Ebe Pilt. Muusika- ja teatriõpingud uue normaalsuse vaimus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Eesti muusika- ja teatriakadeemia lõpukontsert
Eesti muusika- ja teatriakadeemia lõpukontsert Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

18. juulil näitas ERR-i kultuuriportaal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lõpetajate kontsertaktust. Nüüd avaldame järelkajana loo lõpetajate mõtetest koroonaaegse õppimise kohta.

" … Väga kurb. No ikka väga kurb. Minu vennad on sinu antud ülesande lahendamisel küll erakordset saamatust üles näidanud. Populism, linnulaul … Püha lihtsameelsus, kas nüüd ongi nii, et teen kevadhommikul akna lahti ja hakkan autoritasusid maksma … … Kuhu edasi? Nad otsivad valest kohast. Eks muidugi, iga looja püüab muusikaga pakkuda elamust, mida varem pole kogetud ja ma ei pane neid väeteid katseid oma vendadele pahaks. Helikunsti tuuma mõistmine nõuabki sellist süvenemist, milleks paljud valmis pole. Otsides ülimat, peame lahti laskma kõladest, mille peamine roll on meis lihtsalt turvatunnet tekitada. See tähendab, et selle maailma pillid, heliallikad ja akustika on vaid üks väikene osa kõigist võimalikest häältest …"

See on lõik Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 2020. aasta lõpetajate kontsertaktusel1 esitatud Matis Leima kuuldemängu katkendist "Ülem heli" (Matis lõpetas bakalaureuseõppe cum laude elektroakustilise kompositsiooni erialal; tema loomingu puhul on põnev, kuidas folkloorne mõtteviis on leidnud akadeemilises raamistikus uued perspektiivid).

See lühike tekstikatke on justkui kontsentraat sellest, mille poole akadeemias püüelda ning muusika- ja teatriõpingutes päriselt keskenduda – kunsti tuumale, mis sunnib küll süvenema, kuid tekitab ka turvatunde, sest seda on meie kummalises ajas tasakaalu mõttes väga-väga vaja.

Koroonakriisis muutunud maailmast on tüdimuseni räägitud ja kirjutatud, aga seda ignoreerida pole ka võimalik. 2020. aasta kevad muutis meie kõigi maailma tundmatuseni. See oleks otsekui võimendanud viimatise majanduskriisi järgselt sõnastatud kontseptsiooni nn normaalsusjärgsest ajastust – ajastust, mida iseloomustavad üha süvenevad vastuolud, komplekssus ja kaos kõiges, mis meid ümbritseb2 3. Me ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et meie kõigi tavapärane argipäev asendus koroonapandeemias ühtäkki täiesti uue normaalsusega, mis sundis kõiki tegevusi sügavuti ümber hindama ja mõtestama. Siiani iseenesestmõistetava või normaalsena tundunu muutus lausa võimatuks või kolis lihtsalt veebi.

Publiku ja muusika või lavastuste kohtumised lükkusid pikalt edasi. Soov vahetu ja inimliku kontakti järele kasvas, tekitades ühelt poolt täiesti ebatavalise nälja kõige eheda järele; teisalt kogus isolatsioonis jõudu ilmselt ka loominguline energia, mis ootas kannatamatult aega, mil piirangud pisutki leeveneksid. Nii juhtus ka muusika- ja teatriakadeemia lõpetajate kontsertaktusel 18. juulil 2020. Kontserdi formaat oli seekord küll kammerlik, sest sümfooniaorkester ei saanud piirangute tõttu siiski osaleda, kuid kõigele vaatamata vallandus laval andekate noorte meeletu rõõm koos musitseerimisest ja esinemisest, elavast muusikast ja lavakunstist. Kõik see kokku lisas kontserdile erilise kvaliteedi – tõelise ja vahetu elamuse.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia eristus, sest tänu akadeemia senati poolt akadeemilises kalendris tehtud üsna julgetele (pisut isegi riskantsetele) muutustele said võimalikuks akadeemia kontserdimaja uues suures saalis nii päriseksamid kui ka päriskontsertaktus – praegusel ajal tõelised luksused, mida paljud kõrgkoolid enesele lubada ei söendanud.

Eesti muusika- ja teatriakadeemia lõpukontsert Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Kuna see kummaline kevad pani ülikoolide lõpetajad erilisse olukorda, siis esitasime kolm küsimust muusika- ja teatriakadeemia värskelt lõpetanuile, et uurida nende kogemust, (1) kuidas kriisis maailm mõjutas ülikooli lõpetamist, (2) samuti nende tulevikuunistusi ja -plaane nn normaalsusjärgses maailmas. (3) Tasakaaluks kriisile palusime ka suvemuusika ning -teatri soovitusi.

Äärmiselt huvitav oleks koondada kokku kõigi lõpetanute kogemused ja mõtted eriolukorras juhtunust, kuid ajalise ja ka puhtalt füüsilise piiratuse tõttu kõiki kahjuks küsitleda polnud võimalik, sellepärast esindavad vastanud õige väikest osa muusika- ja teatriakadeemia lõpetanutest ning seal õpitavatest väga mitmekülgsetest erialadest.

Valle-Rasmus Roots (magistriõppe cum laude lõpetanud tšellist, kes on juba aktiivselt sisenenud kontserdiellu; ta on mänginud koos mitme sümfooniaorkestriga ning lisaks andnud ka soolokontserte)

(1) Koroonakriis lükkas minu (ja kaaslõpetajate) magistriõpingute lõpu suvepalava kuu võrra edasi – 18. juulil diplomi saamine sobis oma sürreaalsuses sümboolselt hästi meid ümbritseva maailma kollektiivse psüühe viiruskriisis visklemise tõttu hoogustunud nihestumisega. Õpingud läbi interneti mulle kui iseõppija-laadi inimesele sobisid – süvenemiseks jagus aega ja võimalusi. Kui aga aeg ja võimalused on antud lootusetuna näiva maailmakaose hinnaga, siis teotahe kipub end paraku vaid bipolaarse heitlikkusega ilmutama. Minu eriala lõpukavaks olid aga eneseisolatsiooni teemaga harmoneeruvad Alfredo Piatti 12 kapriisi soolotšellole, mistõttu ka kõige süngemate nakatumisnäitajatega päevil sai kindel olla, et moel või teisel eksami tehtud saan.

(2) Normaalsusjärgne maailm ei kujunda minu tulevikuunistusi, nagu ei kujunda tõejärgne maailm minu kavatsust tõtt rääkida või valetada. Jätkan järgmisel õppeaastal õpinguid orkestridirigeerimise erialal ja tõepoolest lähtun ma selle unistuse täitmisel eeldusest, et orkestritevaba maailm pole uus normaalsus – ilma kunstita pole mõtestatud elu; ja kunstmuusikata, helitapeeti täis päev raiskab hinge nagu odav burger keha. Kui me ei saa tragöödiat ja katarsist kunstist ning lahutame vaid järeleandmatult meelt, leiame end õige varsti taas lahinguväljade tragöödiaist.

(3) Suvemuusika soovitus: Sergei Prokofjevi 5. sümfoonia. Prokofjevi muusika (iseäranis just tema 5. sümfoonia) on minu jaoks maagilise realismi kirjandusvoolu vaste muusikas. Armastan seda muusikat kogu südamest.

Liisi Aomets (lõpetas bakalaureuseõppe muusikapedagoogika erialal koorimuusika suunal; paralleelselt pühendas Liisi aega ka süvendatud muusikaloolistele õpingutele ning osales mitmetes koostööprojektides Põhja- ja Baltimaade muusikapedagoogika võrgustikus)

(1) Muusikapedagoogika bakalaureuseõpe kestis kokku kolm aastat ehk kuus semestrit, neist viis semestrit toimusid täiesti plaanipäraselt ja mingist hetkest ka lausa etteaimatavalt. Viimane semester oli aga üllatusi täis. Seetõttu suhtun ülikooli lõpetamise kontekstis koroonakriisi kui protsessi osasse. Igasuguse õppimise juures jõuavad õppijani lisaks konkreetsele õppesisule ka väärtused, hoiakud ja inimlikud õppetunnid.

Mingil hetkel tõesti kahtlesin, kas sel suvel kooli lõpetada on üldse võimalik. Aga kuna kõik õppejõud olid väga toetavad ja igas aines leiti lahendused, kuidas õpinguid vastavalt oludele kohandada nii, et õppesisu maksimaalselt tudengini jõuaks, siis selgus, et pabistamiseks polnudki väga põhjust. Mingil määral muutus kriisi tõttu iga õppeaine veidi teistsuguseks, kuid võtsin neid muutuseid kohanemisharjutustena. Oludega kohandumine tuletas meelde, et kõik siin ilmas ongi ju pidevas muutumises.

Kui nüüd mõelda, kas jäin kriisi tõttu millestki ilma – siis kõige enam on mul kahju kontsertidest, mis ära jäid. Avalike eksamikontsertide asemel toimusid lihtsad klassieksamid või kinnised kontserdid väga valitud publikuga (kuulajateks valdavalt ainult õppejõud).

Kriisi ajal tekkis tohutu janu elava muusika järele. Kuulsin ühel päeval mai lõpus Kadrioru pargis kitarrimuusikat ja see tundus korraga kui midagi väga märgilist – kriis võib ju tulla ja olla, aga kunst leiab ikka oma tee, et elada. Muusika algab vaikusest ja selle suure vaikuse tunnetamine ühiskonnas kasvatas minu jaoks muusika väärtust veelgi.

(2) Minu tulevikuplaane koroonakriis ei muutnud.

(3) Vanamuusika austajana soovitan külastada Haapsalu vanamuusikafestivali. Käisin festivalil ka eelmisel suvel ja sain tõeliselt suuri elamusi. Kindlasti lähen kuulama kontserti "La voix de la femme", kus astuvad ülesTuuli Lindeberg ja Eero Palviainen.

Kristjan-Jaanek Mölder (lõpetas magistriõppe laulu erialal; Kristjan-Jaanek laulab lüürilist baritoni; ta on edukalt osalenud ja tunnustust leidnud mitmetel rahvusvahelistel konkurssidel, samuti on ta kandnud mitmeid rolle erinevates ooperistuudiotes, lisaks osales ta ka telekonkursil "Klassikatähed 2020")

(1) Kriisi alguses oli kõige suurem küsimus, kas ja kui hästi on võimalik laulutunde läbi viia. Eriti seetõttu, et nii minul kui ka eriala õppejõul puudus varasem videotunni kogemus ning teadmine, kuidas taoline dünaamika üldse toimima hakkab. Üheks takistuseks on reaalne vahemaa, teiseks aga tehnikast tulevad piirangud ja puudused, kui ei pruugi tervet keha näha või heli kvaliteet on liiga vilets, et laulmisest adekvaatset pilti luua. Täielikult jäi ära ooperistuudio tegevus, kus õpilaste omavaheline kokkupuude on õppeaine korralikuks läbiviimiseks vajalikum. Samas otsustati juba sügisel, et terviklikku ooperiprojekti sel õppeaastal läbi ei viida, seega millegi suure ettevalmistust epideemia tulemusel ei katkestatud.

Isiklikult võin öelda, et vähemalt selle kahe kuu pikkuse perioodi jooksul oli erialastest videotundidest kindlasti kasu ning vahelduse mõttes võis see mingites punktides isegi kasuks tulla ja suuremat iseseisvust ärgitada. Mingitel hetkedel inspireeris seegi, et kesk teadmatust ja isoleeritust oli muusika ja enese väljendamise võimalus justkui mingi oaas, kuhu sai põgeneda või millega hinge turgutada. Minul vedas ka selle poolest, et kortermajas ei hakanud ükski naaber kaebusi esitama. Ometi oli omamoodi keerukus selles, kuidas kohaneda muutusega, kus pärast pikaaegset toas ekraanile või seinale laulmist peab taas harjuma mõne muu ruumi akustikaga, klaveriga, üldiselt erineva atmosfääriga. Lauljate eripära on just see, et instrument on meis endis ning see on nii keha kui psüühikaga tihedalt seotud. Mentaalne ebakindlus, pinge, hirm võib väga tugevasti häält mõjutada. Kokkuvõtvalt oligi just vaimse tasakaalu leidmine teatud momentidel olukorra keerukaim tahk. Igal indiviidil on selles osas oma kitsaskohad ning lahendused tuleb enamasti just ise leida. Samas on vahel keerukad situatsioonid need, mis meid enim arendavad ning lõpuks päädis kooli lõpp ikkagi väga edukalt.

(2) Kui normaalsusjärgne maailm võrdub epideemiaaegse ja sellele järgneva ühiskonnaga, siis ma ei ütleks, et elukutselised unistused ja plaanid ainuüksi sellest perioodist oluliselt muutusid. Loomulikult mõjutab selline kriis muusikuid rohkem kui mõnda teist valdkonda. Esirinnas on vabakutselised, kelle sissetulek momentaalselt kokku kuivab. Seega millegi muu oskamine või uue eriala õppimine ei jookse kindlasti mööda külge maha.

Mingi üleüldine eluline plaan või teadmine, mida ma ka edaspidi tahan alles hoida on iseenesesse investeerimine ning oskus vaba ajaga midagi asjalikku peale hakata, mitte sellest kohkuda. Selle töö edasi kandmine, et alati ei pea otsima tasakaalu välistest tegevustest ja teistest inimestest. Kui endaga on rahu või vähemasti teatavad oskused see vajadusel leida, siis ei mõju ka ümbritsev mäsu ja teadmatus nii lämmatavalt. Kindlasti on mul selles osas pikk tee käia, aga epideemiast tingitud paus tekitas olukorra ja motivatsiooni seda rännakut jätkata. Taolised eriolukorrad tuletavad samuti meelde kui tähtis on kohastumine ning võime püstitatud plaanidesse mitte klammerduda.

(3) Soovitaksin avastada uusi artiste, heliloojaid, kasvõi žanre. Kui ei kütkesta, ei pea uuesti kuulama. Samas võib ootamatuid pärle leida. Küll süda ära tunneb, mis teda hetkel enim köidab. Isiklikult olen tihti avastanud end kuulamas itaalia artisti Tosca albumit "Morabeza", mis minu arvates oma kerge vokaali ning autentsete pillidega võrratult suvepäevadesse sulandub.

Meeta Morozov (lõpetas magistriõppe cum laude muusikateaduse erialal; tema magistritöö uuris Eesti muusikaelu peegeldusi 1930. aastate venekeelses ajakirjanduses ning avas uusi tahke siinsete erikeelsete kogukondade kultuuris)

(1) Kindlasti oli lõpetamisprotsessis koroonakriisi tõttu rohkem ebakindlust ja teadmatust. Hüppeliselt kasvas iseseisva töö ning iseenda tegutsemise, samuti aja planeerimise eest vastutamise maht. Kõik see oli tegelikult üsnagi kasulik nn lakmuspaber, mis näitas, mil määral olen suutnud omandada iseõppimise oskused; kui palju olen nõus pingutama, kui väline stiimul ja surve on nõrgenenud; mida pean päriselt oluliseks jne. Distants kaasüliõpilaste ja õppejõududega mõjus muidugi kohati pärssivalt; tajusin, et päriselt kooli füüsilises keskkonnas viibimine oleks õpinguid rohkem toetanud. Samas oli kevadsemestri pikendamine minu puhul pigem plussiks, sest see võimaldas rahulikumalt magistritööd kirjutada.

(2) Et kultuurivaldkond oli üks esimesi, mis maailma lukustamise järel pihta sai (kontserdielu seiskumise jms tõttu), siis paratamatult tekkis mõtteid muusikamaailma haprusest ja kaitsetust positsioonist mingites olukordades. Töö kaotamine ajendas mõtlema sellest, et iga järgmise kriisiga on samasugune oht terendamas. Ehk peaks kindlustama end mõne teise eriala juurde õppimisega? Suhtelises isolatsioonis olemine tõi esile tervete pere- ja lähisuhete olulisuse, samuti süvendas veendumust, et digivahendid ja igasugune innovatsioon IT vallas ei asenda kunagi vahetuid inimsuhteid; ekraanid ei ole kõikvõimsad ja inimesed vajavad üksteist palju rohkem kui seda ehk teadvustatakse või tunnistatakse.

Nii et unistan rohkem inimestesse panustamisest kui varem ja pean oluliseks iseenda vaimu ülesehitamist nii, et kriisiolukorras jääksin rahulikuks, kindlaks ja täisväärtuslikult funktsioneerivaks inimeseks.

(3) Suvel soovitan kuulata seda, mis hinge helisema lööb ja rõõmu südamesse toob. See aga on iga inimese puhul ju erinev. Igasugused festivalid ja vabaõhukontserdid Eesti suuremates ja väiksemates kaunites paikades on kindlasti avastamist väärt ja nii saab ka Eesti muusikuid toetada. Džässmuusika nautijana arvan, et näiteks Sõru Jazz on kindlasti üks vahva koht!

Pekka Saarikorpi (lõpetas magistriõppe cum laude kultuurikorralduse erialal; Pekka on ennekõike soome keha- ja rütmimuusik, aga ka etenduskunstide valdkonna korraldaja ja haridustöötaja. Kultuurikorralduse õppekava Tallinnas valis ta valdkondadevahelisuse ning uuenduslikkuse tõttu)

(1) Esialgu esitas koroonapandeemia tõesti mõne nn lisaväljakutse uurimistööga seotud intervjuude läbiviimisel. Pärast esimest šokki aga andis eriolukorrast tingitud liikumispiirang omal moel justkui rohkem isiklikku ruumi kirjutamiseks ja mõtlemiseks, mis muutis lõputöö valmimise tõeliselt rahuldust pakkuvaks. See andis võimaluse keskenduda pigem just õpingutele kui käimasolevale kriisile.

(2) Koroonapandeemia tõttu viimastel kuudel toimunud muutused ühiskonnas on kultuurivaldkonda drastiliselt mõjutanud. Paljud kunstnikud ja loomeorganisatsioonid on sunnitud mõtlema oma teoste uutele esitlemisviisidele. Kunst tuleb viia sinna, kus on inimesed; varem on see olnud ka vastupidi.

Praegune olukord näitab, kuidas kõige elujõulisemad kultuuriorganisatsioonid otsivad uusi kanaleid ja võimalusi, et oma vaatajaskonnani jõuda. Selleks kolitakse digitaalsetele platvormidele, samuti tuleb ümber mõelda turundusmudelid, hinnakujundus ja kõik muu. Uues normaalsuses võib publikuga ühenduse hoidmist ja pikaajaliste suhete edendamist pidada mõnes mõttes ka uueks võimaluseks, kuidas kunstnikud ja loomeorganisatsioonid saavad tugevdavad oma rolli ning olla edaspidi oma publikuga isegi rohkem, lähemalt ja asjakohasemalt seotud kui varem.

(3) Suvemuusika soovitus: Puuluup "Süüta mu lumi"; Ben Howard "Every Kingdom".

Sven-Sander Šestakov (lõpetas bakalaureuseõppe klaveri erialal; Sven-Sanderit tunnustati IX Eesti pianistide konkursil ning ta on Artur Lemba stipendiumi laureaat, samuti osales ta edukalt telekonkursil "Klassikatähed 2018")

(1) Koroonakriisiaeg oli veidi keeruline ikka – mitte ehk nii väga kirjalike õppeainete poolest, aga just klaverimängu tõttu, sest loomulikult ei saanud käia tükk aega koolis headel klaveritel harjutamas. Aga eks taoline olukord oli ju kõigil. Huvitav kogemus oli lõpueksamil mängida laval päris kogukat kava esimest korda (avalikke esinemisi enne seda ju veel korraldada ei tohtinud).

(2) Uues normaalsuses ei oska täpselt unistusi ja plaane sõnastada, kuna ei tea ju, milliseks kõik kujuneb. Jääb ainult loota parimat ning kohaneda kõigega, mida tulevik tuua võib. Kuid eks mingil määral muudavad uued olud kindlasti nii minu kui ka kõigi teiste plaane.

(3) On palju head muusikat, mis kõlab minu jaoks suviselt või meenutab suve... Aga üks mu lemmikuid on väga vähetuntud džässpianisti ja helilooja Tigran Hamasyani lugu "Road Song".

Elise Metsanurk (lõpetas bakalaureuseõppe cum laude lavakunsti osakonnas lavastaja erialal; Elisel on lavastajana imeteldav oskus alati napiks jäävat aega nii laval kui ka elus meisterlikult planeerida ja loovalt kasutada)

(1) Lavakunsti osakonnas pääsesime üsna kergelt, sest jõudsime kõik publikut või ühes ruumis viibimist nõudvad eksamid enne eriolukorra kehtestamist ära teha. Kahju on ainult ära jäänud etendustest, mida oleks pidanud enne lõpetamist veel üksjagu olema. Mõnda neljandal õppeaastal välja tulnud lavastust saigi vaid 5‒6 korda mängida.

(2) Ma ei nimetaks praegust olukorda normaalsusjärgseks. See on ehk erinev poole aasta tagusest olukorrast, aga ei takista kuidagi unistamast või planeerimast. Unistused ja plaanid on alati lihtsalt unistused ja plaanid, sest keegi ei tea ju tegelikult kunagi, kuidas päriselt läheb. Lõpuks läheb ikka kõik täpselt nii, nagu läheb. Ja see ongi hea.

(3) Suveteatrist soovitan vaadata neid etendusi, mis on kodukandile võimalikult lähemal (olgu harrastus- või profiteater) – sest oma kanti tuleb ikka toetada. Peale kohalike asjade ootan veel septembris esietenduvat räpiooperit "Karma"; see tundub olevat üks väga põnev ja kultuuriliselt kummaline lavastus. Et tegemist on integratsiooniprojektiga, lisandub sellele veel ka väga konkreetselt kasulik mõõde – eesti keele õpetamine ja populariseerimine. Usun, et sellest tuleb üks äge asi.

Liisa Nurmela (lõpetas magistriõppe cum laude kultuurikorralduse erialal; Liisat iseloomustatakse kui kriitilise ja iseseisva meelega kultuurikorraldajat, kes on olnud aktiivne oma õppeprotsessi koosloomises ning põnevate väljakutsete vastuvõtmises)

(1) Veetsin viimase semestri Brüsselis, kus olin praktikal ENCATC-is (European Network of Cultural Policy and Management). Sellesse aega jäi ka koroonakriis tervikuna. Seetõttu jäin Brüsselisse juuni lõpuni. Kriis mõjutas otseselt minu magistritöö valmimist, kuna uurimistöö pidi toimuma kevadisel Tallinn music weekil, mis koroona tõttu ära jäi. Olin selleks poolteist aastat ette valmistanud ning kõik oli täpselt planeeritud. Pärast ürituse ära jäämise šokist kosumist suutsin siiski oma uurimistöö osa ümber mõelda ning töö uues valguses kirjutada.

Väga kummaline oli magistritööd kaitsta virtuaalselt, kohati oleksin tahtnud kogeda kaitsmist siiski vahetus keskkonnas, kuid teisalt oli veebipõhisel kaitsmisel vähem pinget. Ära jäänud uurimistöö viin siiski augustis läbi.

Mõned õppeained pidin kevadel samuti läbima distantsilt. Õnneks oli meie õppeosakond väga pandlik, leidmaks erinevaid võimalusi, et me siiski saaks kõik õppeained läbitud. Arvan, et minu jaoks oli koroonakriisist tulenev kodukontor pigem õnnistuseks, kuna see andis juurde aega, et vormistada oma magistritöö lõpuni.

Kõige raskem selle kriisi puhul oli sõpradest ja perest eemal olemine.

(2) Minu magistritöö uuris festivali külastajatelt, kuidas mõjutab koroonaviirus nende festivalikogemust koroonajärgses (või samaaegses) maailmas. Uurimusest tuli välja, et külastajad on rohkem teadlikud neid ümbritsevast ning hoolitsevad rohkem ka enese heaolu ja tervise eest. Korraldajatelt oodatakse head ettevalmistust hügieeninõuete tagamiseks. Samuti peetakse oluliseks kommunikatsiooni teemadel, et inimesed eelistaksid koju jääda, kui nad ei tunne end hästi. Need on konkreetsed näited, kuidas kultuurikorraldus väga praktiliselt muutunud on. Loodan, et sellest tulenevalt hakkab Eestis arenema ka sündmusohutuse ja -turvalisuse valdkond. Oluline on, et ürituste korraldajad mõistaksid nn uut normaalsust ning tegeleksid (tervise)ohtude ja -riskide maandamisega iga ürituse varases korraldamise staadiumis.

(3) Olen Viru Folgi fänn ja soovitan seda sündmust külastada. Sel aastal keskendub festivaliprogramm Norra muusikale ning peaesinejaks on Eurovisiooni võitja Aleksander Rybak. Samuti saab kuulata häid Eesti folgi bände, nagu Mandotrio, Maimu Jõgeda ja paljud teised. Minu jaoks on need kolm päeva justkui mõnus puhkus mere ääres – sääski on minimaalselt ja igal hetkel saab minna randa kas või raamatut lugema, ilma et keegi segaks.

Simo Andre Kadastu (lõpetas bakalaureuseõppe lavakunsti osakonnas näitleja erialal; Simo Andret peetakse näitlejana sotsiaalse närviga suurepäraseks meeskonnamängijaks, kes oskab näha tervikut ja tahab selle terviku eest ka isiklikult vastutada)

(1) Akadeemilises mõttes koroonakriisi tõttu midagi tegemata ei jäänud, sest kool kohandus hästi ja leidsime viisid ja võimalused, kuidas vähesed järele jäänud õppeained läbida. Lõpetamine lükkus, tõsi küll, kuu aega edasi. Kõige suurem kaotus oli see, et diplomilavastuste mängimine lõppes kaks kuud plaanitust varem.

(2) Unistused ja plaanid on ka koroonajärgselt ikka samad. Kuigi praegusel hetkel on raske öelda, milliseks see nn normaalsusjärgne maailm päriselt kujuneb. Eks seda ole lähikuudel näha. Ilmselt muutub maailm küll teistsuguseks, aga ma loodan, et ikkagi vähemalt sama normaalseks, kui oli enne. Äkki isegi veel paremaks. Teater on alati kohanenud ja kohaneb ka seekord.

(3) Karantiiniajal oli rohkem aega lugeda iseendale. Mina avastasin muu hulgas August Mälgu ja tema ääretult võluvad randlased; tema karge poeesia. Minu lihtne soovitus on lugeda suvel rannas midagi August Mälgu rannatriloogiast ja minna vaatama Madis Kalmeti lavastust "Õitsev meri" Mihkli talumuuseumis Saaremaal.

1 Lõpetajate kontsertaktust saab tervikuna järelvaadata-kuulata siit.
2 Ziauddin Sardar "Welcome to postnormal times" (Futures 42 (5) 435-444, June 2010; vt ka: https://ziauddinsardar.com/articles/welcome-postnormal-times)
3 Kevadel kirjutas normaalsusjärgsest teadusest (mis esindab 1990ndatel tekkinud mõtteviisi ning eelneb seetõttu normaalsusjärgse ajastu mõiste ja käsitusviisi tekkele), selle möödapääsmatust mõjust oma essees "Tummad faktid kriisijärgsest homsest" teaduste akadeemia president Tarmo Soomere (Äripäev, 23.03.2020, lk 12; https://www.aripaev.ee/leht/2020/03/23/aripaev-23032020)

Toimetaja: Victoria Maripuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: