"Veidrate armastuslugude" lood pärinevad aastatest 1958–1968. Autor on öelnud, et leidis just neid kirjutades oma õige tooni, "iroonilise kõrvalpilgu maailmale ja omaenese elule", ning temast sai romaanikirjanik. Kundera jutustab, kuidas tema tegelased mängivad armastuse mänge ja viskuvad erootilistesse seiklustesse, et saada osa vabaduse huumorist. Ilmumise ajal provokatiivseltki mõjunud lood vaatlevad armastuse ja põlguse, tõe ja vale, olemise ja näivuse keerukaid vahekordi.

Kundera eesti keelde tõlkimise traditsioon on pikk. Omamoodi sümboolne on see, et esimene eesti keeles ilmunud Kundera raamat oli tema esimene armastuslugude kogumik "Naljakad armastuslood: kolm melanhoolset anekdooti", mis ilmus Lembit Remmelgase tõlkes LR-i sarjas 1965. aastal. Hiljem kirjutas Kundera veel kaks kogumikku armastuslugusid ja kõigi kolme põhjal pani kokku valimiku, mis on aluseks käesolevale tõlkele ja mida on tõlgitud veel paljudesse keeltesse.

"Veidrate armastuslugude" esitlus toimub Tartus Pöffi armastusfilmide festivali Tartuff raames 14. augustil Pepe's Bistro & Social clubi sisehoovis. Autorist ja tema loomingust vestlevad režissöör ja kirjanik Kadri Kõusaar ning raamatusõber Siim Lill. 

Koos Kundera kogumiku ilmumisega kuulutatakse välja ka novellikonkurss, mis kutsub lugejaid üles kirjutama loo teemal "Minu veider armastuslugu". Kuivõrd Kundera lood on võrsunud Tšehhi olustikust, ootab Loomingu Raamatukogu lugusid, mis käsitlevad eestimaist miljööd. Parimad palad valib välja žürii, kuhu kuuluvad Loomingu Raamatukogu toimetus ja raamatupoe Puänt tegijad. Valiku novellidest avaldab Puänt tuleva aasta esimeses pooles. Novellid teemal "Minu veider armastuslugu" on oodatud aadressile [email protected] kuni oktoobrikuu lõpuni.

Kuldsarja on kujundanud Maris Kaskmann. Kuldsarja ilmumist toetab "Eesti novell" – raamatusari, mis paneb kord aastas kokku kogumiku parimatest novellidest. 

Katkend:

Tänavakomitee koosolekut peeti pika laua taga mingis endises poekeses. Hallisegune prillide ja taandlõuaga mees osutas toolile. Tänasin, istusin ja sama mees võttis sõna. Teatas, et tänavakomitee on mind juba pikemat aega jälginud, et nad teavad väga hästi, et minu eraelu on korratu, ja et see häirib minu ümbruskonda, et meie maja üürnikud juba korra kaebasid mu peale, kui nad terve öö minu korterist kostva lärmi tõttu magada ei saanud, ja et sellest kõigest täiesti piisab, et tänavakomitee teeks minu kohta vastavad järeldused. Ja nüüd on tagatipuks veel abipalvega nende poole pöördunud seltsimees Záturecká, teadusliku töötaja abikaasa. Et ma pidin juba pool aastat tagasi retsenseerima tema mehe teaduslikku teost, ent pole seda siiamaani teinud, ehkki väga hästi tean, et minu hinnangust sõltub selle teose saatus.
"Mis teaduslik teos," katkestasin ma väikese lõuaga meest. "See on mahakirjutatud mõtete möga."
"Väga huvitav, seltsimees," sekkus meie vestlusse umbes kolmekümnene mondäänselt riides blondiin, kelle näole oli kleepunud (ilmselt igaveseks) särav naeratus. "Lubage, et küsin: mis on teie eriala?"

"Olen kunstiteadlane."

"Ja pan Záturecký?"

"Pole aimugi. Ilmselt üritab sedasama."

"Näete nüüd," pöördus õhevil blondiin teiste poole, "seltsimees ei näe sama eriala töötajas mitte seltsimeest, vaid konkurenti."

"Ma jätkan," ütles taandlõuaga mees, "seltsimees Záturecká rääkis meile, et ta abikaasa külastas teid teie korteris ja kohtus seal mingi naisega. Ja see viimane laimas siis abikaasat teie ees, väites et pan Záturecký olevat tahtnud teda seksuaalselt kuritarvitada. Seltsimees Zátureckál on aga käepärast tõendid, et tema abikaasa pole millekski seesuguseks võimeline. Ta tahab teada selle naisterahva nime, kes tema mehe kohta selliseid kuuldusi levitas, et viia asi täitevkomitee süütegude komisjoni, kuna selline alusetu laim on tema abikaasale põhjustanud korvamatut kahju."

Püüdsin veel kord murda kogu selle naeruväärse loo kohatut piiki.
"Vaadake, seltsimehed," ütlesin, "kogu see asi pole midagi väärt. Millisest korvamatust kahjust me siin räägime. Mainitud töö on nii nõrk, et ei mina ega keegi teine ei saaks seda soovitada. Ja kui ülalmainitud naisterahva ja pan Záturecký vahel leidiski aset mingi arusaamatus, pole ju sellepärast tarvis koosolekut kokku kutsuda."
"Meie koosolekute üle, seltsimees, ei saa sina õnneks otsustada," vastas taandlõuaga mees. "Ja kui sa nüüd kinnitad, et seltsimees Záturecký töö on nii halb, siis meile tundub, et siin on tegemist kättemaksuga. Seltsimees Záturecká näitas meile kirja, mille sa kirjutasid tema mehele pärast seda, kui olid tema tööga tutvunud."
"Nojah. Aga selles kirjas ei ütle ma ainsatki sõna selle kohta, mis see töö väärt on."
"Tõsi. Aga sa kirjutad, et aitaksid teda meelsasti; sinu kirjast on selge, et sa hindad seltsimees Záturecký tööd. Ja nüüd räägid, et see on möga. Miks sa siis talle juba tookord niimoodi ei kirjutanud? Miks sa ei öelnud talle seda otse näkku?"
"Seltsimees on kahepalgeline," lisas blondiin.

Sel hetkel sekkus jutuajamisse vanem püsilokkidega naine ja asus kohe asja tuuma kallale: "Meie, seltsimees, tahame teada, kes oli see naine, kellega pan Záturecký sinu juures kohtus."
Taipasin, et ilmselt pole minu võimuses murda kogu selle afääri absurdset tõsidust ja jääb üle vaid üks: jälgi segada, meelitada nad Klárast eemale, nagu põldpüü meelitab hagijad oma pesast eemale ja pakub neile pojukeste asemel iseennast.
"See on küll inetu lugu, aga ma ei mäleta enam tema nime," ütlesin mina.
"Sina ei mäleta selle naise nime, kellega sa kokku elad?" päris püsilokiline naine.
"Teie suhtumine naistesse, seltsimees, on tõesti erakordne," ütles blondiin.
"Võib-olla tuleb meelde, kui ma pingutan. Oskate öelda, millal pan Záturecký mul külas käis?"
"See oli, üks hetk," uuris taandlõuaga mees oma pabereid, "neljateistkümnendal, kolmapäeva pärastlõunal."
"Kolmapäeval... neljateistkümnendal... oot-oot..." peitsin pea käte vahele ja mõtlesin järele: "Tuleb meelde. See oli Helena." Nägin, kuidas kõikide pilgud ahnelt mu huulte küljes rippusid.
"Helena – ja edasi?"
"Mis edasi? Seda ma kahjuks ei tea. Ma ei tahtnud seda tema käest küsida. Tegelikult, kui ma päris ausalt ütlen, siis ma polegi kindel, kas tema nimi oli Helena. Ma kutsusin teda nii, sest ta mees oli punapea nagu Menelaos. Saime teisipäeva õhtul tuttavaks, ajasin taga baaris pisut juttu, seni kui see Menelaos käis leti ääres konjakit joomas. Järgmisel päeval tuli proua mulle külla ja veetis minu pool terve pärastlõuna. Pidin ta õhtul paariks tunniks üksi jätma, sest mul oli teaduskonnas koosolek. Kui ma tagasi tulin, oli ta nördinud, et keegi mehike oli teda ahistanud, arvas veel, et mina olin selle ise korraldanud, solvus ja ei tahtnud mind enam tundagi. Nii juhtuski, et ma tema õiget nime teada ei saanud."
"Seltsimees, olgu see tõde või vale, mis te räägite," lausus blondiin, "kuid minu meelest on täiesti arusaamatu, kuidas teiesugune võib meie noorsugu kasvatada. Kas meie elu tõesti ei inspireeri teid millekski enamaks kui mingisugused pummeldamised ja naisisikute ärakasutamine? Võite kindel olla, et teeme oma arvamuse vastavatele instantsidele teatavaks."
"Majahoidja ei rääkinud midagi mingisugusest Helenast," sekkus püsilokiline naine. "Ta informeeris meid, et juba kuu aega elab sinu juures ilma sissekirjutuseta keegi plika moemaja õmblustsehhist. Ära unusta, seltsimees, et sa oled allüürnik! Kuidas sa sellise mõtte peale tuled, et sinu juures keegi niimoodi elada võib? Arvad, et teie maja on bordell? Kui sina meile tema nime öelda ei taha, küllap siis politsei selle välja selgitab."