Valle-Sten Maiste. Sotsid deserteeruge kultuurisõdadest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Valle-Sten Maiste.
Valle-Sten Maiste. Autor/allikas: TMK

Kui ühiskonnas leidub häälekas, end miskipärast konservatiivideks nimetav literaatide, muuseumitöötajate ja hampelmannide pesakond, mille osad kaimud tahavad seksida koos lasteaialaste ja nende emadega, teised seevastu kirglikult reguleerida lasteaia seksuaalkasvatust, pole üllatav, et meediakloaagid ei jäta selle bisarse tragöödia pealt klikke korjamata. Kuid miks peavad sõbrad sotsid järelejätmatult selle piinliku pikantsuse ümber ähkima, küsib Valle-Sten Maiste Sirbis.

 

Aastate eest valutas mul selg. Aastaid, järjepanu, paralüseerivalt. Sõin, katsusin kuidagi magada ja selle ära teha, mille eest sai süüa ja pidada kohta, kus magada. Muidu tegelesin seljaga. Arstid seletasid vaeva, nagu spetsialistid praegu dissemineerivad koroonaviirust: karjaimmuunsus tekib ja ei teki, haigus on ja ei ole muteerunud vähemtapvaks, levib ja ei levi laste kaudu jne. Nii rõhus ühe tohtri arvates mu närvidele seljalülide vahelt väljasopistunud ketas (ja prolaps tuli eemaldada), teise nägemuses oli disk kulunud (ja tuli hoopis kunstlikuga asendada). Seletusi ja remondivõtteid oli veelgi.

Segaduses kaldusin alternatiivsetele radadele. Seal pakutav oli kohati nagu koomik Sulev Nõmmiku sanatooriumis, seevastu aga koduselt käepärane – ei nõutud kohest keha lahtilõikamist. John Sarno, kelle raamat "Seljavalust tervenemine" hiljem ka eestindati, soovitas mu tüüpi invaliididel hoopis jooksma minna. Silkamise järel tuli endalt küsida, kas läks hullemaks, on sama hull või koguni parem. Kui vastus on B või C, siis muudkui vudi. Mul oli esimestel kappamiskuudel valdavalt "sama hull" ja nii jooksingi end poole aastaga valuvabaks.

Enamasti seletatakse aset leidnud efekti sellega, et seljavalu on stressi­ilming, mis vabas õhus liimendamisele pühendudes vallanduvate endorfiinide ja endokannabinoidide toel tasapisi ununeb. Eksisteerib aga ka konkureeriv teooria, n-ö tramadooli ja kodeiini (krõmpsutasin neid kõvasti) vaba arusaam valuravist. Selle kohaselt on valu nagu muru. Kui ühel rajal järelejätmatult trampida, muutub see mülkaks. Mõistlik on minna ringi, tegeleda teiste asjadega, selmet suunata mõtet alalõpmata pakitsusele. Piin annab järele kui temaga lakkamatult ei tegele.

Poliitikasesoon pole õieti alanudki, ent juba ragistatakse taas kõrvulukustavalt vanade sügeluste kallal. Kui ühiskonnas leidub häälekas, end miskipärast konservatiivideks nimetav literaatide, muuseumitöötajate ja hampelmannide pesakond, mille osad kaimud tahavad seksida koos lasteaialaste ja nende emadega, teised seevastu kirglikult reguleerida lasteaia seksuaalkasvatust, pole üllatav, et meediakloaagid ei jäta selle bisarse tragöödia pealt klikke korjamata. Inimesi ju hämmastab, miks tahavad ühed segaste elude ja purunenud abieludega inimesed küll nii vägisi teistele ette kirjutada isikliku elu reegleid.

Kuid miks peavad sõbrad sotsid järelejätmatult selle piinliku pikantsuse ümber ähkima? Nagu Lauri Vahtre, kes kohe ei saa puududa, kui saab junnata ja jameleda? Tehke ometi kord ka midagi sotsiaaldemokraatlikku, lubage kaotada ettevõtete reinvesteeringute tulumaksustamise kord, millega kehva sissetulekuga inimeste arvel on aastakümneid kodu- ja välismaa rikkaid nuumatud. Võtke plaani maksupoliitiline restart, mis lõpetaks ärikasumi nullintressiga Eestist välja laenamise ja kohaliku silmakirjaliku maksude optimeerimise.

Püüdke seista inimliku tööajaga saadud võrdsemate sissetulekute eest, aidake Bolti kullereid jt, kes idufirmade, jagamismajanduse ja gig ehk tööampsu kapitalismi ajastul rabavad "iseenda peremeestest ettevõtjatena" hullemini kui XIX sajandi söekaevurid. Filosoof Richard David Prechti andmetel oli Saksamaal 2013. aastal 7,6 miljonit sotsiaalmaksukohustuse ja sotsiaalsete garantiideta üksjagu orja meenutavat "ettevõtjat", kelle elust annab hea pildi Ken Loachi "Kahjuks ei olnud teid kohal".

Aga kui te seda nagu ikka ei suuda*, minge mängige lihtsalt õues palli. Kogege, et inimeste vahel on ka jututeemasid ja tegevusi, mis ei vii kohe kakluseni nagu lasteaia seksiõpetus või mustanahaliste koht elus ja tööl. Võibolla on kuidagi kaude musta­nahalistelgi parem, kui me oma väikeses Eestis muutume sõbralikumaks ja ei ole ühe porist ja valust toituva veidra pesakonna ettesöödetud teemade pärast kõikaeg nii kohutavalt turris.

* Identiteedipoliitika ülerõhutamisega välditakse mujalgi mugavalt majandusliku ebavõrdsuse teemat, nagu kirjutab Jan Sowa 27. juulil Eurozine'is. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: