Jaan Manitski: Viinistul oleks jõle igav, kui seda kõike siin poleks
Marko Reikop käis Viinistul vaatamas suurt kunstikogu ning uurimas, kuidas Jaan Manitski oma lapsepõlvekoju tagasi jõudis.
Jaan Manitski lahkus koos vanematega Eestist 1943. aastal ja jõudis siia esmakordselt tagasi alles 1989. aastal. "Siis hakkas asi juba liikuma ja oli lootus, et midagi muutub," ütles ta ja lisas, et Lennart Meri kutsus ta Eestisse tagasi 1991. aastal. "1992. aastast olen aga siin alaliselt kohal."
Hetkel tegeleb Manitski aga aktiivselt Viinistu kultuurielu arendamisega. Näiteks on Viinistul mitu suve mängitud erinevaid teatrietendusi, tänavu näiteks Mari-Liis Lille lavastatud "Esimest armastust". Kõige rohkem teatakse aga Jaan Manitskit just tema aina paisuva kunstikogu tõttu. Hetkel on tema kogus üle tuhande töö, aga kõige esimene oli just üks Jüri Arraku teos. "Jüri Arrak kutsus mind 1997. aastal enda ateljeesse, näitas üht ja teist pilti, aga minu kunstimaitse ei olnud nii arenenud ning midagi nagu ei kõnetanud."
20 aasta jooksul on Viinistult kaotsi läinud kaks tööd. "Üks Edgar Viiese pronkskuju õue pealt läks arvatavasti metallivaraste poolt sulatamisele," ütles ta ja lisas, et Eduard Wiiralti "Põrgu" varastati samuti ära. "See tuli tagasi, politsei leidis ja varas oli kolm päeva enne vargust Tartu vanglast pääsenud."
"Viinistul oleks jõle igav, kui seda kõike siin olemas poleks," kinnitas ta.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Ringvaade"