Arvustus. Astu kõrvale, Bruce Willis, taanlased tegid uue "Visa hinge"

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Õigluse ratsanikud" ("Riders of Justice")

Uus film
"Õigluse ratsanikud" ("Riders of Justice")
Režissöör: Anders Thomas Jensen
Osades: Mads Mikkelsen, Nikolaj Lie Kaas, Andrea Heick Gadeberg, Lars Brygmann, Nicolas Bro jt
10/10

Äsja ema kaotanud teismeline tüdruk, kolm omavahel kraaklevat IT-nohikut ja "Terminaatori" tasemel tulistamisstseenid – sellise kokteili on seganud taanlased kokku äsja Eestis kinoekraanile jõudnud filmis "Õigluse ratsanikud".

Arvestades sinna juurde ka absurdihuumori ja täiskasvanute mahasurutud hingehaavade peene psühholoogilise lahkamise, võib leida end filmi lõppedes ühelt poolt mõtlemas, mida kuradit ma just vaatasin, ja samas olemas õnnelik, et selline film tehtud on.

"Õigluse ratsanikud" on film, mida kõik satuvad loodetavasti vaatama nii, et sellest enne palju ei tea. Õndsalt kinosaalis istudes ei saa keegi täielikult valmis olla selleks, mida ta nägema hakkab.

Kuivõrd pole filmi sisu ja lugu midagi liiga karmi, viib see vaatajad emotsionaalselt intensiivsele retkele, kus toredad, südamlikud või naljakad hetked vahelduvad nipsust kuulirahega. Kohati tulevad võrdlusena meelde "Tujurikkuja" versioon filmist "Klass" või 2019. aasta "Jojo Jänespüks", mille jooksul tekkis liiga tihti tunne, kas mõnes kohas on üldse sünnis naerda.

"Õigluse ratsanikud" ("Riders of Justice") 

Eraldi esiletõstmist väärib see, kuidas kogu selle absurdi keskel oli fookus paljuski täiskasvanud inimeste vaimse tervise teemal ning portreeris iga tegelase abiga, kuidas (kui üldse!) keegi oma sisemaailmaga tegeleb. Kui praegu on koroonaaeg pannud paljusid iseendaga silmitsi seisma, oli filmis katalüsaatoriks lein. Kuidas tulla toime lähedase kaotusega ehk ühe kõige valusama kogemusega elus, ja edasi liikuda, kui varasemalt oled harjunud kõike vaiba alla pühkima ja sobiva vahendiga valu summutama?

Võti käesolevas loos seisnes paljude erinevate isiksuste kokkutulemises, kellel pealtnäha midagi ühist pole, kuid kes toetavad ja kasvatavad üksteist enneolematul moel. Kui ühiseks eesmärgiks on nottida maha terve ports kangeid motogängstereid, siis loo lahti hargnedes hargnevad lahti ka kõik kampa sattunud, nende minevikud ja seal tekkinud haavad.

Naljakal kombel saab tekkinud kambast tugigrupp ema kaotanud tüdrukule, kuid filmi lõpuks näib, et tema on kõigist neist kõige tervem ja meestel oleks hoopis tema tuge vaja. Film portreeris lootusekiirt, mille kohaselt on tänapäeva noored valmis juba varakult endale otsa vaatama ning allasurumise asemel oma probleemide, hirmude ja lapsepõlvetraumadega tegelema enne, kui neist saavad sellest kõigest pulbitsevad täiskasvanud.

Märulikomöödia tiitlit vääriv "Õigluse ratsanikud" võiks vabalt olla uus "Visa hing". Kuigi Taani filmil on jõuludega pistmist umbes täpselt sama palju kui "Visa hingel", kus filmi alguses ja lõpus jõulukaunistuste ja -lauludega meeleolu luuakse, oleks see hea vaheldus Bruce Willise "yipikayeele".

Segaduses? Ma loodan, et jah. "Õigluse ratsanikke" peab oma silmaga nägema.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: