Arvustus. "Õigluse ratsanikud" on paras amps musta huumori fännidele

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Riders of Justice Autor/allikas: pressimaterjalid

Uus film
"Õigluse ratsanikud" ("Riders of Justice")
Režisöör: Anders Thomas Jensen
Osades: Mads Mikkelsen, Nikolaj Lie Klas, Lars Brygmann jt.
7/10

Tihti ei kohta filmi, mis on filmiliselt ilmetu, kuid dialoogis ja näitlejatöödest täiesti särav. "Õigluse ratsanike" olukorras võib see olla sümptomaatiline – Anders Thomas Jensenile on linateose näol tegu kaheksanda ülesastumisega rezisööritoolil, aga 56 tema sulest valminud stsenaariumiga. Teatav tasakaalutus ei muuda õnneks filmi kuidagi vähenauditavaks. Mis praegusel keerulisel ajal kõige olulisem: naerda saab ning taanlaste must huumor peaks olema kohalikule maitsele moka peale mesi.

Kinoteos jutustab trauma jälgedega elamisest. Sõjaväeohvitser Markuse (Mads Mikkelsen) ja matemaatik Otto (Nikolaj Lie Klas) maailmad kohtuvad tänu rongiõnnetusele, kus sureb esimese naine. Markus naaseb missioonilt koju, et asuda täitma stoilisele sõjahundile võimatuna näivat isarolli. Otto seevastu ei suuda uskuda, et tegu oleks võinud olla õnnetusega.

Filmi suurimaks tugevuseks on ansamblimäng. Kõik neli peategelast eksisteerivad kusagil sügaval antisotsiaalsuse skaalal, kuid nende neurooside, ebakindluste ja erinevate ülekeemiste kujutamine suudab olla ühtaegu nii empaatiline kui vaimukas. Näitlejate energiline mäng taskaalus samavõrd terava dialoogiga, kus tegelaste erinevad hingehaavad – ühes suutlikuse ja suutmatuse nendega elada – laotavad ennast filmi käigus tasapisi esmalt kohatud humoresksete sümptomite peale. Seeläbi kantakse vaataja filmi poolt paika, kus huumor on küll äärmiselt anti-poliitkorrektne, kuid oma subjektidega nõndavõrd arvestav, et sellest koorub teatav tõde.

Tugevusena ei julgeks küll välja tuua stsenaariumi tervikuna. Kui linateos lahkab juba traumaga toime tulemist, veritasu mõtet, teraapia vajalikust ja perekonna mõõdet, mõjub liigselt ja poolküpselt tõenäosusteooria ja universiumi suvalisuse teemadel filosofeerimine. Isegi kui viimane annab võimaluse avada ja sulgeda film kaadritega Eestist, nunnust tüdrukust ja jõuluvanaformaati sattunud Raivo Trassist.

Suurimat peavalu pakub filmi pildikeel. Tunda on professionaalsust, kuid vähest inspireeritust. Nii kadreeringus, montaažis kui võttepaikades on tunda tendentslikust ja vähest inspireeritust. Hetked, kus Mikkelseni tegelaskuju lülitub üle sõdurirežiimi ja kukub pahalasi nottima, on võib-olla ainsad hetked, kus on tunda teatavat inspireeritust. Liita kokku viimase kahe kümnendi sõjafilmide militaristlikult lakooniline ja linnalahingute metoodikast kantud pildikeel on võib-olla ainus äge otsus, mille kaameraoperaator oli võtnud. Sellest on kahju, sest kriitilise pilguga filmi vaadates paistis kogu aeg välja teine ja natuke parem film.

See ei tekita aga kokkuvõttes tunnet, nagu oleks filmi vaadates midagi kaotatud. Ennemini tõuseb soov näha, kas oma järgmise teosega on Jenseni režii suutnud astuda järgmisele tasemele. Filmist tõuseb Coeni vendadele omase tulesädeme suitsu. Rõõmustaks nii südant kui vaimu näha seda Euroopa kino kontekstis lõkendama löövat!

Uued koroonapiirangud muudavad filmi kinolinal kogemise tõenäoliselt võimatuks, ent kui "Õigluse ratsanikud" peaks jõudma välja mõne striimimisteenuse varamusse või ratsutama kohale mõne telekanali õhtuprogrammi, julgeb sellele anda tugeva soovituse.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: