Ralf Sauteri filmikommetaar. "O2" mängib inimeste ja riikidega ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold / ERR

Spioonifilm O2 on film mängudest, räägib Ralf Sauter Raadio 2 saates "Hommik!".

"O2" on suurejooneline, paljude võttekohtadega ja mitme riigi koostöös tehtud film, mis läks maksma üle kahe miljoni euro. Lugu ise on skemaatline ja tuttav neile, kes vähegi spioonifilme vaadanud — leitakse uusi mõistatusi ja vihjeid ning jõutakse seeläbi tõele lähemale.

Filmis minnakse Teise maailmasõja algusaega, 1939. aastasse ning see räägib luureohvitserist Feliks Kangurist, kes on hingelt katkine, romanilise minevikuga mees. Feliks üritab leida reeturit ning sel tegevusel on ka tulemusi. Kuigi me teame Eesti ajalugu ja iseseisvuse kaotamise lugu, on leitud sellest ajast üks positiivsem ja helgem lugu, mida paljud inimesed ei tea.

Filmis on reaalsed sündmused segatud fiktsiooniga — ilmselt on luureohvitseride tegelased ikkagi välja mõeldud. "O2" ei ole ajaloofilm, ma soovitaksin seda vaatama minna kui spioonifilmi.

"O2" on film mängudest — inimeste- ja riikidevahelistest mängudest ning sellest, millised painajad ja isiklikud tragöödiad selliste mängudega kaasnevad. See on minu meelest filmi kõige huvitavam alltekst. Seda mõtet toetavad stseenid mängudest — peategelane vaatab pealt laste peitusemängu, filmi jaoks on taasloodud suured tenniseväljakud Vabaduse väljakul.

Minu jaoks on ka sellise spioonifilmi juures tähtis, et tegelastel oleks sees hingeline traagika, paine, mida nad üritavad endas lahendada. Minu meelest toimib selles stsenaariumis hästi, et Feliks Kanguri tegelane tõukub mitte sellest, et ta tahab riiki kaitsta, vaid sellest, et tal on ka isiklik panus mängus.

Film suudab hästi luua invasioonieelset atmosfääri. Palju minnakse välikohtadesse, näiteks Tallinna kesklinna, ja filmis on mastaapsust — näiteks suured plaanid, kus hävitajad üle Tallinna lendavad. Samas on olulised ka detailid, näiteks vanaaegsem kell luureüksuse kabinetis. Ma olen näinud kommentaare, et kui otsida, leiab ka vigaseid detaile. Minu meelest Priit Võigemastil peelgeldub päikeseprillidelt Vabadussammas. Lugu on õnneks nii põnev, et seda peab kogu aeg jälgima ja selle võrra on vähem aega jälgida vigaseid, n-ö dekoratiivseid detaile.

Teisalt on lugu mõnes mõttes katkendlik ega kulge päris perfektselt — tundub, et stsenaariumi on ümber kirjutatud. Filmis jäetakse lahtisi otsi ja kõrvaltegelasi, keda võinuks siduda kokku, esineb palju. "O2" on õnnestunud žanrifilm, aga koperdab natuke näitlejate ansambli taha. Mitmed kõrvaltegelased jäävad kohe unustusse.

Hinne: 4/5

Toimetaja: Marju Bakhoff

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: