Ralf Sauter kinnitas, et "Põleva tütarlapse portree" oli üks tema eelmise aasta lemmikuid. "See on paljudel festivalidel käinud ja kõvasti tähelepanu saanud draama, mida nägin juba mullu PÖFF-il ja mis tuleb nüüd kümneks seansiks Artise kinno," selgitas ta ja kinnitas, et film sobib kõigile, kellele meeldivad meelad ja suurejoonelised armastuslood. "Filmi iga kaadrit on lummav vaadata," nentis ta ja mainis, et küünikutele võib film mõjuda nagu läila parfüümireklaam. "Ma saan sellestki kriitikast aru."

"Loo keskmes on krahvinna tütar, kellest tahetakse maalida portreed, tema ema tahab neidu paari panna ühe mehega ja selleks peab tütar poseerima, et temast saaks teha maali, aga tütar keeldub," mainis filmikriitik ja tõi välja, et tüdruku ema toob seepeale saarele maalikunstniku, kes maaliks tütart mälu järgi. "Nende vahel lööb lõkkele palav armastuslugu."

Tema arvates võib filmi tugevuseks pidada ka seda, kuidas kujutatakse samasooliste armusuhet. "Osad filmid vist arvavad, et nad on head lihtsalt tänu oma progressiivsusele," tõdes ta ja mainis, et "Põleva tütarlapse portree" puhul võib isegi unustada, et see räägib samasooliste suhtest. "Ta mõjub hästi loomulikult ja elutruult oma traagilisuses, aga samas ka meeletus kirglikkuses, mida näitlejad oskavad kenasti väljendada oma miimika ja ilmetega, lisaks on selle armstusloo küpsemine meeletult ilus."

Sauteri sõnul on saar koos seda ümbritseva merega justkui kolmas tegelane filmis. "Sümboolselt töötab saar töötab privaatse kohana, kus see armastuslugu saab toimuda, aga kahjuks armastus, mis on alanud eikusagilt, peab ka lõppema eikusagil," nentis ta ja lisas, et film meenutab ka omamoodi kummituslugu. "See saar mõjub ka veidi tontlikult, kuna alguses on õhus teatav salapära ja müstika, nagu seal oleks toimunud mingisugune mõrv, mida asutakse kohe lahendama, sisemine pingetunne, mis sellest tekib, on väga lahe."