Vastused kõikidele küsimustele. Intervjuu Susan Luitsaluga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Susan Luitsalu
Susan Luitsalu Autor/allikas: Kris Moor

Susan Luitsalu: "Elame vati sees, nii et kui midagi halba juhtub, siis me ei usu seda. Jabural kombel tundub hoopis usutavam see, et abikaasa ja lapsed mõtlevad oma kannatused välja."

 

Kellel ei ole vahel tarvis juuksuris käia? Kui seal juba ollakse, sirutub käsi iseenesest ka värviliste ajakirjade järele. Omal ajal olen saanud mõnegi soengu, lugedes Susan Luitsalu uljast kolumnisarja "Küsimused kõikidele vastustele". Sari ilmus hiljem ka raamatuna. Siiski olin pisut üllatunud, kui märkasin tänavu kevadel Eesti Kultuurkapitali aastaauhindade nominentide nimekirja Susan Luitsalu romaani "Ka naabrid nutavad" – kui läbi lugesin, siis muidugi enam ei imestanud. Mõne nädala eest pälvis Luitsalu teosega Liivi muuseumis aasta kirjaniku tiitli. Lisaks on ta kirjutanud kaks reisiraamatut "Minu …" sarjas ning mõlemad on minu hinnangul huvitavad. Hm … Tundub, et on viimane aeg autorit Sirbi lugejatele tutvustada.

Susan Luitsalu lahkab romaanis "Ka naabrid nutavad" musta huumori abil tõsiseid teemasid nagu koduvägivald ja küberkius. Toomas Volkmann

Vikipeedias tutvustatakse sind järgmiselt: "Susan Luitsalu on eesti kirjanik, teleprodutsent, maailmarändur ja matkajuht ning meediapersoon." Kuidas on kujunenud sedavõrd kirju loetelu? Mis haridus sul on?

Olen lõpetanud Tartu ülikoolis ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppe, Balti filmi- ja meediakoolis filmistsenaristika magistriõppe ning mul on pooleli kommunikatsioonijuhtimise magistriõpe. 2015. aastal astusin Luua metsanduskooli ja õppisin seal matkajuhiks.

Toimetasin kunagi pärast majanduslangust ETVs "Tööotsija" saadet, kus õpetati tööd otsima. Karjäärinõustaja Tiina Saar kõneles seal, et eestlased on harjunud, et karjäär läheb mööda redelit üles, kuid võib teha ka ämblikkarjääri: õpitakse erinevaid asju ja ühendatakse neid omavahel. Olen toimetanud ka keskkonnasaadet. Suvalisse suunda ma naljaviluks siiski ei tulista. Asjad, millega tegelen, on omavahel loogiliselt ühendatud.

Kuidas on kõige selle kõrval sündinud neli raamatut?

Esinesin hiljuti ühel konverentsil, pidin kuulajaid inspireerima teemal "Kuidas luua sisu?". Arutlesin selle üle, et tänapäeval on kõik sisuloojad. Kirjutamist nimetatakse ka sisuloomiseks, aga kui juba hakkad "sisu looma", ei saa sealt tulla midagi orgaanilist. Ükski luuletaja ei ütle ju, et mul ilmuvad järgmisel aastal kaaned, pean hakkama sisu looma. Sisuloomine tähendab seda, et kuskil on mingi kest või platvorm, mida üritatakse elu eest täita, et inimesed sinna läheksid ja vaataksid reklaami. Mina tahan kirjutada, mitte kaasi täita. Selleks on muidugi tööriistu vaja. Soovitasin konverentsikuulajatele lugeda Stephen Kingi raamatut "Kirjutamisest".1 King ütleb väga ilusti: kui sa ei loe, siis sul ei ole kirjutamiseks pagasit.

Olen lapsest peale kohutavalt palju lugenud ja ilmselt on sellest midagi külge jäänud – samamoodi kui kakskeelsetele jääb külge mõlema vanema keel. Kui hakkad varakult lugema, kinnistub loo struktuur, viis, kuidas rääkida, kus peab olema algus, lõpp ja keskpaik.

16aastaselt läksin Delfi Noortekasse tööle, seejärel hakkasin blogima. Blogi sai väga populaarseks. Arvasin, et mu sõbrannad loevad, tollal oli ju internet palju väiksem, siis aga selgus, et tegelikult loeb 15 000 inimest. 19aastaselt sain pakkumise Eesti Ekspressi Areeni kirjutada. Seejärel kirjutasin Annes ja Stiilis kolumne, seitse aastat iga kuu. Seitse aastat on pikk aeg, lõpuks mind vahetati välja. Pärast seda ei kirjutanud ma aastaid midagi – töötasin reklaamiagentuuris ja tegin telesaateid, aur läks sinna. Olin väga rahuliku inimesega abielus ka, elu oli vaikne ja miski ei häirinud.

Tegin siiski reiside ajal märkmeid. Epp Petrone keelitas mind kirjutama "Minu Kiievit", sest seal olin kõige kauem. See mul kuidagi ei õnnestunud. Aga läks nii, et rahulik abielu sai otsa ja elu viis mind praeguse abikaasa juurde. Ta on väga energiline ja teotahteline inimene. Hakkas agiteerima, et mida sa kirjutad sahtlisse, kirjuta raamat valmis. Sain uuesti soonele.

Aga see raamat ei tulnud ju üldse Kiievist, vaid Dubaist?

Jaa, sest vahepeal ma jätsin Ukraina maha ja hakkasin 2016. aastal uuesti Dubais käima. Olin seal pikkade perioodide kaupa, nii et sain kohalikku elu maitsta ja sellesse mähkuda.

"Mähkuda" kõlab liiga pehmelt. Seikluste kirjelduste põhjal arvan, et sul on olnud julgust elu ise tantsule kutsuda! Mis sul praegu käsil on?

Endiselt toimetan telesaateid. Praegu teen "Rannamaja" reality-show'd. See on toode, aga minu jaoks ka antropoloogiline uurimus. Ma olen tõsielusaateid teinud mitmeid ja need on alati andnud mulle kogemuse mingi ühiskonnagrupiga, kellega ma muidu kokku ei puutuks. Stsenarist (ja minu arust ka kirjanik) ei saa istuda oma kabinetis ja suhelda ainult valitutega. Nii ei kohtu ju karakteriga! Ma ei tuleks kunagi iseseisvalt selle peale, et püüda mõista eestlasest Venezuela narkomuula hingeelu, eriti kontekstis, kus ta tuleb kaalust alla võtmise saatesse (ja põrub). Kõlab nagu Coenite film, eks ole?

"Rannamaja" kohta öeldakse, et see on õudne saade, näeb välja nagu odav meelelahutus. Mind see aga paelub. Inimestele meeldib teiste akendest sisse vaadata – ka reality puhul vaatad kellegi ellu, see võibki olla piinlik, nii et vaatad läbi sõrmede, aga ikkagi vaatad. Seal seriaalis pannakse päris palju pidu, vahel küsitakse ka: kas siis ongi vaja, et inimene läheks televiisoris hulluks, kas peab ta siis täis jootma? Vastan, et ei pea täis jootma. Kui panna inimesed kinni kuskile tuppa, siis nad ongi juba teise päeva lõpuks peast nii soojad, et ütlevad ja reageerivad nii, nagu nad muidu ei reageeriks. "Kärbeste jumal" on kirjutatud väga ammu, aga nüüd on meedium vahetunud ja seda eksperimenti on võimalik päriselus korraldada. Kui aga sellest kõigest kirjutati nii ammu ja samad asjad endiselt juhtuvad, siis tõepoolest on inimkonnas stereotüübid ja arhetüübid ning korduvad psühholoogilised profiilid.

Olen ka oma romaanile saanud kriitikat, et tegelased esindavad stereotüüpe, aga nii kummaline kui see ka pole, me taandume mingitesse raamidesse. Sa ei pruugi esindada üht arhetüüpi, vaid olla segu mitmest, kuid meil ei saaks olla psühhiaatriateadust, kui inimesed mingis olukorras ei reageeriks ühtemoodi. Kui meil oleks seitse miljardit reageerimisviisi, siis oleks see planeet päris hull koht.

Romaani "Ka naabrid nutavad" põhjal võib järeldada, et planeet ongi hull koht. Teos on väga vaimukas, aga märksõnadena jäävad siiski meelde perevägivald, küberkius, edevus, kadedus, rumalus … Kas ühiskond on sama trööstitu paik nagu Lehtla küla?

Ma ei tea. Vahel mulle tundub, et ei ole, näiteks kui veedan sõpradega aega. Siis loen aga mingeid netikommentaare ja mõtlen, et see seltskond, kellega mina kokku puutun, on vist vähemus. Tõsi, ka vinguvad trollid võivad olla vähemus, neil on lihtsalt väga vali ja kole hääl. Hea ja kurja osakaal ühiskonnas jääb tabamatuks, alati leidub mõlemat.

Elame vati sees, nii et kui midagi halba juhtub, siis me ei usu seda. Justkui ollakse veendunud, et pahad on ainult filmides, meil siin on kõik hästi. Et kui sa kedagi isiklikult tunned, siis see on juba garantii, et ta ei peksa kodus abikaasat ega ürita alaealisi võrgutada. Jabural kombel tundub hoopis usutavam see, et abikaasa ja lapsed mõtlevad oma kannatused välja. Kui lugesin internetisõnumitest, milles Peeter Helme kirjeldab väidetavalt 12aastasele tüdrukule seda, mida on väidetavalt teinud kaheksa-aastasega, läksid mul silmad suureks. On neid, kes ütlevad, et ei, see ei ole võimalik, ta pidi nalja tegema. Hästi, tol hetkel ta ei läinud kellelegi kätega kallale, aga kui sa räägid 12aastasele sellist juttu, võib see ta armistada terveks eluks. Me ei tea, missugune inimene on teisel pool ekraani. Kui ta on asotsiaalsest perest ja tal keegi ei hari teda, mis on normaalne, mis mitte – sa ei tea, kuidas sa niisuguse informatsiooniga kodeerid ta järgnevaks eluks. See on tohutu rõlgus ja vastutustundetus ühiskonna ees. Võiks arvata, et niisuguseid barbaarsusi meil enam toime ei panda, et me oleme arenenud ühiskond, kuid ilmselgelt ei ole. Minu meelest ei tee väide, et tegu oli rollimänguga, asja paremaks. Kes tahab mängida pedofiili ja selle käigus kirjeldada väikelapse piinamist, mina-vormis?

Võib-olla on probleem kübermaailma illusoorsuses. Ei aduta, et kus tahes, sõna on ikka ehtne.

Jaa, me ei ole sellega harjunud. Minu romaanis on tegelane Kats, kes ei saa sellest aru. Nii lihtne on internetis midagi öelda, aga mida sa siis teed, kui teine tuleb su käest küsima, miks sa mulle niimoodi ütlesid. Ise püüan väljenduda nii, et julgeksin sama öelda ka otse, ilma ekraanita. Kui ei julge, jätan ütlemata.

Kuidas "Ka naabrid nutavad" õigupoolest sündis? Ajastus on väga täpne, koduvägivalla teema sai mullu aktuaalsemaks kui kunagi varem ja ühiskonna viisakus taandus kurvastavalt sageli pröökamise ees.

Asusin kirjutama enne, kui pröökama hakati. Pidin selle kirjutama 2019. aasta romaanivõistluseks – vaatasime Eia Uusiga, et kaks kuud on aega ja hakkasime hullu kiirusega pihta. Mõtlesime, et kui päevad läbi ainult kirjutad, peaks valmis saama. Jäin aga haigeks ega suutnud käsikirja tähtajaks lõpetada. Eia Uus sai enda oma valmis ja saatis ära. Ei tahtnud teksti siiski raisku lasta, kui see oli mul peaaegu valmis, ja kirjutasin selle rahulikult otsast lõpuni uuesti läbi. Algul oli käsikirjast huvitatud Postimehe kirjastus, kuid ma ei jaksanud nende vastust oodata ning võtsin ühendust Rahva Raamatuga.

Kiirus pole ilmtingimata halb. Jälgin trenni ajal masterclass'i äppi, kus on kuulsate kirjanike videoloengud. Neil Gaiman, kes on üks mu lemmik-ulmekirjanikke, kõneleb loengus sellest, kuidas ta palus ühel illustraatoril oma graafilise romaani kujundada. Too ütles kogu aeg, et peab veel teosega töötama. Kirjastus otsis viimaks teise inimese ja need tööd, mida Gaiman tahtis näidata maailmale, läksid raisku. Gaiman ütleb, et ühel hetkel peab kirjutamise lõpetama, peab saama valmis. Lõputult töötades, muudkui mudides ja siludes ei jõua kuskile. Mul võttis kirjutamine aega kokku ligi aasta. Pärast seda ei suutnud ma kaua aega inimesi vaadata ega jälgida.

Elasin toona samasuguses keskklassi eramurajoonis nagu romaani tegevuspaik. Kui ma ei olnud Dubais, siis istusin kodus, olin nagu see Maire. Ükskord pikutasin aias muru sees. Naabrid tulid koju ega märganud mind. Neil oli konflikt, naabrimees ütles oma naisele: "Sa ei oska üldse elu nautida." See läks mulle hinge – hakkasin mõtlema, mis enne juhtus, mida see naine tegi, milles see väljendub, et ta ei oska elu nautida … Ma olen stsenarist, mul hakkab pilt silme ees jooksma.

Kui töötasin üksvahe Cosmopolitanis, kurtsin emale, et teen mingit roosat löga. Ema lohutas, et pole hullu, kuskil on keegi, kelle argipäev on ülihall, ta ootab seda ajakirja väga ja see on talle eskapism – sa annad talle võimaluse nautida puhkehetke. Kuskil meie klantspiltide all, mille puhul tundub, et kõik on hästi, on ka inimesed, kes ei oska endaga toime tulla. Näiteks kirjutas üks tüdruk ajakirjale, et ta endine boyfriend saadab talle vanglast ähvardusi, et välja saades ta tuleb ja tapab tüdruku ära. Tüdruk ei osanud selle murega kuskile pöörduda. Tavaliselt me ei vastanud kõigile kirjadele ega ka avaldanud neid kõiki, kuid talle ma vastasin: mine politseisse, siin on naiste varjupaiga number, uuri, kas keegi saab sulle elamist pakkuda. Valmista end ette. Hiljuti, kui Tartus tapeti üks naine, ütles politsei, et neil ei olnud põhjust arvata, et mees tahab teda päriselt tappa. See kõik läks mulle hinge.

Kui tuli romaanivõistluse teade, võtsin ette enda sees pulbitsevad probleemid. Kui mind miski häirib, siis on kirjutamine minu viis end väljendada. Mõni moderntantsija viskub toa keskele ja teeb kava, mina panen kirja. Selgus, et ajastus läks kosmiliselt täppi. Küberkiusamine on mind ammu häirinud. Arvan, et koos pedofiiliaskandaalidega tuleb see veel karmimalt teemaks.

See raamat on küll naljakas, kuid on naljakas sellepärast, et tahan neist probleemidest rääkida musta huumoriga. Presidendi vastuvõtul ei jaksa inimesed kurva näoga kõnet kuulata. Mis juhtus Sveta Grigorjevaga? Talle tehti hästi palju etteheiteid: mida sa irised, rikkusid meil peopäeva ära! Paljud prominentsed avaliku elu tegelased ütlesid Facebookis, et nemad küll oma ema sünnipäeval sellist jama ei aja. Et miks ei osata nautida ja hakatakse vinguma, me võiksime TÄHISTADA jne. Kui on valitud mingi tähtpäev valupunktidele tähelepanu juhtimiseks, on kindlasti neid, kes ütlevad "braavo, me peame selle peale mõtlema", kuid on ka väga suur hulk neid, kellele ei meeldi mõelda halbade asjade peale. Me ei taha vaadata masendavaid filme ega lugeda masendavaid raamatuid. Inimesed ei suuda isegi neid raamatuid lugeda, mis ei ole masendavad, mis on tõsised ja panevad mõtlema.

Meile ei meeldi mõelda tõsiste ja argiste asjade peale. Kui meeldiks, siis me ei tuleks koju, et keerata lahti televiisor ja vaadata sealt "Rannamaja". Me läheksime hoopis hooldekodusse ja teeksime paar tundi vabatahtlikku tööd.

Tahaksin, et siiski mõeldaks neile asjadele, mis mulle muret teevad, sest need ei tee ainult mulle muret – kuidas kasvatada oma lapsi nii, et nad ei kiusaks kedagi, kuidas ise ei oleks see, kes lööb oma lolli kommentaariga kellelegi mõtlematult hingehaava. Rääkimata sellest, et keegi meist ei tohi olla kodus vägivaldne, ei mehed ega naised, ei sõnades ega füüsiliselt.

Püüan huumori abil lugeja raskete teemade peale mõtlema kavaldada.

Olen saanud tagasisidet, et seda raamatut on liiga lihtne lugeda – ühe päevaga sai läbi. Väga hea, et sai ühe päevaga läbi – kui pead lugema rasketest teemadest ja need on veel "Serafima ja Bogdani" mõõtmes ka, siis oled nii väsinud juba poole peal, et paned raamatu kõrvale ja jätadki kõrvale. Tahan kirjutada nii, et mu raamatuid loeksid ka need, kes otsivad meelelahutust. Ses mõttes läks Alvar Loogi arvustus naelapea pihta.2

Andrei Hvostov mainib oma arvustuses, et on oodata ka filmi: "Värise, "Õnne 13"!"3 Kas kuuldused vastavad tõele ja lugu võib jõuda ekraanile?

Praegu on vara sellest lähemalt rääkida, aga kindlasti tuleb raamatule järg, sest on hulk materjali, mis ei mahtunud esimesse köitesse.

Oled tulnud parnassile mööda kõrvalist rada. Ei ole ilmunud katkendeid Loomingus, ei ole ette näidata romaanivõistluse diplomeid, ei kuulu kirjanike liitu.

Vahel teeb mulle nalja kultuuriinimeste konventsionaalsus – pead minema kindlat rada pidi ja siis pusserdatakse mingite takistuste ja kändude juures. Paljud lähevad ringiga, mina lähen otse.

Mu järgmises raamatus on üks tegelane wannabe-kultuuriinimene, kes kolib oma rikka naisega Lehtlasse ja see hakkab talle peavalu valmistama, sest ta ei mahu seal elades enam kultuuriinimese šablooni. Naine ostab talle kalleid riideid, mida ta kanda ei taha.

Tihtipeale on just kultuuriinimesed, kes võiksid olla avatud meelega, nii konventsionaalsed. Karjääri võib olla ühendatud mitu eriala, üht saab teisegi heaks kasutada. Näiteks olen praegu tegev ühe dokumentaalfilmi juures, mille käigus sattusin New Yorgi galeriimaailma – loomulikult teen õhtul hotellis ka kirjalikke märkmeid. Loovusse peaks suhtuma vabalt, ja kui on võimalik, miks mitte kasutada eri meediume, et jõuda mitme kanali kaudu võimalikult paljudeni.

Mul on väga hea meel, et raamatut märkasid ka need, kes valisid selle kultuurkapitali nominatsioonide hulka ja kes olid "Eesti Kirjaniku" festivalil. See, et ma isepäiselt toimetan, ei tähenda, et mulle spetsialistide tunnustus korda ei lähe. Läheb küll ja väga innustav on!

Kust sa oma karakterid õigupoolest leiad?

Mulle meeldib inimesi jälgida. Kui olin väike, pani ema mu pidama looduspäevikut. Märkisin iga päev üles, mida looduses nägin, muudkui vaatlesin – see kujundas harjumuse. Mulle meeldib seada end metatasandile. Lähen näiteks üksi restorani, mind vaadatakse seal kaastundlikult – ahah, tal pole kellegagi koos söömas käia. Mina aga jälgin restorani nagu nukumaja: mis on inimestel seljas, milliste autodega nad tulevad, mida räägivad. Mulle meeldib hästi palju erinevates kohtades käia, moodsatest hipsteriurgastest rahvamaja diskoni. Ma ei põlga ära kellegi seltskonda, kuigi pean tunnistama, mõned seltskonnad on vahel rasked.

Aitäh meeldiva seltskonna eest. Palun sult viimaks Sirbi lugejale kultuurisoovitust.

Mul käivad peal mingid teemahood. Kuna ma praegu kirjutan, siis paralleelselt ka loen kirjutamisest. Võib-olla üht ja sama raamatut mitmendat korda. "Light the Dark: Writers on Creativity, Inspiration, and the Artistic Process"4 on kogumik, milles kuulsad kirjanikud jagavad omaenda lugusid loovusest ja selle rakendamisest. Kui ma rohkem kirjutada ei viitsi, siis loen seda ja saan uut inspiratsiooni. Arvan, et seda on huvitav lugeda ka kirjandusehuvilisel, isegi kui pole plaanis ise midagi kirjutada. See on nagu festival paberil ajal, mil meil siin päris festivale jälle ära jäetakse.

Intervjuu ilmus algselt 11. septembri Sirbis.


Susan Luitsalu raamatud

2010 "Küsimused kõikidele vastustele"

2018 "Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära"

2019 "Ka naabrid nutavad"

2020 "Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles"


1 Stephen King, Kirjutamisest. Mälestusteraamat ametioskustest. Tlk Jüri Kolk. Hea Lugu, 2018.

2 Alvar Loog, Koduperenaisest kasvab küberkiusaja. – Postimees 29. I 2020.

3 Andrei Hvostov, Aasta kirjaniku Susan Luitsalu romaanis jõuab tagahoovi rahvas haljale oksale. – Eesti Ekspress 2. IX 2020.

4 Penguin Books, 2017. Pealkirja võimalik tõlge eesti keeles: "Valgusta pimedust. Kirjanikud loovusest, inspiratsioonist ja kunstilisest protsessist". 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: