Arvustus. Põranda all tegutsev kurb üksik mees (kes armastab sind) ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Pilt on illustreeriv
Pilt on illustreeriv Autor/allikas: Alan Light / Flickr

Joosep Vesselov kirjutab uues Värskes Rõhus Jaanus Saare raamatust "Internetis radikaliseerunud kuri valge mees (kes armastab sind)".

Jaanus Saar
"Internetis radikaliseerunud kuri valge mees (kes armastab sind)"
Steven Eomois, 2019

"jaanus saar / mis loom see on"

"Internetis radikaliseerunud kuri valge mees (kes armastab sind)" (edaspidi: "Kuri valge mees") on luuletaja ja muusiku Jaanus Saare kolmas luulekogu, üks tema kahest 2019. aastal ilmunud raamatust. Tema debüütteos "Kosmosest näeb"[1] ilmus veidi kahtlase väärtusega kirjastuses[2] ega pälvinud erilist tähelepanu, teine luulekogu "Ühe seieriga kell"[3] sisaldab muu hulgas tekste esimesest ning on esikteose lihvitum, konkreetsema kontseptsiooniga ja kompaktsem variant. "Kuri valge mees" on Saare värskeim, isekirjastatud raamat. Juba mõni aasta tegutsenud ja mitu raamatut avaldanud autorina on Saar pälvinud vähem tähelepanu, kui ta looming väärt on. Siinkohal oleks mõistlik ka mainida, et Jaanus Saar on pseudonüüm[4], võibolla isegi alter ego. Või tema enda sõnul: "jaanus saar on minu projekt jääda ellu" (lk 14). Seega võtan arvesse, et Jaanus Saare ning tema füüsilisest isikust teisiku vahel võib olla teatav distants.

"ainult vihkan vihkan vihkan vihkan"

"Kuri valge mees" on näide 21. sajandi internetipõlvkonna transgressiivsest kirjandusest, milles kajastub "nelja seina vahel internetimaailmas / üles kasvanud halvava suhtlushälbega ebardi" (lk 6) valusalt kibestunud mõttemaailm. Kibestumus on "Kurja valge mehe" otsene taotlus, mille võtab hästi kokku avatekst "dilemma", kus minategelane seab eesmärgiks enda "isikupuuduste" parandamise või nendega leppimise ja vastu tahtmist ühiskonna liikmeks asumise asemel "internetis radikaliseeruda" (lk 5).

Radikaliseeritus väljendub armuvalus vaevleva depressiivse Saare passiivse alt-right-meelsusena, millel on ka märgatavad incel'likud kalduvused. Nõnda on suur osa "Kurja valge mehe" tekstidest monoloogilised argielukirjeldused ja introspektiivsed mõttearendused, mis pakatavad vägisõnadest ning vihast: "vihkan seda ühiskonda meeletult / kuidas te üksteisega / debiilsusi räägite mõttetust pasast" (lk 15). Luulekogu ajendav konflikt on transgressiivsele kirjandusele omaselt vahekord lämmatava ja tühise ühiskonna ning sellest tülpinud kodanik Saare vahel. See konflikt on nähtavasti programmiline, minategelase langetatud otsus, katse suunata häiritud minategelase enesevihkamist välise maailma vastu.

Luulekogu viimastes tekstides toimub aga ühetoonilises ärrituses märgatav nihe: Saar tunnistab, et tema sihilik radikaliseerumine läks luhta, sest ta ei saanudki vähemuste peale pahaseks ega saatnud korda vägivaldseid tegusid. Tekstis "täitsa okei" jõuab flanöörlusest kirjutamistõrke vastu abi otsiv luulemina järeldusele, et kui otsideski ei leia midagi, mille peale närvi minna, on kõik ju tõesti … täitsa okei. Nii jõuab Saar algusesse tagasi ning viha varjust kerkib esile vana tuttav kurbus uues ja veidi leplikumas kuues.

Saare "radikaalsusest" jääb kohati siiski pingutatud mulje. "Kaagutavad eided", "kräunuvad animetüdrukud" ning erisugused rassistlikud vaenunimed mõjuvad pigem kas odavate katsetena lugejat šokeerida või lihtsalt labaselt. Raamatu taotluslikku transgressiivsust arvestades on ründav suhtumine küll oodatav, kuid radikaalse hoiaku veenvus eeldab mõjuvat põhjust. "Kurjas valges mehes" jätab Saare tühi viha niisiis tihti pinnapealse mulje.

"kas ma / igatsust mainisin?"

Kuigi "(kes armastab sind)" on raamatu pealkirjas sulgudes, on armastus ja selle lõpp Saare luulekogu kesksem teema kui radikaalsus ("tahad näha v / kuidas terve elu / sinust kirjutan / preili allikas"; lk 20). Kibedust paistabki põhjustavat igatsuse viha alla matmine ning kõige veenvamalt mõjuvad tekstid, mis vahetult igatsusega tegelevad. Saar leiab "Kurjas valges mehes" armuvalu väljendamiseks palju värskeid lahendusi: "kodu on sinu kõrval // ja aastad ilma sinuta / kodutus" (lk 9).

Samas on Saare armuvalul ka juba ülalmainitud incel'likud kalduvused: "huvitav kas sihukest kivi ka on / millega selle chicki endale saaks // või pisut suuremat / millega lömastada oma pea" (lk 20). Näotu suhtumine vastassugupoolde ei ole "Kurjas valges mehes" haruldane, kord on naist nimetatud "3d sigakoeraks", juba järgmisel leheküljel lolliks blondiks. Selline suitsiidne ja toksiline igatsus intiimse läheduse järele on isoleeritud ja depressiivsete noorte meeste seas üle maailma kasvav probleem, mida toidavad suletud anonüümsete internetiportaalide kajakambrid.[5]

Aga tekstides, milles autor pöördub armastatu poole ning väljendab oma aastaid kustumatuna püsinud kirge, on tunda siirast ja inimlikku hoolimist, mis lausa liigutab lugeja südant. Saar lubaks panna kogu maailma koos iseendaga põlema, ent palub muusalt: "astu ise kõrvale / ma ei taha et sa / kõrvetada saaksid" (lk 13). Julgen väita, et "Kuri valge mees" on transgressiivsuse taha varjuv ilus armastusluuletuste kogu.

 "ma ei osanud / midagi kirjutada / nii et läksin välja"

"Kurja valge mehe" suurim tugevus on autori osav keelekasutus, mis on "halvava suhtlushälbega ebardi" kohta isegi vapustav. Luulekogu pikemad tekstid annavad ruumi bukowskilikule soravusele, tänu millele ongi rusuvast kibedusest ja eemaletõukavusest hoolimata seda raske käest panna. Hea näide on tekst "sitt päev", mille süžee on kohutavalt argine – lekkiv toru, puuk kõhul ja apteegis käik –, aga Saare mõttearendused on väljendatud niivõrd sujuvalt ja leidlikult, et läbivalt nõme meeleolu ei väsita.

Saare tabavad kirjeldused ja kujundid hoiavad ka kõige tülgastunumat ja autori maailmavaatega vähim nõustuvat lugejat kütkes. Näiteks jaapani animeporno-
kisenduste onomatopöale järgnev värvikas võrdlus hentaihelinduse kirjelduseks: "mingi kummikutega seenemetsas lindistatud heliefektid / kõlab nagu keegi aerutaks nõukaaegse kummipaadiga / ja tõmbaks võhandust röövvõrku välja" (lk 53). Saare keel on hälbekirjanduslikult kõnekeelne, aga seda täiesti omaselt 21. sajandi internetipõlvkonnale. Nii rikastavad Saare luulet erisugused anglitsismid-neologismid (nt väga leidlik "thatsfainidus") ja loomulikult internetisläng. Kõige rohkem meenutabki kirjapilt foorumipostitusi või reavaherohkeid Facebooki vestluse monolooge ega jäta seejuures sugugi amatöörlikku muljet. Niisamuti nagu seda olid Bukowski ajal baarid, on Saare-aegse kõnekeele arengu kõige viljakam pind anonüümsed internetinurgad, kus vestluskaaslastele ärategemiseks ja vaidluste võitmiseks kõige kasulikum lihas on keelekasutuse eest vastutav vasak ajupool. Veebi täielikus väljendusvabaduses lokkab keeles tohutu värskus, mida Saar meisterlikult rakendab.

"täitsa okei"

"Internetis radikaliseerunud kuri valge mees (kes armastab sind)" tekitab küll palju vastakaid tundeid, ent on lõpuks põnev lähivaade kasvava ja probleemse uue subkultuuri mõttemaailma, mis tavaliselt kinnistest internetiportaalidest eriti välja ei kipu. Samas tekib küsimus, mil määral on Saare häiritud ellusuhtumine puhtalt kirjanduslik, sest sarnast hoiakut esineb ka tema eelmistes luulekogudes. Maailmavaade selle luulekogu väärtust aga ei vähenda, eriti kuna see on kindlasihiline projekt, mis täidab oma eesmärki suurepäraselt.

Jaanus Saare luulet pärsib üksnes ehk emotsioonide piiratus. Pidev kibedus muutub üsnagi pika ja tiheda luulekogu lõpuks monotoonseks, kuid ilmselge keeleline võimekus ja hea naljasoon hoiavad teose kvaliteeti. Tõesti – noil kordadel, mil Saar labasusteni ei lasku, väärib tema (enese)irooniline huumor kiitust.

Aga tulevases loomingus on autoril siiski ees valik: kas avastada ka ülejäänud emotsioonispektri kirjanduslikke võimalusi või jääda oma vihas kindlaks ja tõusta eesti incel-luule lipulaevaks. Igal juhul tasub Saare luulel ka edaspidi silma peal hoida.
 

[1] Jaanus Saar. "Kosmosest näeb" – Metsakasti: Paljasjalg, 2017.
[2] OÜ Paljasjalg (ja teisedki sarnased väljaanded) on ilmselt rohkem panustanud süsiniku jalajälje suurendamisse kui eesti kirjanduse rikastamisse, olles turule paisanud "suure hulga toimetamata ja kujundamata luuleraamatuid, mis vanasti levisid käsikirjaliselt ja suguvõsades". (Siim Lill. "Raamatus on tekst ehk Üks esoteeriline luuletõlgenduse katse" – Värske Rõhk, nr 64, 2020, lk 112.)
[3] Jaanus Saar. "Ühe seieriga kell" – Pärnu: Jumalikud Ilmutused, 2019.
[4] Selles võib kahtleja veenduda, lugedes impressumit.
[5] Incel'lusega tutvumisel aitab kaasa Hans Alla päevik Värske Rõhu 2019. aasta augustinumbris (nr 60, lk 56–66), milles autor võtab asja tabavalt kokku: "Sõna tähistab inimest, kes ponnistustest hoolimata ei saa kedagi nõusse endaga magama ja süüdistab selles maailma olemuslikku ebaõiglust, mitte ennast."
Samuti on hariv Vice'i lühidokumentaal "This is what the life of an incel looks like".

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: