Miks otsustasid alustada lugu Tallinnas ja panna tegelased eesti keelt rääkima?

Ma vajasin loo jaoks raami, mis oleks veidi seikluslik ja näitaks, et see lugu on suurem kui mingi teatud ühiskondlik probleem. Ma pole isegi kunagi Eestis käinud, aga mulle tundus, et jõuluaeg sellises paigas sobiks.

"Õigluse ratsanikud" on segu mitmest erinevast žanrist. Kui keeruline oli lugu kirjutades leida õige balanss, et üks žanr teistest esiletükkivam poleks?

Töötasime selle tasakaalu leidmise kallal kõige kauem. Mitte isegi nii palju kirjutamisel, sest kirjutades olen ma seda palju kordi teinud. Kuid tegelaste näitel - Marcus ja tema tütar on väga realistlikud tegelaskujud, samal ajal Lennart ja Emmenthaler võiksid olla hoopis mingi väga tumeda komöödia tegelased. Otto oli mõeldud olema nende kahe äärmuse ühenduspunkt ning selle tegelase ja teda mängiva näitleja Nikolaj Lie Kaasiga töötasin väga palju.

Teine koht, kus balanss tuli leida, oli montaažis. Me lõikasime filmist välja nii palju naljakaid kohti, et luua teatav tasakaal, sest üks naljakas lause võib rikkuda mõne väga emotsionaalse hetke.

Seega see balansi leidmine oli pigem töös näitlejatega ning hiljem montaažis.

Loos on märkimisväärne osa ka vaimse tervise teemadel ja sellel, kuidas keegi traumaga toime tuleb. Kas see oli midagi, mida kohe alguses tahtsid filmi sisse põimida?

Jah, idee oligi võtta tegelased, kes pole traditsioonilises mõttes normaalsed ning näidata erinevaid viise, kuidas keegi tuleb toime vaimse tervise muredega nagu depressioon ja ärevus või ükskõik millega, mida elu ette toob.

Ja koroonaviirusega on vaimse tervise teemad veelgi aktuaalsemaks muutunud.

Kohati on see kurb, sest see aasta on neid vaimse tervise muresid juurde tekitanud, kuid samal ajal on hea, et sellest rohkem räägitakse. Ma ei tea, kuidas Eestis on, aga Taanis on varasemast rohkem inimesi, eriti noori, kes on erinevate vaimse tervise probleemide küüsis. Seega arvan, et on hea sellele teemale keskenduda.

Näitlejate kooslus oli suurepärane. Kuidas näitlejad filmi valisid ja kas mõtlesid kellelegi juba siis, kui lugu kirjutasid?

See on natuke kurb, aga ma kutsusin näitlejad, keda alati oma filmides kasutan. Olen nendega nüüd juba viis filmi teinud. Seega jah, nemad olid mul mõttes, kui lugu kirjutasin.

Me oleme töötanud koos juba rohkem kui 20 aastat. Iga kord, kui midagi kirjutan, tulevad nad mulle pähe, ja sel korral juhtus samamoodi.

Mida võime sinult järgmisena oodata?

Ma kirjutan praegu. Lõpetasin just ühele Taani režissöörile stsenaariumi kirjutamise. Mul on harjumus pärast enda filmi lavastamist võtta mõned aastad, kui kirjutan ainult teistele režissööridele.

Praegu pole mul endale veel ühtki uut lugu, aga loodan, et varsti midagi tekib. Praegune plaan ja soov on lihtsalt koroonaolukorrast välja tulla ning hakata uuesti päriselu elama.