Äsja ilmus Tallinna Ülikoolis Indrek Ibruse, Marek Tamme ja Katrin Tiidenbergi koostatud "Eesti digikultuuri manifest". Ibrus rääkis, et raamat "Eesti digikultuuri manifest" oli võimalus digikultuuri aasta puhul läbi kirjutada, milline see Eesti digikultuur 2020. aastal oli ja millised on selle nähtuse erinevad tahud.

"Vastav diskussioon Eesti digiasjadest on väga optimistlik ja positiivsel foonil, aga teisest küljest me tahame väljendada ka frustratsiooni, et mingid asjad on meil tegemata ja ei ole nii hästi," selgitas ta.

"Me oleme küll eneseteadlikud ja uhked selle üle, et me oleme digiriik, aga see digiriik olemine väljendub eelkõige heades riigi e-teenustes. Erasektori teenused ei ole võrreldes teiste riikidega väga hästi digiteeritud," leiab Ibrus.

"Päris kindlasti ei ole me midagi erilist, me oleme kultuuri digiteerimisel ja digitaalsete kultuurivormide edendamisel ja esile tõstmisel pigem tagaajaja rollis. Siin on teatud kultuurivaesuse risk. Seal on lahti kirjutatud need küsimused, millega peaks rohkem tegelema."

Ibrus selgitas, et digikultuur on väga mitmetahuline mõiste. "Digikultuur on täis paradokse, ennekõike on tegemist sellega, et tegemist on masinate vahendatud kultuuriga, mis tähendab, et seal on teatud masinlikkus ja automatiseeritus sees, mis muutub aktuaalseks eriti nüüdisajal, mil me räägime palju tehisintellektist ja masinõppe algoritmidest."

Aga digikultuur on ka andmestunud kultuur, see kultuur eksisteerib andmetena ja see loob lisakvaliteete – neid andmeid saab ümber kombineerida ja analüüsida," rääkis Ibrus.

"Teisest küljest on see ka osaluskultuur, me kõik saame selles kuidagi kaasa lüüa. Digikultuur võimaldab ka kontsentreerumist, millel on see võlu, et asjad lähevad dialoogi, sellest kõigest saab sündida midagi uut," rääkis ta.

"Seda saab ka selgitada platvormiseerumise kontekstis – kogu meie kultuuritarbimise võtavad üle üksikud platvormid, seal on oma loogika, miks see juhtub ja need kontrollivad kogu meie kultuurilist inimeseks olemist. Nii et siin on ka omad riskid."

Ibruse sõnul on sageli tavaks tõsta kultuuris esile individualistlikku loomemajandust, kuid kultuuri võiks defineerida laiemalt. "Kui me defineerime kultuuri tähenduste süsteemina, siis kultuur sünnib läbi meie kõigi panuse ja see loob eelduse selleks, et üks võimekas kombinaator loob sellest tähendusesüsteemist omaette koosluse."

"Kui me räägime kultuuripoliitika mõttes, kuidas inimesi loovaks kujundada, siis oluline on see, et kõigile oleks võimaldatud ligipääs kultuurile, ja just seda digikultuur võimaldabki," leiab Ibrus.

"Mida rohkem on inimestel juurdepääsu erinevas vormis kultuurile, seda tõenäosem on see, et tekib kultuuri oskusliku käsitlemise võime ja siis me oleme kõik loovamad. Kui ühiskonnas on kõik loovamad, siis ollakse ühiskonnas paremini valmis erinevaid võimalusi ära tabama ja riske adresseerima," ütles ta.

Ta selgitas, et praegu jääb digikultuuri valdkonnas vajaka süsteemsest mõtlemisest. "Ühest küljest digiteeritakse kultuuripärandit üsnagi süsteemselt, viimastel aastatel on massdigiteerimise kampaania lahti läinud. Aga meil ei ole süsteemset mõtlemist, et kui digikultuuril on omad uued vormid, siis mis hetkel me jõuame nii kaugele, nagu oli filmikunsti või audiovisuaalkultuuriga 20. sajandi esimeses pooles kui leiti, et see on oluline kultuuri- ja kunstivaldkond, mida me peame eraldi meetmete ja institutsioonide toel esile tõstma."

Joonas Hellerma viitas, et ühe läbiva probleemina koorub manifestist välja, et suur osa digikultuurist ja sellest osasaamisest toimub platvormidel, mis kuuluvad rahvusvahelistele suurkorporatsioonidele, mis jälgivad suurt osa meie veebitegevusest. Selle kõigega tehakse äri ning meie privaatsus ja vabadus on pelgalt illusioon, mis meile on jäänud.

Ibrus selgitas, et platvormiseerumine on tõesti digikultuuri suur paradoks. "Selle manifesti mõte oligi näidata neid erinevaid paradokse. Ühest küljest on ju hea kui meieni jõuab läbi nende digitaalsete platvormide rohkem kultuuri ja seal on ka mingi osalusmoment," tõi ta välja.

"Aga teisest küljest toob tõesti platvormiseerumine kaasa selle, et kui me räägime Eesti kultuurist, siis kui palju me kontrollime oma kultuuriruumi kui seda tegelikult koordineerivad ülemaailmsed suurplatvormid, nagu Facebook või Google, mille üle meil ei ole mingit mõju," märkis Ibrus.

"Nad teevad seda oma pidevalt muutuvate algoritmidega. Me teame, et Eesti kultuur täna elab ja õitseb seal, see on meie tähendusmaailm ja meil ei ole selle üle mingit kontrolli. Me tahtsime näidata, et me peame seda asja hakkama süsteemselt nägema, korraga adresseerima nii riske kui ka võimalusi ja leidma uusi lahendusi," leiab ta.

"Meil peaksid olema oma modulaarselt üles ehitatud andmebaasid, kus me töötame välja selle, kuidas me Eesti kultuuri oma inimestele välja pakume. Kas või Tammsaare "Tõde ja õigust" ja selle seost kõige muu kultuuriga."

Algoritmide juhitud digikultuur soodustab polariseerumist. "Nende ärimudel ja süsteemi ülesehitus baseerub sellel, et ta toetab teatud polariseerumist, alternatiivsete maailmavaadete väljaarenemist ja vastandumist."

Ibruse sõnul meeldib selle platvormi algoritmidele konflikt – selline tõhusam andmine seal platvormidel. "Päris kindlasti on tal kultuuri ja ühiskondade tervisele omad negatiivsed mõjud. Ma olen ise seda meelt, et Facebook peaks rohkem ette võtma, et neid kahjulikke nähte minimeerida."

"Digikultuuri manifest" arutleb ka selle üle, et digikultuuril on keskkonnamõjud, millega tuleks samuti arvestada. "Need keskkonnamõjud tuleks alati sellesse hinda sisse arvestada. Üks probleem, mis nende suurte platvormidega veel on, on see, et nad eksternaliseerivad kahjud ja probleemid ära, see ei ole sinna hinda sisse arvestatud. Ühiskonnad peavad ise nende probleemide, riskide ja kahjudega hakkama saama," selgitas Ibrus.

Samas võimaldab see sama digikultuur meil neid riske tajuda ja hallata, tõdes ta. "Laias laastus me oleme inimkonnana paremas seisus kui kunagi varem. Me oleme planetaarne liik ja me saame üksteisest ja ka oma suhtest looduse ja keskkonnaga palju paremini aru kui kunagi varem, lihtsalt nüüd on aeg see teadmine kasutusele võtta ja neid riske ka adresseerida," lisas ta.

Kultuurisoovitus

"Ma tahan esile tõsta Eesti muusikut Misha Panfilovit, me peaksime temast Eestis rohkem rääkima. Mulle meeldivad artistid, kes liiguvad väga kiiresti ühest kultuurivormist teise ja ühendavad neid. Misha Panfilov on täpselt selline, kes mängib klassikalise popkultuuri vormidega, aga seob need mingis mõttes kaasaegsete šnittidega, ühendab klassikalist funki ja kaasaegset ambient'i. Sellised läbematud vormide ületajad on mulle eriti sümpaatsed."