Ajalugu võib käsitleda kui tekstide kogumit, mille kasutamine muutub üha vabamaks, mida kaugemale neis kirjeldatud sündmused kasutajast jäävad. Ajaloolane ja kirjanik Tiit Aleksejev tõdes hiljutises intervjuus Toomas Sildamile, et me peame ka valulikku osa oma ajaloost mõistma, läbi tunnetama ja lõpuks tal ka minna laskma, et edasi minna. Margus Paju "O2" käsitleb Eesti ajaloos murrangulisi aastaid enne II maailmasõda läbi toonase sõjaväeluure argipäeva.

Soomest kodumaale naasnud luuraja Feliks Kangur (Priit Võigemast) hakkab uurima oma kolleegi ja sõbra saladuslikku tapmist, saades esimesena jälile ka hitlerliku Saksamaa ja stalinistliku Venemaa vahel sõlmitud maadejagamise salaprotokollile. Olukord läheb veelgi pingelisemaks, kui selgub, et Venemaa kavatseb peatselt Eestit rünnata. 

Saladusi, nende paljastamist ja pinevat sündmustikku armastav Margus Paju ei peta vaatajat selgi korral. "O2" hoiab pinget algusminutitest saadik, kulmineerudes traagiliseks finaaliks. Õhkutõusmisvalmis propellerlennuk vihmases öös annab ka filmiajaloolise võtme "O2" romantilise stilistika avamiseks  – Michael Curtise "Casablanca" (1942), millelt on laenatud ka Paju filmi peategelaste tüpaažid. Priit Võigemast pole muidugi just päris Humphrey Bogart, kuid tema mängitud agent on üpris stiilne, välimuselt on Doris Tislar Linda Ahvenana ja eriti Kaspars Znotinš Ivan Kostrovina aga vägagi selgelt kõrvutatavad Ingrid Bergmani ning Paul Henreidiga.

Ilmselt võib seda võtta omamoodi austusavaldusena legendaarsele filmile, mis samuti käsitles inimsuhteid keerulises ajas. "O2" pole aga niivõrd romantiline põnevik nagu "Casablanca", kuivõrd katse elustada kodumaist spioonifilmi. "O2" paigutub samasse ritta selliste filmidega nagu näiteks Marko Raadi "Agent Sinikael" (2002), Grigori Kromanovi "Briljandid proletariaadi diktatuurile" (1975) või kasvõi Kaljo Kiisa "Metskannikesed" (1980).

Samas on "O2" teemal, mida varem pole Eesti filmis käsitletud  – vastuluure tegevus enne sõja puhkemist, kui Eesti jõustruktuurides töötavad ametnikud pidid tegema otsuseid, mille tagajärgi keegi ei osanud ette kujutada. Paju režissöörina ning stsenaristid Tiit Aleksejev, Tom Abrams, Eriikka Etholen-Paju ja Olle Mirme on vältinud otsest isamaalist propagandat ja ka nn nutulaulu (Tiit Aleksejevi termin) kadunud vabariigi järele, keskendudes inimlikule tragöödiale olukorras, kus olid järele jäänud vaid halvad valikud.

Sellele vaatamata pole "O2" ka romantiline spioonidraama, ehkki ka siin armutakse pettumuste trotsiks  – peategelase Feliks Kanguri armastuslugu Poola kunstiteadlase Mariaga jääb väga üürikeseks ning romantikat jääb kandma tennisetreeneri Linda ja Vene saatkonna töötaja Ivani lugu. Siinjuures tuleb märkida, et "O2" on tüüpiline spioonifilm selles mõttes, et usaldada ei saa siin kedagi, ka mitte armastajaid.

Feliksi ja Maria (Agnese Cirule) lugu jäi filmis sedavõrd lühikeseks ja pinnapealseks, et nendevaheline side ei jõudnud muutuda usutavaks, Linda ja Ivani loo võis aga taandada ka puhtalt enesepäästmisele üha kindlusetumaks muutuvas olukorras. Kuna tegemist on luuretöötajatega, kujutati ka Feliksi kolleege nii, et igaüks neist võis mängida kaksikmängu. Ainukesena jääb kahtluse alt välja tänavakasvatusega noor luuraja Toomas Kalamajast, kuid tema tegevusliin jääb lõpetamata ja nooruke agent igavesti kõrrepõllule põgenema nõukogude vägede eest.

Küsimusi tekib filmi vaadates veelgi, peamisem neist puudutab ajalist järjepidevust  – saladuseks jääb, millist sisulist eesmärki teenis kronoloogiline pendeldamine 1937. ja 1939. aasta vahel. Tempo läks vahepeal sedavõrd kiireks, et järg kippus kaduma, millises aastas parajasti ollakse. Võib-olla oli seda vaja põnevuse tekitamiseks, kuid selline jälgede segamine hägustas ka selge, arusaadava loo moodustumist, mis oleks üldmuljet sisuliselt toetanud.

Eraldi tuleb tunnustada filmi kunstnikku Jaagup Roometit ja kostüümikunstnikku Kristina Lõuki ajastutruu olustiku loomise eest ning lavastaja Margus Paju ja operaator Meelis Veeremetsa ajastu üles leidmise ja edasiandmise eest ilma filmipaviljonita. Richards Zalupe ja Eriks Ešenvaldsi muusika loob toimuvale kurbliku ja kauni atmosfääri, laiendades tegelaste isiklikku traagikat kogu geopoliitilisele olukorrale. Ühe oma parematest rollidest kinos teeb ka Priit Võigemast, mängides saladusliku luureagendi stiilseks Eesti luurajaks ja detektiiviks.

Puudu jäi aga spioonifilmi juurde paratamatult käivast märulist  – kaklused, tulistamised ja tagaajamised. Siin peitub ka sellise traditsioonidega žanrifilmi nagu spioonifilm risk, et vaataja on nii-öelda rikutud muu maailma märulitega ning hindamislatt seetõttu pigem maksimalismis kui minimalismis. Paju sellesse võistlusse teadlikult ei läinud, püüdes kalleid ja riskantseid kaskadööritrikke lahendada teisiti, kuid pole salata  – kõige efektsemana mõjus siiski üpris hollywoodilikult lavastatud nõukogude ohvitseri vastu seina sõitmine. Teisest küljest oli raske uskuda finaali paigutatud dramaatilist täpsuslasku ööpimeduses. 

Dramaturgiliselt oli film üpris tihedaks monteeritud ja ilmselt ka kirjutatud, samas jäi puudu nii-öelda õhust  – atmosfääri kujundavatest stseenidest, mis annaksid juurde kunstilist sügavust. Filmi tegijad on samas kinnitanud, et "O2" oli mõeldud algselt telesarjana. Juhul, kui mängufilm on tõesti ärajäänud sarja tihendatud versioon, seletab see muidugi sisulised segadused.

Lõpliku hinnangu, kas see sellisel kujul ekraanile tuua tasus, annab eelkõige vaataja. Esimesel nädalal tegi "O2" kinodes praegust pandeemiat arvestades juba väga korraliku tulemuse, mis kõneleb sellest, et kinopublik armastab kodumaist filmi ning teda huvitab see temaatika. Pealegi pole põnevaimat viisi ajaloo õppimiseks kui selle näitamine n-ö seestpoolt, läbi inimlike lugude, olgu need siis tõelised või väljamõeldud.