Lauri Õunapuu. "Läbi sahiseva lume" algusest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jõuluvana reega mööda Pärnu ümbersõiduteed sõitmas.
Jõuluvana reega mööda Pärnu ümbersõiduteed sõitmas. Autor/allikas: SCANPIX/PRNPM/EMF/ANTS LIIGUS

Lauri Õunapuu kirjutab ühe tuntuima eesti jõululaulu "Läbi sahiseva lume" algusest.

Eestis on palju kauneid jõululaule, eestikeelseid ja eestimeelseid. Neid, mis toovad meelde hapukapsa ja praevorsti lõhna. On neid laule, mis panevad meid igatsema külma ja lumise metsa järele. Ning neid, mis panevad meid tahtma istuda kodus. Oma tavalises kodukambris, mis on korraga äkki, otsekui võluväel, muutunud pühadel väga eriliseks paigaks. Ning meil on meie oma eesti jõululaule, mis sisaldavad kõike seda mõnusat pühademeeleolu. Meeleolu, mida ei või leida ühegi muu maa muusikas kui ainult meie oma eesti vanades lauludes.

 

Läbi lume sahiseva

sõidab saanike,

aisakell lööb tilla-talla

üliarmsasti ...

 

Laul ilmus koos viisiga esimest korda 1924. aastal Voldemar Tammani ja Juhan Aaviku laulikus "Eesti laul" ning praegusest kasutusel olevast tekstist erines see ainult selle poolest, et laulu teine ja kolmas sõna olid vahetuses: "Läbi sahiseva lume ..." Muidugi mõista vahetati sõnad arusaadavuse parandamiseks, vastasel juhul nuputaksid lapsed ikka veel, mis asi too "seevalumi" veel on.

Juhan Aavik märgib 1924. aastal teksti autoriks "J. Janson". Samamoodi märgib ta aastast aastasse, ka paguluses avaldatud laulikuis, ehkki ta lisab nii mõnegi varem põgusalt märgitud autorile hiljem eesnime, ei tee ta seda Jansoni puhul. Ilmselt on autor temale teadmata.

Samal ajal, kui Aavik on Rootsis pagenduses, tehakse Eestis katse avaldada laul 3. klassi koolilaulikus. Mõistagi vahetades kõigepealt välja sellised ebasoovitavad sõnad – nagu "jõul" ja muidugi "kirik".

Siinjuures peab kohe mainima, et ilusat laulu on püütud ka varem maailmavaadetele vastavaks teha, nii on varemgi vahetatud välja (või lihtsalt ära jäetud ) üks salm ning lauldud:

 

Sõida ruttu saanikene

läbi lepiku,

üle lumistunud aasa,

mööda männiku.

(1930-date aastate Bernard Kangermanni näidendis: "Jälle on jõulud")

 

Esimene katse jõululaul jäädavalt nõukogudeaegseisse koolilaulikutesse kinnistada aga kukkus läbi – laul ilmutab end koolilaulikutes alles 7 aastat hiljem, 1984. Samuti muidugi nääride ning värsiridadega: "sõida ruttu saanikene koju kaasikust".

Mulle mitte teada oleval põhjusel (võin ainult aimata põhjust) on ühel heal hetkel vahetatud tekstiautori eesnimetäht "J" äkitsi nime Julius vastu. Ning seega on laulu tekstiautorsus juba aastakümneid omistatud tundmatule sõjaväelasele ehk hoopistükkis slaavi või läti päritolu tegelinskile.

Olukorrale toob selgust 1912. aasta Lasteleht, kus avaldatakse esimest korda luuletus, milles me kohe tunneme ära meie kauni jõululaulu:

 

Jõulu õhtul.

 

Mööda sätendavat lume

sõidab saanike:

aisakell teeb tilla talla

Üliarmsaste

 

Kena jõulu-ehte saanud

iga metsapuu;

seda ilu vaatab kõrgelt

mõnus jõulu kuu.

 

Sõida kiirest, saanikene,

koju kirikust,

luhast läbi, mäest üle,

mõõda männikust.

 

Kodus pannil jõuluvorstid

särisevad ju:

kodus ootvad armsad tunnid

ootab jõulupuu.

 

Juku Janson

 

Teksti autor on Lastelehe kirjasaatja ja kaastööline, tollase nimega Johannes Janson-Johanson. Peale Lastelehe avaldati Johannese lihtsad, depressiivsevõitu, kuid iseloomuliku käekirjaga luuletused ka Eduard Virgo koostatud Postimehe kirjakogu "Oma maa" teises osas (1913). Postimehe toimetusele aastake varem kirjutades ütleb Johannes end olevat luuletanud juba lapseeast peale ning tema unistus olevat minna edasi õppima Peterburi elektrotehnika instituuti. Unistus aga ilmselt ei täitunud, sest 1914 on Janson arvatud 2. järgu maakaitseväkke, kust vabaneb aasta hiljem.

Johannes Janson-Johanson, usuteaduskonna üliõpilane 13.09.1918. Autor/allikas: Eesti Üliõpilaste Selts, Rahvusarhiiv, EAA.1767.1.587

Üks suletud uks avab elus järgmised ning saatuse tahtel saab Jansonist keelemees, tõlkija, esperantist. 1932 vahetab Janson nime, temast saab tulihingeline puhta eesti keele kaitsja Johannes Jaanisto, kes ühtlasi on, Elmar Elisto mäletamise järgi, võtnud koos Mihkel Vellemaga kasutusele sõna "puit" materjali tähenduses. See vajaks siiski kontrollimist.

Kas Johannes ka luuletusi edasi kirjutas ning kas mõni neist luuletustest lauluks sai, on juba raske öelda. 1944 aastal viisistab küll Adolf Vedro Johannese "Eesti sõjamehe laulu", ent selle sama sõja tules hävinevad kõik Jaanisto käsikirjad. 1968. aastal, kirjas Fr. Tuglasele, ütleb Johannes end kirjutavat parasjagu 19. sajandi Tartu värsskroonikat, nii et midagi on ehk meie kuulsa "Läbi lume sahiseva" autorilt veel avastada.

Johannes Jaanisto elas 15.03.1898 kuni 9.08.1969

Et optimistlikult ja talvemeeleolus kirjatüki otsad kokku tõmmata, avaldame Johannes Jaanisto, alias Jukult, veel ühe luulesalmi. Luuletus ilmus 1908. aasta Lastelehes, kui Juku oli veel 10-aastane. Ole terve, unustatud ja taas leitud autor ning ilusat peagi algavat uut aastat!

 

Iga laps saab kena jõulu-anni,

igaüks saab asjakohase:

rõõmsalt hoiab nukku väike Anni,

Juku saanud kena hobuse.

 

Saates "Huvitaja" rääkis Lauri Õunapuu aga laulu "Aadam maitses ubinat" tagamaadest ning "Läbi sahiseva lume" lauluviisist."

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: