Olle Mirme tõdes, et Eesti filmiharjumustes on üks kindel tendents: armastatakse kodumaist filmi. "Olgu see Eesti film siis parasjagu komöödia, draama, õudus, krimi või misiganes asi," lisas ta ja mainis, et kui 1990. aastatel olid nii kinod kui ka kodumaine kinokunst üsna keerulises olukorras, siis uuesti tõi rahva saalidesse "Nimed marmortahvlil". "Eepiline rahvuslik suurfilm, mis suutis kõnetada laiemalt publikut, selleks polnud vaja evida väga peent maitset, aga ta suutis kõnetada tõsiseid keerulisi teemasid niiviisi, et see läks korda pea igaühele."

Meenutades taasiseseisvumisajal valminud komöödiafilme, tuleb Mirmele esimesena meelde Andres Maimiku ja Rain Tolgi "Jan Uuspõld läheb Tartusse". "Film, kus tegi ka ekspresident Ilves oma esimese ja ilmselt ka viimase filmirolli," ütles ta ja lisas, et suur pauk kinokomöödia osas algas aga "Klassikokkutuleku" triloogiaga. "Esimene osa jõudis vaatajate ette 2016. aastal ja pani vaatajate mõttes väga kõva märgi maha, mille suutis üle lüüa alles "Tõde ja õigus"."

"Fakt on see, et "Klassikokktulekul" on rahvafilmina oma osa selles, kuhu me tänaseks olema jõudnud, nii heas kui halvas," nentis ta ja lisas, et "Klassikokkutulek" tõi kinodesse rahva, kes oli Eesti filmile käega löönud. "Head filmi on tehtud alati, aga mäletan omagi noorusest ja lapsepõlvest, et ennekõike meeldib meile iseend materdada ja aastakümneid sai ka Eesti film nii et tolmas," kinnitas Olle Mirme, mainides, et muutus 30 aasta lõikes on olnud metsik. "Selle perioodi võiks viilutada jumal teab mitmeks sektoriks."

Samuti tõi Mirme välja, et kui Tallinnfilmi aegadel veel kaamerad mürisesid, prožektoreid tuli mitme mehega tassida ja heli tuli pärast stuudios järeldubleerida, siis nüüd on olukord tehniliselt väga palju muutunud. "Oleme punktis, kus kogu digivõlumaailm võimaldab peaaegu et igaühel, aga ammugi siis professionaalidel toota väga efektset ja professionaalset sisu," sõnas ta ja lisas, et teisalt on see avanud uksed palju rohkematele tegijatele. "90ndate õnnetutel aegadel pidi õnnelik olema inimene, kes sai kümne aasta jooksul ühe filmi teha, aga tänaseks on olnud parematel aastatel kinodes üle kümne uue Eesti mängufilmi."