtet otsida). Argipäevast välja astuvad, unistama kutsuvad reisifotod on üks sellistest võimalustest.

See võiksid olla sina!

Ühismeedias jälgitava elustiili-reisifotograafia visuaalse retoorika ampluaa on avar. Seikluslikum ots esitleb näiteks valitud vaateid maalilistest, kuid raskesti ligipääsetavatest kohtadest, kus üksik anonüümne inimkuju pakub potentsiaalse avatarina vaatajale võimalust end ürgsesse loodusesse unistada. Hedonistlikum pool panustab külluse, heaolu ja piiramatu vaba aja esilemanamisele, luues kujutisi lõõgastumisest kaunis ja ahvatlevaks peetavas keskkonnas, püüdes tabada tuntud maamärke või objekte eriti fotogeenilise nurga alt või lihtsalt midagi väikest ja toredat, mis kannaks positiivset, elevat laengut. Esteetiliselt meeldivate kujutiste loomise mõte on edastada nende kaudu sõnumit (ühismeedia teoreetik Nathan Jurgenson kirjeldab sotsiaalmeedia pilte kui kõneakte, mitte eraldiseisvaid meediaobjekte, nende esmane funktsioon on kommunikatsioon[3]) ehk kujutlust vabadusest, impulsiivsest seiklemisest, aina uute rõõmutoovate muljete avastamisest. Piltide postitajate positsioon, sõltumata sellest, kas neid on pildil näha (kui on, tuleb edu lootjatel ka isiklikult vastata üsna kitsastele esteetilistele parameetritele), on performatiivselt, kaasakutsuvalt nautiv.

Reeglina on nii veetlevate kaadrite üleslaadijad kui ka nende vaatajad teadlikud, et nähtav ei ole "päris", kuid tõetruudus ei olegi eesmärk. Vastupidi, näib loomulik, et pildile jäädvustub meditatiivselt sulnis miljonivaade justkui puhastatud kujul, ilma ümberringi trobikonnas trügivate, higistavate ja lärmavate kaaspildistajateta. Kui vaja, suudab pea igaüks nüüd tulemust järeltöötluses idüllilisemaks kohendada, et vaatajatele vahendatav fiktsioon saaks vajaliku emotsionaalse jõu. Kummalisel kombel ei sega see tihti osutamast kogemuse ehedusele – nii reisiteemaliste teemaviidete kobarates kui ka pilte saatvates tekstides kohtab märksõna "autentne".

Muljed kaugetes kaunites kohtades viibimise vahetusest ja lähedusest, mida Instagrami reisifotod pakuvad, on siiski selgelt vastuolus kujutatava suhtelise kättesaamatusega. Küsimus pole siinkohal pelgalt filosoofiline. Valitud veetlevad ja muretud kaadrid on vaid hoolega toimetatud fragmendid juba kadunud aegruumilisest tegelikkusest. Nähtav on suuresti ka objektiivselt kättesaamatu: enamik ekraane imetlevatest unistajatest ei jõua kahjuks või õnneks kunagi samu kohti oma silmaga nägema. Ehkki Instagrami reisipiltide retoorika sosistab kutsuvalt, et "see võiksid olla sina", ei maksaks ka võimalustega (nagu suhteliselt kõrge sissetuleku tase ja pikad puhkused) hellitatud eurooplastel unustada, et ainuüksi muretult üle piiride kulgemise komponent maailmarännu fantaasiast on teostatav vaid loetud riikide passidega.

Bluff, mida publik tahab uskuda

Otseselt rõhub luksuse eksklusiivsusele (viietärnikuurordid jne) küll vaid väike osa ühismeedia reisimisteemalisest sisust, kuid samas on teada fakt, et maailma avastamine ei toimu arvestatavate rahasummade kulutamiseta. Valdav osa reisisisu tootjatest näib aga pigem vältivat igasugust rahast rääkimist, kuna säärane reaalsusesse tagasisadamine võiks potentsiaalse publiku tuju rikkuda – halvemal juhul sisendatakse lausa petlikke lootusi soodsalt läbiajamise võimalikkusest. See omakorda on viinud näiteks Kagu-Aasia riike otsima meetmeid nuhtluseks kujunenud läänest tulnud noorte kerjavate seljakotirändurite vastu, kes on ajanud unistuse segamini õigustatud ootusega. Hotelle jt turiste teenindavaid ettevõtteid tüütavad omakorda tasuta majutust, toitu jne manguvad, rohkem või vähem isehakanud suunamudijad, lubades vastutasuks teenusepakkujat reklaamida, kuid ka suurte jälgijanumbrite taga napib paraku reaalseid inimesi või siis on nood ülekaalukalt verinoored ja/või liiga vaesed, et puhkusereisidele kulutamine kõne alla tuleks.

Tagasihoidlikult hinnates on maailmas kümneid tuhandeid reisisisu tootja ambitsiooniga üksikisikuid või tiime, kelle materjal reeglina ei peegelda, et majanduslikult tasuvalt töötab neist vaid väike hulk. Ja kuna "liiga vaene" olla on tabu ning Instagramis paljastatakse alatihti kontoomanikke, kelle hea elujärg on bluff, mille juurde kuulub ka võltsitud "tõendusmaterjal" reisidest, leidub küllap omajagu ka sõna otseses mõttes fantaasiareise kajastavaid postitajaid. Omaette küsimus on, kas seda peaks kellelegi pahaks panema, kui arvestada reisimise kui elustiili eetilisi küsitavusi, nagu keskkonna koormamise ja kohalike elu tõsiselt häirivas ületurismis (overtourism) osalemise vastutustundetus.

Ometi ei saa üle žanri vaieldamatust ligitõmbest, olgugi et suure osa materjali tehislikkus on ilmne ning ka publik veebiavarustes kalestunud. Nii lihtne ja hea ning Sontagi parafraseerides täiesti loomulik tundub turgutada oma voogu paari teemaviitega, mis tilgutavad n-ö tavalise jama vahele doose sügavrohelist floorat või selget türkiissinist ookeanivett ja ergavaid liivarandu. Ehk on see seletatav muude fiktsioonil rajanevate meelelahutusvormide puhul kasutatava kahtlemise kõrvalejätmisega (suspension of disbelief) protsessiga, kus vastuvõtja nõustub naudingu saamiseks oma skeptilise hoiaku ajutiselt kõrvale jätma. Kui toores emotsioon toimib, siis milleks liigne mõtlemine.

Mari Laaniste on kunstiteadlane, kes tegeleb visuaal- ja popkultuuriga, uurides põhiliselt eesti filmi ja animatsiooni.

 

[1] Sontag, S. 1999. On Photography. – Communication in History: Technology, Culture, Society, lk 177.
[2] Barthes, R. 1981. Camera Lucida. Reflections on Photography, lk 87.
[3] Jurgenson, N. 2019. The Social Photo. On Photography and Social Media, lk 13.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: