Jüri Kolk. Kartul salve, luuletus sahtlisse

Jüri Kolk
Jüri Kolk Autor/allikas: Müürileht

Ah, küll kirjutaks! Kui ainult need kurjad inimesed minu istumise alust sulaliimiga kokku ei oleks määrinud! Kui koer ei hauguks! Kui ei segaks poliitika, uudised ja loodetuul, kirjutas Jüri Kolk Müürilehes.

Elu on puhunud mu, veerpõõsa, maamajja elama. Siin saan eirata välisärritajaid ja keskenduda oma võrratult rikkale siseilmale. Elan siin üksinda, sügan okassiga, mõtlen sügavaid ja inimlikke mõtteid. Näiteks mõtlesin, et eesti kirjanduses ei ole ju varem tehtud sellist asja, et keskealine mees elab üksi kuskil pärapõrgus, vaatab aknast välja ja kirjutab sellest, mida näeb, mis meelde tuleb. Tõeline avangard, otsustasin ma!

Muidugi, siingi on palju segajaid. Alles kolm päeva tagasi nägin surnud hiirt maja taha lõkkeasemele viies põllu peal leegitsevate silmadega olevusi, kes mind ainiti jälgisid. Kriitikud? Kahe nädala eest tuli mulle mu igapäevasel jalutuskäigul inimene vastu. Jube! Murueide tütred käivad akende all mind ahvatlemas. Pöörane!! Tõmban kardinad ette, keskendun.

Aga paberile ma aeg-ajalt üht-teist tõesti panen. Just paberile. Mingil põhjusel tundub, et luuletusi – proosa jaoks eelistan arvutit – võiks teinekord kirjutada just nii. Mul on lasteluuletuste jaoks üks kirjutusalus, võtan selle sülle, A4 vahele ja muudkui kritseldan. Juhtub, et ei peagi väga palju maha tõmbama, aga juhtub ka teistpidi. Heakene küll, tegelikult pole tükk aega kirjutanud neid, leivatöö võtab hinge kinni. Kohe läheb kergemaks.

Leivatööks on tõlkimine ja paratamatult peab pidevalt tegelema ajakava sättimisega: kuidas keskenduda, millal teha ja kui palju. Üle ei tohi pingutada, sest pärast tõlkimist peab ka jorutama ja eelmist tõlget selge silmaga üle lugema ja järgmisel päeval traksis olema.

Kõige raskem on üksi elades leida aega aja mahavõtmiseks. Kipun arvutis istuma. Õnneks tean, et kui terve päev tubli olla, siis imbub molutamine tegemistesse nagu majavamm, täiesti märkamatult. Parem on pidada pause ja töötada paukumisi.

Teisi kirjanikke jälgides ja mõistes, et ma kindlasti ei ole neist parem, olen endaga mõnes küsimuses kokku leppinud. Näiteks selles, et kirjutamine on töö. Töös pole midagi vastumeelset, tööd tehes saab vajalik tehtud. Puud lõhutud, kartul salve, luuletus sahtlisse. Inspiratsioon on nagu Godot. Mõnikord tuleb ka ootamise peale, aga enamasti pigem siis, kui asjaga pihta hakkad. Ja ma olen mõne noorema sõbraga kokku leppinud, et nad annaksid teada, kui minust hakkab saama Tähtis Vanamees. Võimalik, et ma ei usu neid, aga siis on mul vähemalt võimalus meelt parandada.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: