Kaarel Tarand: vanalinn EMOsse ei pääse ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tallinna vanalinn
Tallinna vanalinn Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Tallinna südames säranud pärlist on saanud surnu, kelle elustamiseks plaani ei ole, kirjutab Kaarel Tarand Sirbis.

Alguses kadusid lõhnad, siis maitsed ja helid. Umbes nii nagu filmis "Täiuslik meel". Aga seejärel kadusid ka inimesed, kes oleksid võinud haista, maitsta või kuulata ja see ei juhtunud filmis, vaid tegu on tõesti sündinud looga Tallinna vanalinnast. Olen vanalinna tänava­kivisid kulutanud üle poole sajandi, kuid midagi ligilähedastki ei ole mul olnud juhust kogeda – keegi oleks vanalinna justkui neutronpommi visanud ja teist inimest, keda teretada, kohtab vanalinnas nüüd harvem kui seenemetsas.

Valdavalt rahva vaba liikumise toetamiseks ja teenindamiseks loodud ettevõtted teatavad järjest sulgemisest. Needki, kes ei olnud ainult turistipüüdjad, vaid olid elu allikaks ka kohalikele, kelle raha täpselt sama rõõmuga vastu võeti kui välismaalaste oma. See raha tegi suurt rõõmu ka avalikule võimule. Koguni nii palju, et peale tavapäraste maksude, mida ettevõtetelt koguti, rääkis linnavalitsus veel aasta eest ka spetsiaalse turismi- või majutusmaksu kehtestamisest.

Vanalinn oli riigi turunduse keskne element, mis ilutses magusa ja kutsuvana kõigi turismiportaalide ava­lehel. Vanalinna kohta ei julgenud keegi öelda vähemat kui pärl ja visiitkaart. Eks asjatundjatele on vanalinna toimimis­mudeli nõrgad kohad ja haavatavus olnud teada aastakümneid, kuid riskide maandamine ei ole otsustajatele olnud esmatähtis ülesanne. Sest las õitseb vabaturumajandus ja koguneb maksuraha. Lõpuks jõudiski risk kohale ja istus tühjuse kujul keset Raekoja platsi maha. Sedasama platsi, mida kohalikud – tallinlased üldiselt – ei ole kunagi liiga omaks võtnud. Väljasõidukoht nagu iga teine, kallis pealekauba.

Aga meenub, et kunagi aastate eest, kui linnavõim korraldas veidras vormis rahvaküsitluse Harju tänava tuleviku kohta, arvasid Lasnamäe ja Mustamäe kaubanduskeskuste külastajad küll ülekaalukalt, et just nende tahte järgi peab sõjas purustatud tänav vähese kasutusega lagealaks jääma. Kuigi siis oli, nagu nüüdki, hästi teada, et kui vanalinnas millestki-kellestki puudu on, siis eeskätt püsielanikest, ei kasutatud ainsat võimalust vanalinna elanike juurde toomiseks ära, aeti maaomanikega kiusu ning majadeta kruntidel käib agar maaviljelus vilkalt tänapäevani.

Lihtne on näidata näpuga ettevõtjatele ja seda on võimukandjad paraku teinudki. Empaatia jaguneb ebaühtlaselt, on tähtsad tööd ja tarbetud tööd, mille tegijaile võib rahumeeli öelda, et vabandust, teil oligi vale ärimudel, vaba liikumine üle riigipiiride, reisimine ja turism taastuvad väga aeglaselt, kui üldse. Seega hakake aga aegsasti endale uut, rahvale ja riigile kasulikumat ehk võimu soositud tegevusala valima. Väike osa veel hingitsevaid vanalinna ettevõtjaid koondus suvel ühinguks. Avalikus kommunikatsioonis on nad jäänud väga vaoshoituks, nagu huviesindusele kohane. Eeskätt saab kiita Tallinna linn. Võimud võtavad jutule, annavad leevendust näiteks rendimaksete osas, soovivad arutada.

Aga suured rahakohvrid on ikka riigi käes ja linnavõimu pingutustest ei piisa, kui valitsuses on vanalinnas toimunust ja toimuvast vähe aimu. Riigi käes on mahult enneolematus mõõdus kriisikommunikatsioon ja seal käib kogu mäng ühte, kodaniku väravasse. Lõputu kasvatuslike sõnumite voog paneb igaüht end tundma nagu rahutut lasteaialast, kes hoolimata pingutustest kogu aeg pahandada saab ja keda sunnitakse uskuma, et kui midagi ühiskonnas valesti läheb, siis on see tema süü. Kui ta ka kõiki käske ja korraldusi ei mõista, neid täitma ja vastutama peab ikkagi. Juhtnöörile on eriti viimastel nädalatel alati järgnenud ka ähvardus: kui te ametlikult vabatahtlikuks täitmiseks soovitusi kohustusena ei võta, siis peame järgmiseks ette võtma ulatuslikud karistusoperatsioonid, panema kõik kinni.

Lühiajaliselt võib see taktika isegi vilja kanda, üht inimrühma ja -tüüpi saab teise vastu üles ässitada ning panna valitsuse nimel kaaskodanikele enesepiiramise survet avaldama. Neist, kellele on veel kingitud võimalus oma avalikku tegevust jätkata, on saanud valitsuse liitlased, kes kordavad nn vastutustundlikkuse ja kätepesu sõnumit igal võimalusel. Iga kõrtsiskäija peab teadma, et avalikus kohas lõunatades võib ta anda surmahoobi teatri- ja muusikaelule.

Küsimus ei ole muidugi ainult Tallinna vanalinnas, kogu turismisektori (olgu tegu reisikorralduse, transpordi, majutuse ja muude alusvajaduste rahuldamisega) suhtes on valitsus näidanud üles karjuvat lugupidamatust. Eks see näitab ka valdkonda esindava ministri kvaliteeti. Kultuurisektor võib olla rõõmus, et kultuuriministril on õnnestunud kolleege veenda professionaalsest kunstielust näppe võimalikult eemal hoidma ja tänu sellele on Eesti terves Euroopas kultuurielule kõige väiksemate piirangutega maa. Turismiministril pole midagi samaväärset ette näidata.

Sisuliselt on avaliku võimu harud söögi- ja joogikohtadele öelnud, et tegutsege aga edasi ja ehk saate mingit toetustki (aga näiteks töötukassast millegi­pärast ei saa), võim on ettevõtjate sõber ja toetab pakkumise poolt, kuid samal ajal me tapame oma viiruse­turunduse raames vähimagi nõudluse teie pakutava järele. Ikka see: püsi kodus, ära kogune ega suhtle. Ka viimase nädala hirmutamiskampaania on kõrtsmike kinnitusel juba laudadest viinud hulga seni ustavaid kliente. Näib, et valitsus vajab hädasti oma teadusnõustajaks ka üht antropoloogi, kes selgitaks, milline tähtsus ühisel einestamisel, olgu omade või võõrastega, on inimkonna ajaloos ja kultuuride sünnis ning arengus olnud.

Suvel, kui viirus oli madalseisus, suunati kogu rahvas maale turismi- ja teenindussektori päästeoperatsioonile. Ja kõik, sealhulgas tallinlased, viisidki oma raha mööda maad laiali ning ettevõtted maal ja väikelinnades said mõõnahooajaks rasva koguda. Tallinna turismitööstuse kohalikel harudel ja eriti vanalinnas seda võimalust ei olnud ning ka praegu ei kosta kusagilt ametlikku julgustust valmistoidu tarvitamiseks kulleri vahenduseta.

Peaminister ja tema valitsuskolleegid ega ka Tallinna linnapea vanalinna toitlustusärist vist midagi eriti ei tea ka, vähemasti mina ei ole neid aastate jooksul oma stammlokaalides eales kohanud. Seetõttu ei ole neil aimu sellest, kuidas sajad kenad inimesed ikka endiselt naeratada jaksates kohvikutes ja restoranides ellujäämisvõitlust peavad ning kuidas neis asutustes samaväärselt teatrite ja kontserdimajadega on korraldatud hügieeni- ja distantseerimise küsimus. Ka jutt sellest, kuidas seaduse piire rikkudes kliendile maksimaalne kogus alkoholi sisse üritatakse valada, ei pea paika. Iga väärikas kõrtsmik (ja ma ei ole teistsuguseid vanalinnas kohanud) tõstab nokastanud seltskonna õigel ajal õue klientide kainepoolse enamuse rõõmuks ja rahuloluks.

Kui just Jaak Juske ei taha, siis võiksin ka ise juhtidele ühe pikema kõrtsituuri korraldada, et nad saaksid teada ja näeksid, et restoranis lõunatades ei puhu keskmine terve inimene endast sugugi rohkem aerosoole välja kui teatrietendust nautides. Isegi kunagi kärarikastes jalgpallipubides käib mängude vaatamine praegu nii hillitsetult ja kammerlikult, et aerosoole ei teki. Ka parimad väravad fikseeritakse hääletult ja silmi pilgutamata. Kus siin see suurem oht on?

Ei olegi, on ainult vigane kaalutlus, vale eeldus, et inimene on süües mats, aga teatris korralik kodanlane või koguni prints. Võitude ja kaotuste kaalumisel on liiga lihtne pidada teadmatusel rajanevat musta ennustust alati raskemaks, seejuures teise poole kaotusi üldse arvesse võtmata.

Tegevusetusel on kindlad tagajärjed. Kui vanalinna ettevõtted ei jaksa vaktsiini ja piiride avamist ära oodata, nad pankrotistuvad. Kõrtsiäri on nii lihtne ja väikese investeerimiskuluga, ütlevad asjatundmatud kõrvaltvaatajad, et küll turu taastudes uusi söögikohti nagu seeni tekkima hakkab. Kui tekibki, siis esiteks ei ole need enam samad kohad, ajaloo ja mainega ning seetõttu kannatab kohalik klient hoopis rohkem kui ühepäevaliblikast turist. Teiseks, kui kusagil, siis just vanalinnas on palju ka munitsipaalpindu, mis omakorda tähendab suurt korruptsiooniriski sel ajal, mil pindu jälle välja jagama hakatakse – nagu metsikute 1990ndate alguses. Kolmandaks, kes ja millise plaani järgi seda surnut, kes praeguste hoiakute järgi reanimeerimisele ei pääse, ümber kujundama ja mõtestama hakkab ning juhib vanalinna tallinlastele omaks tegemise, sellega ka ärilise mitmekesisuse suurendamise kampaaniat? Või suletakse see muuseum lõplikult ja on edaspidi pärl varemetena?

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: