Eesti Kultuuri Koja aastakonverentsi eelaruteluring: kultuur kui kapital ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Globalization. Economic liberalisation. Privatization. (Üleilmastumine. Majanduse liberaliseerimine. Erastamine.) Fragment Peeter Alliku graafilisest lehest.
Globalization. Economic liberalisation. Privatization. (Üleilmastumine. Majanduse liberaliseerimine. Erastamine.) Fragment Peeter Alliku graafilisest lehest. Autor/allikas: pressimaterjalid

10. oktoobril toimub Eesti Kultuuri Koja aastakonverents "Kultuur kui kapital", kus teiste hulgas lahkavad teemat ka finantsist Killu Sanborn, kirjanik ja ettevõtja Armin Kõomägi, majandusteadlane Kadri Männas ning suurettevõtte juht Elena Past, kes avasid ürituse eel oma vaateid ja mõtteid küsimustes, mis on laual ka aastakonverentsil.

Egge Kulbok-Lattik (PhD), Eesti Kultuuri Koja juhatuse liige: Elame väga muutlikus maailmas. Kui aasta tagasi 2019 aasta augustis vaagisime Eesti Kultuuri Koja eestseisusega teemasid aastakonverentsiks, siis oli koroona-eelne maailm veel täies hoos. Teema "Kultuur kui kapital" innustas, see lähtus murest Eesti majandusliku, regionaalse, ka valdkondliku kihistumise, kapitali ebavõrdse jaotumise pärast. Juurdlesime, et mida sel puhul teha? Siis seadsime eesmärgiks juhtida tähelepanu, et kultuur kui kapital nõuab mõtestamist ja kapitali mõiste avardamist.

Eelmisel sügisel aga toimus nn suur kliima-äratus: Greta Thunbergi kõnest alanud liikumine sundis globaalse avalikkuse, sh hulgas maailmaliidrid otsa vaatama tõsiasjadele, et planeedi ressurss on piiratud, et seniste praktikate jätkudes jäävad tulevased põlved hätta. Mõni kuu hiljem, 2020. aasta alguses järgnes koroonapandeemia, mistõttu võib öelda, et tänaseks elame uues ajastus: viirus ja isolatsioon on muutnud nii majandust kui ka kultuuri.

Nüüdseks on teadmine planeedi reostatud loodusest ja elukeskkonnast ning piiratud ressursist muutunud tavateadmiseks. Kuhjunud probleemides on vankuma hakanud ka tavapärane vaade ekspansiivsele turumajandusele. Aga missugune on uus arengutee ja majandus? Ja kuidas sinna jõuda?

Selles kirjus, muutuvas kontekstis otsib Eesti ühiskond oma teed targa majanduseni, mis kindlustaks siinse keele, kultuuri ja looduse kestlikkuse.  Ehk peame olema tänulikudki koroonaviirusele, mis mingis mõttes n-ö tõmbas pidurit, nõudes ajavõtmist ja asjade ümberhindamist: ühtäkki asetus uude valgusesse nii mõnigi vana asi. Ühtäkki mõtleme – mis on meie ühiskonna tegelik rikkus?

Egge Kulbok-Lattik: Kuidas mõista kapitali avaramas tähenduses?

Killu Sanborn, finantsist ja molekulaarbioloog: On erinevaid kapitalivorme – näiteks rahaline kapital, inimkapital, loodusressurssidel põhinev, tehniline, tööstusbaasi ja sõjanduslik kapital, aga ka kultuuriline kapital, rahvusvahelise hea tahte, rahva tervise, intellektuaalne, riikliku vara ja ühiskondliku kokkukuuluvuse kapital jne. Võime ka jaotada kapitali materiaalseks (käegakatsutavaks) ja mittemateriaalseks (tunnetatavaks ja teatavaks, aga mitte käegakatsutavaks). Igal juhul võime öelda – kui miski väärtuse tekitamist kütusena toetab, siis see ongi kapital avaramas tähenduses.

Kapitalismi põhialus on eraomanduse süsteemi põhjal väärtuse loomine ja selle turupõhine kasumlikult kapitaliks teisendamine.

Kadri Männasoo (PhD), majandusteadlane: Materiaalne kapital kätkeb endas traditsiooniliselt tootmisseadmeid ja -hooneid, maad ja maavarasid, ent piiratud ning ammenduvate loodusressursside tingimustes on toimumas olulised ümberhindamised jätkusuutlike arenguteede, tootmisviiside ja -tehnoloogiate, väljaselgitamiseks.

Tehnoloogia ja automatiseerimise ajastul määratleb inimkapitali väärtuse järjest enam kvaliteet ehk töötegijate oskused ja teadmised, aga ka kultuurilised hoiakud ja tõekspidamised ning mitte pelgalt kvantiteet ehk töötajate arv.

Egge Kulbok-Lattik: Millised on Eesti võimalused ühiskonna ja kultuuri kestlikuks ning heaolu edendavaks arenguks nendes globaalsetes suundumustes?

Kadri Männasoo: Majandus loob heaolu inimkapitali ja materiaalse kapitali koostoimes.

Mida kõrgemal arengutasemel ja kaasaegsem on majandus ning ühiskond, seda enam määravad heaolu mittekäegakatsutavad hüved, eeskätt hariduse, kultuuri ja tervise hüved ning ühiskonnas osalemise ulatus ja kvaliteet.

Ameerika Ühendriikide pikaajalisele statistikale toetudes on tänapäeva majapidamiste eelarvet 1950. ja 1960. aastate võrreldavate näitajatega kõrvutades tarbijate ostukorvis näha ilmselgeid muutusi. Toidu osakaal leibkondade ostukorvis on kahanenud poole võrra ning kulutused rõivastele moodustavad vaid kolmandiku võrreldes 60–65 aasta taguse ajaga. Seevastu sideteenuste tarbimise eelarveosa on tõusnud samas ajavahemikus kolm korda, hariduskulutuste osakaal kaks korda ning tervisekulutuste osakaal 50 protsenti. 

Oluline on ka märkida, et heaolu ei piirdu üksnes rahalise vahetuskaubana edasiantavate hüvedega, vaid üha olulisem on ühiskondlike kokkulepete olemasolu avalike hüvistena kättesaadava hariduse, kultuuri, turvalisuse ja tervishoiu osas. Viimane ehk tervishoiuteenuste kättesaadavus on eriti selgelt koroonaviiruse leviku tingimustes ilmseks saanud. Eesti võimaluseks globaalsete väärtushinnangute muutumise ja heaolu ümbermõtestamise ajastul on hoida keskmes tulevikku suunatud hoiakuid ja kultuuri arendamist, mis väärindab ühiskonna potentsiaali, koondades olemasoleva kogukonna pürgimused ning hoides kasvulava uutele ühiskonnaliikmetele, kes neid väärtusi jagavad ja edasi kannavad.

Egge Kulbok-Lattik: Kuidas saab Eesti mõjutada globaalset majandust ja kultuuri?

Killu Sanborn: Praegu on maailmas toimumas erakordne teadvuse muutumine. Need, kes uut, alles ilmnevat teadvust suudavad mõtestada, võivad selle põhjal tekitada teadvuslikku, uuel teadvusel põhinevat kapitali, mille kaudu võiksime ka uut väärtust luua ning seda uut väärtust globaalsetel turgudel kasumiks teisendada. Ka nii, et Eesti mõju tema suurusega väga ebaproportsionaalselt võimas olla võiks.

Egge Kulbok-Lattik: Kas Eesti kultuur jaksab kodustada globaalse majanduse mõjud? Kas globaalsel majandusel on vaja Eesti kultuuri?

Armin Kõomägi, kirjanik ja ettevõtja: Otseselt ei ole vaja. Globaliseerumisel on mitu nägu. Kõige väljapaistvam neist nägudest räägib piiridest loobumisest, ühe suure üleilmse vabaturu tekitamisest, milles eelkõige võidavad väga suured firmad, kel on jõudu tegutseda väga paljudes kohtades korraga. Kultuuri vallas toob selline globaliseerumine esile globaalsed staarid – näitlejad, režissöörid, muusikud, kirjanikud, kunstnikud, arhitektid, teadlased, sportlased jne. Suur globaalne küla, mille kohal, kättesaamatutes kõrgustes säravad üksikud tähed.

Globaliseerumise teine nägu, koostöös tehnoloogilise arenguga (kõikjalt ligipääsetav internet, nutiseadmed, sotsiaalmeedia) annab aga üleilmse võimaluse ka miljonitele vähetuntud tegijatele (kõiksugu youtuber'id, influencer'id, blogijad, niisama trikimehed jne). Üleilmselt kuulsaks saada on võimalik mõne tunniga. Sama kiiresti võib see kuulsus ka lõppeda, sest uued kiirkuulsused tulevad peale.

Selles teises variandis, mis oma olemuselt on palju laiapõhjalisem ja demokraatlikum, on väikestel kultuuridel suuremad šansid läbi lüüa. Võib ehk isegi väita, et seal on väiksed kultuurid oodatud ja tervitatud. A la Greta Thunberg, kes tuleb riigist, kus elab kõigest 10 miljonit inimest. Ja kes on täna teel kiirkuulsusest püsikuulsusesse. Või nt Lõuna-Korea Oscari võitnud film ["Parasiit" – toim].

Kokkuvõttes, globaalne majandus Eestit otseselt ei vaja, küll aga vajab ta Eesti-suguseid väiketegijaid. Sama palju kui Eestit vajab maailm ka Albaaniat, Botswanat ja Uruguayd.

Egge Kulbok-Lattik: Mis on Eesti riigi tuleviku kapitalid?

Killu Sanborn: Eestis on materiaalset kapitali suurriikidega võrreldes vähe (inimesi, loodusressursse, territooriumi, raha, kõrgtehnikat, materiaalseid tootmisvahendeid jne). Kuna Eestis on materiaalset kapitali vähe, tasub siin tekitada väärtust, tuginedes mittemateriaalsetele alustele, tekitades ja võimendades mittemateriaalset kapitali, mida siis maailmaturgude kaudu materiaalseks ja mittemateriaalseks kasumiks teisendada. Materiaalse kapitali näiteks on üks ühik raha ja üks kõrgtehnoloogiline masin. Mõlemad on kindlalt piiritletud väärtusega – me enam-vähem teame, palju saab oodata ühelt rahaühikult ja ühelt masinalt. See-eest mittemateriaalsel kapitalil on eksponentsiaalne potentsiaal – üks uus hea mõte või hea lahendus ja millegi uutviisi nägemine on vähem piiritletud ning võib omada suurt mõju paljudele, seda üle kogu maailma.

Egge Kulbok-Lattik: Sel juhul on Maailmakoristuspäev ja Rohetiiger ju heade näidetena olemas, neil on võimalus aidata Eestil ja kogu maailmal uude arenguetappi jõuda.

Kadri Männasoo: Tulevikku panustavad need ühiskonnad, kus osatakse olemasolevaid inimesi tulemuslikult heaolu loomisse kaasata ning materiaalseid ressursse jätkusuutlikult rakendada. Seejuures ei piirdu loodav heaolu üksnes materiaalse tarbimisega.

Nii inimkapitali kvaliteedi kui ka tootmistehnoloogiate jätkusuutlikkuse võtmetegur on teadus- ja arendustegevus ning see, millisel viisil ühiskonna kultuuriline ja poliitiline taustsüsteem kestliku heaolu loomiseks tarvilikke tingimusi loob. Ilmutatud kujul on vaadeldav see, et vabadele valikutele ning kultuurile avatud ühiskonnad on jõukuse ja heaolu loomisel edukamad.

Egge Kulbok-Lattik: Kuidas hoida Eesti ühiskonna kõrgkultuurilisi pürgimusi?

Elena Past, suurettevõtte juht: Olen alati üritanud läheneda mõistele "kultuur" laiemas tähenduses, et mitte suhtuda kultuuri kui suhteliselt piiratud grupi inimeste loometegevusse. Pigem kogu ühiskonna loomesse oma elu korraldamisel ja rikastamisel nii perekonna kui ka riigi tasemel. Olgu tegu siis peretraditsioonide ja nende hoidmise, meie koolikorralduse ning õpetajate ettevalmistusega ning nende töö väärtustamisega, organisatsioonikultuuri ja töökollektiivides kehtivate arusaamade või valitsuseliikmete väärtushinnangutega.

Ja kui tahes triviaalne see ka ei tundu, siis selleks, et riigil saaksid olla laiapõhjalised nn kõrgkultuurilised pürgimused, peab selles riigis kindlasti olema ka teatud kriitiline hulk elanikkonda, kellel on selle järele vajadus.

Kõik algab ikkagi kodust ja seejärel koolist. Mida suurema hulga lapsi suudame juba lapse- ja koolieas loomingulisse tegevusse kaasata ja anda neile laiapõhjalist kultuurialast haridust, edastada väärtushinnangud, mis õpetavad kultuurist kõige laiemas mõttes lugu pidama, seda suurema tõenäosusega on olemas kandepind ka kõrgkultuuri jätkuvaks arenguks.

See tagab kindlasti ka selle, et inimesel on vajadus korraldada oma era- ja tööelu nii, et seal oleks kindel koht nii kaunitel kunstidel, mille mõistmiseks on olemas selleks nii vajalik teadmistepagas kui ka lapsepõlvest pärit harjumus ja vajadus, mis omakorda loob pinnase kõrgkultuuri loojate pealekasvule.

***

Eesti Kultuuri Koda loodi 2011. aastal eesmärgiga ühendada juriidilisi ja eraisikuid, kelle soov on Eesti kultuuri sisemise jõu ning ühiskondliku kõnekuse hoidmine. Koja traditsioonide hulgas on aastakonverentsid, milles keskendutakse ühiskondlikult aktuaalsele ning Eesti avalikkust kõnetavale teemale.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: