Kaarel Tarand. Saadi kuigipalju raha ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaarel Tarand.
Kaarel Tarand. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Lõplikku selgust riigieelarve ridade osas tuleb kultuuriasutustel oodata uue aastani, kirjutab Kaarel Tarand Sirbis.

Kolmapäevase seisuga, kui valitsusel oli põhiseaduses määratud viimane võimalus riigikogule üle anda järgmise aasta riigieelarve eelnõu, teadis avalikkus selle sisust vähem kui kunagi varem. Kuni dokumentide lõppversioone veel ei olnud, toitis valitsus rahvast oma programmiliste rõõmusõnumitega, mida ka opositsioonierakonnad said kritiseerida vaid üldsõnaliselt. Arutelu on alanud, ilma et saanuks toetuda faktidele.

Peaminister teatas, et "eelarve aitab seljatada koroonakriisi", mis on selge ülepakkumine, kui kõrvutada seda kriisiaegse määramatuse mantraga ja pidevalt muutuva majandusprognoosiga. Õigupoolest ei ole kodanikul eelarve osas niikuinii midagi kaasa rääkida, sest eelarve üldistusaste oma miljarditega on sedavõrd suur, et seda ei ole võimalik tõlkida igaühe pere, väikeettevõtte või vabaühenduse keelde. Hiigelsummasid on raske peas teisendada võrdluspildiks, et mida miljonite eest saab.

Teine takistus on eelarvest kõnelemine makromajanduse keeles. Kõik need struktuursed puudujäägid-tasakaalud, laenud püsikuludesse jne ei tähenda kodaniku seisukohalt midagi, kuni ei ole selgelt öeldud, et näiteks keskmise palga saaja maksab järgmise kümne aasta jooksul igal kuul riigilaenu tagasi summa X jagu. Või siis, et millest ilmajäämisega peab nende laenude tõttu lähiaastail arvestama.

Ja lõpuks on mikrotasand, kontekstita väljavõtted investeeringute või muudest kulukavadest. Meile lubatud määramatuses võib juhtuda, et oktoobri plaan ei ole enam detsembri või märtsi plaan ning valitsus teeb lisaeelarve, positiivse või negatiivse. Sõltumata sellest, kas targalt käituvad inimesed suudavad ise või koos meditsiinisüsteemi ja vaktsiini abiga viiruse leviku maha suruda nii, et mis tahes piirangutel majandusele ja liikumisvabadusele kaob alus, ei pruugi maailmamajandus ja selle mõjuväljas toimiv Eesti mikromajandus soovitud kiirusega taastuda. Selle võimalusega on arvestatud ka Eesti Panga värskeimas majandusprognoosis.

Kultuuriministeeriumile eelarve eelnõus arvestatud raha on kokku 274 miljonit eurot. Seda on 21 miljonit rohkem kui kriisieelsel aastal 2019 ja kaks miljonit vähem kui tänavu, kui lisaeelarve tõi abipakettide raha juurde. Esmapilgul näib ja nii ka ministeerium seletab, et teha saab kõiki asju, mida seni on tehtud, ja igal aastal raha saajatelt ei kärbi keegi midagi. Kuid teada on antud, et ka tuleval aastal kõrgharidusega kultuuritöötajate alampalka tõsta ei saa ning seega jääb ka täitmata kultuuri­poliitika põhisuundades aastani 2020 seatud eesmärk, et see palk oleks võrdne riigi keskmisega.

Eelarve ei paku aga lahendust selles osas, et toetus riigieelarvest moodustab vaid osa teatrite, muuseumide jt kuludest. Arvesse võttes valitsuse heitlikku ja ettearvamatut käitumist piiramisel ja leevendamisel, võib olla üsna kindel, et kultuuriasutustel ei ole võimalik 2019. aasta tasemel omatulu teenida: kellel ei ole turiste, kellel õige kuju ja toolide paigutusega hügieenisaale jne. Mõni piirkond võidakse lihtsalt ajutiselt kinni panna. Osa potentsiaalsest publikust on hirmul ja hoiab eemale. Puudujäägi tasandamise plaani, mis inimese vintsutamise lõpetaks, ei näi olevat. Ja mis lohutust võiks neile pakkuda teadmine, et kokku eelarve peaaegu et kasvas ning valitsemisala osakaal riigieelarves on 2,1% ehk ka suhtarvus on kukkumine suhteliselt väike?

Kultuurieelarve tutvustuses on nimetatud ka üksikud õnnelikud, kelle üle heameelt tunda. Esmalt muidugi Tallinna Kunstihoone, mille renoveerimiseks on eelarves määratud 3,5 miljonit eurot. Rõõmu kõrvale peab siiski küsima, et kui tähtsale asutusele saab riigi investeeringu eraldada, siis miks ta üldse kaasati riigikogu kultuurikomisjoni korraldatud jantlikku protseduuri, millega selgitatakse kunagi kevadeks ehk välja kultuurkapitali ehitusnimekirja pääsejad. Paistab pigem märgina, et paljukäelise riigi jäsemete tegevuse koordinatsioon jätab kõvasti soovida.

Mõru pill, millest riigieelarve eelnõu seletuskiri mööda hiilib, on see, et mitte ainult järgmise aasta eelarvet, vaid ka eelarvestrateegiat nelja aasta peale ette tehakse ilma põhisuundade või arengukavata, mis oleks valdkonna asjaosalistega läbi räägitud ja kokku lepitud. Asjaolu, et kultuuripoliitika jätkustrateegia on jätkuvalt koostamisel, kuid tulemust kuskilt ei paista, kinnitab, et rahalisest küljest jääb kultuuri edendamine veel mõneks ajaks juhuotsuste meelevalda.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: