Arvustus. Kangur, reetur, sõber, nuhk ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Feliks Kangur (Priit Võigemast) on klassikaline noir’i-kangelane. Mingis mõttes täiuslik, kuid ometi täiesti vigane.
Feliks Kangur (Priit Võigemast) on klassikaline noir’i-kangelane. Mingis mõttes täiuslik, kuid ometi täiesti vigane. Autor/allikas: Kaader filmist

Margus Paju film "O2" loob kauni pildi baaside lepingu eelsest, aegsest ja vahetult järgsest ajast Eesti sõjaväeluure silmade läbi, kirjutab Erik Aru Sirbis.

Mängufilm "O2" (Eesti-Soome-Läti Leedu 2020, 100 min), režissöör Margus Paju, stsenaristid Tiit Aleksejev, Tom Abrams, Eriikka Etholen-Paju ja Olle Mirme, operaator Meelis Veeremets, kunstnik Jaagup Roomet, heliloojad Rihards Zaļupe ja Eriks Ešenvalds. Osades Priit Võigemast, Kaspars Znotiņš, Agnese Cīrule, Elmo Nüganen, Rein Oja, Tambet Tuisk, Doris Tislar, Johan Kristjan Aimla, Indrek Ojari, Ieva Andrejevaite jt.

"Spioonipõneviku" peale kinno läinud inimest võib muidugi tabada mõningane üllatus, sest Margus Paju teine täispikk mängufilm on omajagu eksistentsialistlikum, kui see määratlus näikse vihjavat. Küll vahest mitte nii suur üllatus, kui mõnda John Wayne'i fänni, kes läheb paljalt žanrimääratluse "põhjamaine vestern" najal kaema Veiko Õunpuu "Viimaseid" (2020). "O2" on ikkagi selgelt peavoolufilm, milles põnevuski ei puudu. Aga siiski.

Paju debüütfilmist "Supilinna Salaselts" (2015) on see igatahes tonaalsuselt erinev, kuigi eks leiab sarnaseidki jooni, nagu pastelsete värvide lembus. Kui tahta "O2" tingimata mingi sildi alla suruda, siis tuleb kohe meelde film noir. Seda USAs 1930ndatel, mõne meelest alles 1940. aastal alguse saanud žanri, mille olemasoluski kõik teoreetikud kindlad pole, on aastakümnete jooksul peegeldatud sellisel hulgal ja selliste nurkade alt, et praeguseks pole eriti mõtetki püüda liiga hoolikalt arutada, milline selle esindaja on olnud täpsemalt "O2" mõjutaja. Ent filmi üks stsenariste Olle Mirme on Postimehele maininud1, et nii tema kui Paju üks lemmikuid on John le Carré samanimelise romaani põhjal valminud "Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk"2. Tõepoolest, see võrdlus kerkis mulle endalegi juba enne artikli lugemist vist esimesena pähe. Nii piirdun sellega ja jätan ülejäänud mainimata.

Igal juhul pole tegu sirgjoonelise ja tempoka märuli, vaid märksa mõtlikumaga, kus 1939. aasta olevik vaheldub tagasivaadetega paar aastat varasemasse aega. Vahest on filmi suhe keskmise nüüdisaja spioonipõnevikuga pigem midagi sellist, nagu on Georges Simenoni Maigret-lugude suhe keskmise detektiivromaaniga. "Ma pean end impressionistiks, sest ma töötan väikeste puudutuste haaval," ütles Simenon intervjuus New York Timesile3. "Ma usun, et päikesekiir ninal on sama oluline kui sügav mõte."

Peategelane, Eesti sõjaväeluure kapten Feliks Kangur (Priit Võigemast) on igatahes klassikaline noir'i-kangelane. Mingis mõttes täiuslik, kuid ometi täiesti vigane. Kõva mees, keda vaevab südametunnistus. Kes tahaks unustada, aga hoiab mälestustest kramplikult kinni. Kes pidevalt joob ja suitsetab. Kes alkoholivabas kohvikus istudes nõuab, et tema limonaad olgu kraadiga. Heeros, kes on iseenda eest pakku läinud ja keda häda korral appi kutsutakse, sest ta on parim.

Põnevikule kohaselt on tal kaaslane, noorem ja kogenematum (vähemalt mõnes asjas), kelle ta saab endale appi täitma äärmiselt salajast ülesannet. Selleks on nooremleitnant Toomas Otsing (Johan Kristjan Aimla), kelle erialaks on "varjatud sisenemine, jälgimine, pealtkuulamine". Nimelt on 1939. aastal pargitrepil surnuks kukkunud (vaataja saab kohe teada, et tapetud) sõjaväe­luure Nõukogude Liidu vastase osakonna juht kapten Paul Parik (Alo Kõrve). Nõu­kogude Liidu saatkonnas töötava allika andmeil tegutseb sõjaväeluures äraandja, üks Pariku viiest alluvast. Kes, selle peabki välja selgitama Pariku eelkäija, end ise sisuliselt pagendusse, Helsingisse residendiks üle viia palunud Kangur.

Sellisest klassikalisest põnevusloo alguspunktist lähebki lugu käima. Viiest kahtlusalusest jääb kohe järele neli, kui vaataja tunneb ühe ohvitseri, Jakob Jegorovi osatäitjas ära Eesti kirjanike liidu esimehe ja filmi teise stsenaristi Tiit Aleksejevi (stsenaariumi autoriteks on veel ka ameeriklane Tom Abrams ja soomlanna Eriikka Etholén-Paju) – oleks ju tõeline üllatus, kui kandvaim roll selles viisikus jäänuks temale. Ilmselt ei reeda ma suurt saladust, kui mainin, et episoodiliseks jääb ka Tiit Suka roll Mattias Karitsana. Tuleb tunnistada, et ka rohkem ekraaniaega saavad tegelaskujud on suhteliselt klišeelikud, visandlikud. Mõni saab veel teise plaani juurde, kuid suurt enamaks aega ei jää. Aga mis seal ikka, tegemist on laiatarbefilmiga. Kui nüüd klassikute kallale minna, kas püüab keegi väita, et "Viimne reliikvia"4 paistab silma karakterite mitmekihilisuse ja sügavusega?

Filmist leiab ka hipsterihuumori killukesi. Otsing on oma varjatud sisenemise ja jälitustegevuse oskused omandanud otse tänaval, Kalamajas, tollal kahtlasevõitu kandis – asub see ju vangla ja raudteejaama vahel, kuhu ikka kõiksugu karvaseid kogunema kipub. Suitsetavat major Kurge (Elmo Nüganen) silmav poeg aga hõikab "Issi, sa tegid tossu!", mis nüüdisaja slängis tähendab hoopis kanepi tõmbamist.

"O2" kui tervik on kaunilt üles võetud ja hoolikalt kokku pandud. Ja see pole tühi kiitus. Kuidagi märkamatult on kätte jõudnud aeg, mil eesti filmi ei peagi enam kiitma paljalt selle eest, et see pole otsast lõpuni piinlik – muidu veel tegija äkki solvub ega tulegi talt enam midagi.

Alustame juba sellest, et "O2" vaadates ei teki tahtmist näitlejate etteasteid vaadates karjatada: "No ei tundu usutav!" Kõik nad mõjuvad inimestena, kes räägivad seda, mida neil on vaja öelda, ka siis, kui kasutavad mõnd teist keelt peale emakeele. Prantsuse keelt ma küll ei jaga, kuid ülejäänud võõrkeeltes rääkivad osatäitjad tunduvad aru saavat, millest pajatavad. Ehk on nende jutt kohati omajagu deklaratiivne, aga eks muidu olekski keeruline filmi sisust aru saada – ja peavoolu linateos peab ometi selgesti mõistetav olema.

Kostüümid ja rekvisiidid on hoolikalt valitud, nagu ka võtteplatsid. Süžeepöörded pole tingimata etteaimatavad – las mõni pealegi tunneb rõõmu sellest, kuidas "ta sai ju kohe aru, et …" Mina ei saanud, nii mõnestki.

Kriitika poolelt jääb vahest kõige rohkem painama lennuväljal hargnev lõpustseen, mis on, kuidas seda nüüd öeldagi, üsna ajuvaba. Võib-olla tulnuks see mingil muul moel lavastada. Või kokku monteerida. Või ehk ei saagi selline lahendus olla arusaadav. Aga taas – mis seal ikka, tegu on ju filmiga! Tegijatel on õigus lõpetada oma teos nagu veider unenägu, olgu sellele eelnev nii realistlik kui tahes.

Peale selle saab muidugi viriseda pisiasjade pärast. Jah, kohati andnuks ehk montaažiga veel enamat korda saata – Kanguri ja Ivan Kostrovi (Kaspars Znotiņš) tennisemängu stseeni juures tekkis vägisi mulje, et kumbki näitleja tegelikult tennist ei mänginud.

Ei imestaks, kui leidub inimesi, kes teavad suurepäraselt, et tol aastal olid mingil mundril teistmoodi lõkmed, või näevad mõnda relva, mida sel ajal ei kasutatud. Eesti luurajate hiilgav tehniline võimekus paneb kohati kulmu kergitama ja kahtlevalt pead vangutama. Nagu aru saada, on see kõik üks tühi-tähi. Tegemist on lõppude lõpuks filmiga. Palju õnne neile, kes filmidest luubiga ajaloolist tõde taga ajavad! Ajastu vaimu tabamine on esmane eesmärk, mida loota saab. "O2" edastab seda nostalgilisest vaatenurgast, mõne meelest ehk ilustatult. Aga seegi on tegijate õigus.

Tolleaegne elu oli, kas nüüd igavam, aga igatahes teistsugune, proosalisem. Eesti Sõjavägede Staabis tegeles luurega tõepoolest teine osakond, mille C-jaoskonna ülesandeks oli Nõu­kogude Liidu kohta sõjaliste ja majanduslike andmete kogumine ning analüüs. Soomlasi Nõukogude armee sõnumite dešifreerimisel aidanud kapteneid oli suisa kaks, Andre(a)s Kalmus ja Olev Õun, kuid nemad polnud superagendid, vaid koodi­murdjad, kes kuulusid raadio­luurega tegelnud D-jaoskonna alla. Sõjaväe­luure ülemaks oli tõepoolest kolonel, kuid mitte Saar (Rein Oja), vaid Villem Maasing. Too oli nii osav mees, et suutis 1939. aasta sügisel Eestist põgenedes isegi oma raamatukogu Stockholmi toimetada, nagu on kadedusega märkinud tema järeltulija kolonel Villem Saarsen, kes küll endki perega läände päästis, aga oma armastatud lugemisvara maha jätma pidi. "O2" lõpplahendus tekitas küsimuse, kas ehk on järge loota. Või ka eellugu?

1 Hendrik Alla, Luurajad ajaloo ja fantaasia vahel. – Postimees 7. X 2020.

2 "Tinker, Tailor, Soldier, Spy", Tomas Alfredson, 2011.

3 Leslie Gelb, Simenon's Last Case. – New York Times 22. IV 1984.

4 "Viimne reliikvia", Grigori Kromanov, 1969.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: