Anne Veesaar sõnas, et 1993. aastal, kui Tõnis Kask teda telesarja "Õnne 13" kutsus, oli levinud suhtumine, et seriaalis mängimine on näitleja jaoks midagi halvustavat. "Arvati, et see pole tõsiseltvõetav kunst, et see on odav populaarsus ja et see kõik on täielik jama," ütles ta ja kinnitas, et temagi pelgas tol hetkel teiste arvamust ning esialgu isegi varjas sarjas mängimist.

"Tol hetkel oli minu jaoks indulgents Kaljo Kiisk, tema osalemine selles seriaali andis õigustuse või positiivse suhtumise, et ärge mögisege midagi, kui Kaljo Kiisk ja Helgi Sallo mängivad seal, siis igatahes pole see mingi peenrahaks vahetamine," tõdes ta ja lisas, et Kiisk tuli võtteplatsile põhjaliku ettevalmistusega.

"Esialgu ma ei suhtunud eriti tõsiselt sellesse tööprotsessi, aga vanemate kolleegide nägemine muutis seda suhtumist, eelkõige Kaljo, kes ei tulnud sinna tekstipaberitega, vaid temal oli kõik läbi töötatud, tekst oli peas, kõik oli selge," selgitas ta ja sõnas, et võtteplatsil jagas Kaljo Kiisk talle sosinal ka väikeseid juhtnööre. "Ta oli väga delikaatne ja vaikne vanamees tegelikult."

"Ta sosistas mulle "ära veiderda", "ära tee nägusid" ja "pole vaja nii palju", ma olin ikka Rakvere teatris mänginud ja mõtlesin, et nüüd ma kütan," tõdes ta ja rõhutas, et Kiisa delikaatsete märkuste eest, mis väga sõbralikult ja soojalt temani jõudsid, on ta väga tänulik. "Aeg-ajalt ma tunnen neist juhistest puudust, kui ma vaatan mingit "Õnne 13" osa telekast, siis mõtlen, et siin oleks Kaljot vaja olnud, siin ma tõesti panen üle."

Samuti tõi Anne Veesaar välja, et Kaljo Kiisk armastas väga magusat. "Meil on võtteplatsil alati pandud välja näitlejatele kommikott, võileivad ja kohvi ning kuna Kaljo lemmikkomm oli Tõmmu, siis teati alati, et kui tahad Tõmmu komme saada, siis tuleb ruttu võtta, muidu on kott neist kommidest varsti tühi."