Sel reedel Sirbis kliimasüsteemist ja sürrealismist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tutvustame 17. juuli Sirpi.

OTT KARULIN: Seal ja praegu

Seekordne "Baltoscandal" pakkus harva võimaluse kogeda lühikese aja jooksul paljude kunstnike uudisloomingut, mis muidu jõudnuks vaatajani hajutatuna mõne kuu jooksul.

Etenduskunstide festival "Baltoscandal" 1. – 4. VII Rakveres.

"Baltoscandal" pakkus sel aastal meeldivalt palju audiovisuaalseid elamusi, muu hulgas ka ekraani vahendusel. Saab ka öelda nii: sellekevadine Eesti teater on pakkunud meeldivalt palju audiovisuaalseid elamusi (sealhulgas ekraani vahendusel), sest festivalil esietendusid lavastused, mille esietendust ei saanud eriolukorra tõttu kavandatud ajal teha.

Nii andis "Baltoscandal" ka harva võimaluse kogeda lühikese aja jooksul paljude kunstnike uudisloomingut, mis muidu jõudnuks vaatajani hajutatuna mõne kuu jooksul, ning märgata läbivaid suundumusi ehk pareminigi kui tavaolukorras. Keskendungi just sellele, sest kõik festivalil esietendunud lavastused väärivad ka üksnes neile pühendatud arvustusi (pealegi on ka kriitikud kuid jõude istunud ja ametieetika seisukohalt oleks ebaaus kogu leib siinse artikliga oma lauale krabada).

TRISTAN PRIIMÄGI: Haiguste ravi. Pole garanteeritud

Arste on filmides kujutatud nii heade kui halbadena, aga kaasaja paranoilises õhkkonnas on filmikunstis siirast ja heatahtlikku arsti järjest keerulisem leida.

2020. aastal on maailma tähelepanu arusaadavatel põhjustel pöördunud senisest enam arstidele ja meditsiinitöötajatele. Kuidas aga on arste kujutatud filmikunstis ja kas siin on võimalik välja tuua ka mingeid üldistusi? On arst pigem kangelane või psühhopaat? 

Aega ja ajastuid võib jaotada mitut moodi. Ühe võimaliku käsitlusena sai modernne aeg alguse Prantsuse revolutsiooniga 1789. aastal ning kinnistus tööstusrevolutsiooni ja Ameerika kodusõja järgsete muutuste käigus. XIX sajandil kerkis tänu nendele muutustele ja sünkroonis valgustusaja ning positivismi ideedega ühiskondlikus väärtuste hierarhias olulisele kohale teadlane, ja teadlasega koos ka arst.

PIIA POST: Mis on see kliima, mis muutub?

Kliimasüsteem on keerukas süsteem, mis koosneb viiest komponendist: atmosfäär, hüdrosfäär, krüosfäär, litosfäär ja biosfäär, ning nende vastasmõjudest. Kliimasüsteemi olek muutub pidevalt.

Loen Sirbis avaldatud arvamusi teemal "Kliimale tuleb kasuks" ja mõtlen sealjuures, et kuidas iga kirjutaja enda jaoks oma kliima mõiste on välja mõelnud. Kirjutajate seas on teadlasi, kes kindlasti on teadusliku mõistega kokku puutunud, aga on ka teiste elualade esindajaid, kes mõistet vabalt interpreteerivad. Sageli jääb arusaamatuks, mida üldse kliima all mõistetakse. See segadus on problemaatiline, sest kliima ja kliimamuutuse defineerimine on nii kliima uurimise kui kliimapoliitika seisukohast võtmetähtsusega. Kuna aga kliimapoliitika määrab ning hakkab lähiaastatel veelgi enam määrama meie igapäevast eluolu, siis kaudselt puudutab see meid kõiki.

EERO RAUN: Tallinna muusika- ja balletikooli visioon

Tallinna muusika- ja balletikooli õppehoone ehitusplatsil valatakse praegu vundamenti. Milline võiks olla aga vaimne vundament, millele rajada uues koolis õppetöö? 

Tallinna muusika- ja balletikool (TMBK) on 2020. aastal loodav riigikool, millega ühendatakse alates 1. juulist 2022 kolm pika traditsiooniga kooli: 1944. aastal loodud Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool (GOTM), 1946. aastal loodud Tallinna balletikool (TBK) ja 1961. aastal loodud Tallinna muusikakeskkool (TMKK).i Suurem osa Eesti tulevastest kutselistest muusikutest ja tantsijatest omandab erialase hariduse just selles koolis. TMBK on valdkondlik hariduskeskus, kus saab esimese koolina Eestis omandada nii põhi-, gümnaasiumi- kui ka kutsehariduse. Olen täiendanud koolide tihedas koostöös valminud TMBK põhimäärust ja arengukava aastateks 2020–2023 ning pakun siinkohal välja ettepanekud edasiseks mõttetööks, et leida uuele koolile parim sisu. 

JAN KAUS: Kellele eraldumine, kellele ühildumine

Üha sagedamini tajutakse isiklikku vabadust mitte lihtsalt eneseteostusena, vaid meelekindlust nõudva vastupanuaktina "süvariigile", "peavoolumeediale", "tavameditsiinile" jne.

Erich Fromm, Põgenemine vabaduse eest. Inglise keelest tõlkinud Tõnu Ülemaante ja Tiina Sammelselg. Toimetanud Tiina Sammelselg. EKSA, 2020. 270 lk.

Juudi päritolu Saksa psühhoanalüütik Erich Frommi (1900–1980) 1941. aastal ilmunud "Põgenemine vabaduse eest" kirjeldab ja tõlgendab individuaalsuse, inimese iseduse ajaloolist arengut alates keskajast ja lõpetades autori kaasajaga. Frommi arutelud renessansi ja reformatsiooni mõjust inimese minapildile ning tema suhetele väliste institutsioonidega vääriksid eraldi käsitlust, ent kuna sattusin lugema raamatut Ameerika Ühendriikides lahvatanud rahutuste taustal, hakkas mind paratamatult mõjutama teose võimalik kõnekus meie praeguses hetkes. Tundus, et see kõnekus on väga tugev. Püüan seda allpool pisut kirjeldada.

ERKKI LUUK: Sürrealism kui religioon, programm ja praktika

Tehisintellekt on juhusliku teksti tootmisel võimekam kui inimese aju, kuid automaatkirjutusega siiski hakkama ei saa.

Juhtusin kuulma, kuidas kellelegi üht raamatut ette loeti. Esimene mulje, mis sai kohe ka välja öeldud, oli: "Küll ikka jahub." See tekst oli "Eessõna manifesti kordustrükile" ning manifest sürrealismi esimene manifest (1924). Nii eessõna kui ka manifesti autor on André Breton, kes ilmselt tutvustamist ei vaja. Eessõna algab kobavalt ja puiselt nagu aruanne akadeemiale, peatub siin-seal ekslevalt mõne juhusliku kujundi juures ning kogub end lõpuks samavõrra virgeks kui umbmääraseks usutunnistuseks: "[K]innitan oma vankumatut usku selle tegevuse põhimõttesse, mis pole mind kunagi alt vedanud ja mis näib väärivat heldemat, kõikehõlmavamat, pöörasemat pühendumust kui kunagi varem, ja seda seetõttu, et üksnes tema heidab, kuigi üksnes pikkade vaheaegade tagant, muutmisjõulisi kiiri, mis tõukuvad armust, mida ma vastandan jätkuvalt ja igati jumala armule" (lk 11).

RAHEL AERIN ESLAS: Uuele tasemele

Veebinäitus on tudengite loomingus välja toonud täiesti uue külje, mis muul ajal ei oleks ehk esile kerkinud.

Eesti Kunstiakadeemia lõputööde näitus "Tase" kuni 28. VIII veebis ja alates 17. VIII traditsiooniliselt EKA hoones. Korraldaja Pire Sova, kommunikatsioon Solveig Jahnke ja Mart Vainre, graafiline disain Elisabeth Juusu, Robin Siimann ja Kersti Heile.

Viimaste kuude jooksul oleme näinud kiiret innovatsiooni paljudes kultuuri edasiandmise viisides. Läbiv mõiste on olnud "uus lahendus". Kumu kunstimuuseum alustas virtuaaltuuridega, Tallinna Kunstihoone virtuaalnäitustega ning veebi kaudu hakati üle kandma näitemänge ja kontserte. Kõike seda tehti eesmärgiga säilitada mingisugunegi normaalsus, side teiste inimestega. Ka kinod asusid tuleviku asemel minevikku vaadates korraldama väliseansse, kus külastaja võis filmi nautida oma autos istudes. Autokinod ei ole meie kultuuriruumis väga popid, kuid said sellegipoolest rahva hulgas suureks hitiks. Kas need oleksid seda ka aasta pärast?

TRIIN VALLNER: Metsik linn

Linnaruum on kõige kiiremini kasvav ja leviv elukeskkond. Ka Eestis linnastatakse ligikaudu 700 hektarit maad aastas.i See tingib looduslikkuse kao ja liikide väljasuremise. Tavapärased meetodid selle kao kompenseerimiseks ei kanna aga tihtipeale soovitud vilja. Linnad on üldjuhul tekkinud looduslikult mitmekesistele aladele, mis on elupaiga loomiseks soodsad teistelegi liikidele. Lääneriikide linnastumisega algas ka inimeste ümbruse ja looduse, taimede ning loomade kultuuristamine. Nüüdseks on muutunud tavapäraseks, et metsikust sõidetakse kogema linnast välja, vaatamata sellele, et sedasama metsikust võib leida ka linnaelaniku uksemademel. Linnaruumis rakendatakse aina enam ja kergekäelise ükskõiksusega ühetaolisi esteetilisi standardeid, mis inimest ning looduslikku mitmekesisust koos eksisteerimas ei näe, neid omavahel ei ühenda. Selle teguviisi tagajärg on kaugenemine loodusest, kokkupuutepunktide vähenemine. See omakorda kujundab seda, kuidas inimene loodust ja linnaloodust tunnetab ning väärtustab.

KAAREL TARAND: Valitsus ja tiisikus

Aina sagenevas taktis teevad võimukandjad otsuseid, mille seaduslikkus on pehmelt öeldes küsitav.

Riigikogu kultuurikomisjoni esimees ja ajalooprofessor Aadu Must on aastakümneid armastanud pajatada lugusid, kuidas meie talupoegadest esivanemad XIX sajandil kirglikult ja tobedate asjade üle vallakohtutes vaidlesid, ning ikka lisanud ka moraali, et muistsest kogemusest tasub õppida. Üks stiilinäide Tori vallakohtust: "Hans Johann Torist oli ilma kutsumata kohtu istumise aegas kohtu tuppa sisse tunginud, kohut oma lärmiga eksitanud ja mitme kordse kohtu käsu järel kohtu tuast mitte wälja läinud. Peale seda oli tema ka purjus olekus, ning ei olnud temal ka ei mingisugust tarwilist asja kohtule ette panna. Siis sai mõistetud: Eespool tähendud süidide eest peab Hans Johhanson 1 × 24 tundi aega wee ja leiwa peal wangis istuma" (Tori vallakohtu protokoll 12. I 1890).

Nüüd tuleb välja, et professor ise ei ole oma uurimismaterjalist siiski õppust võtnud, vaid asunud Tori mehe Hansu kombel avalikkust lärmiga eksitama ega taha kohtutoast (inforuumist) sugugi välja minna.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: