"Isa" ("The Father")
Režissöör: Florian Zeller

"Ma saan aru selle filmi pihta suunatud kriitikast ka, kuna see on tõesti sisuliselt väga kammerlik teos, kus on kolm-neli osatäitjat, kellest suurema osa ajast näeme kahte, siis ta on paratamatult teatrilik," ütles Tristan Priimägi ja lisas, et talle esteetiliselt tihti just mõjub selline täielik taandamine. "Kino on küll visuaalne kunst, kuid teatud juhul pole üldse jäädud lootma visuaalsele poolele, vaid on taandatud niivõrd, et järgi on jäänud vaid näitlejad ja nende mäng."

"Terve film toimub ühes korteris ning see korter on põhimõtteliselt nagu selle vanainimese mõistus, mingi labürint, kus seinad muudavad asukohti ja tegelased nägu," nentis ta ja rõhutas, et väga lihtsa kujundiga on antud edasi, kuidas dementsus võib inimeses kujuneda.

Tema sõnul on ka huvitav küsimus, kas Florian Zelleri jaoks, kes on teatrimaailmas kõike saavutanud, oli filmi tulek teadlik suunamuutus või oli see lihtsalt katsetus. "Esimese filmi põhjal loodan küll, et ta võiks veel midagi teha, miks peab ta ainult teatrirahvale kuuluma, võiks ju filmist ka osa saada."

"Õigluse ratsanikud" ("Riders of Justice")
Režissöör: Anders Thomas Jensen

Priimägi selgitas, et režissöör Anders Thomas Jensen ongi "Õigluse ratsanikud" lavastanud nii, et vaatajal oleks keeruline vastata küsimusele, kas tegemist on komöödia või tragöödiaga. "Peaosas on Mads Mikkelsen, kuigi see on ansamblifilm tüüpidest, kas hakkavad uurima üht rongiõnnetust," ütles ta ja lisas, et filmis on küll sees tugev kriminaalne element, kuid sellega režissöör ei piirdu. "Sinna tuleb juurde ka tugev metafüüsiline plaan juhuslikkusest ja ettemääratusest."

"Jensen on öelnud, et ta proovis saavutada ideaalset tasakaalu komöödia ja draama vahel," sõnas filmikriitik ja mainis, et režissöör kirjeldas ka detailselt, kuidas vahel võib tasakaal nende kahe vahel kaduda, kui üks lause on vale. "Üks lause ühe tegelase suust on liiga naljakas ning kogu asi kukub laiali, seega nad proovisid ajada voolujoonelisemaks seda joont nende kahe äärmuse vahel."

"Huumor on alati see, millega on lihtsam sisse sööta suuri teemasid," nentis ta ja kinnitas, et kui "Õigluse ratsanikud" oleks olnud puhtalt melodraama võtmes, siis olnuks see väljakannatamatu, sest kõigil läheb elus tegelikult väga halvasti. "Ta on suutnud seda nurka veidi muuta ja tänu sellele koomikale saame neile karakteritele lähemale."

"Keha võitlus"
Režissöör: Marian Võsumets

Eesti režissööri Marian Võsumetsa debüütfilm "Keha võitlus" on Priimäe sõnul üllatavalt hea. "Ta on võtnud ette suure teema, kuidas dieedikultus valitseb ühiskonnas, mingi arusaam ideaalkaalust ja sellest, kuidas vahendeid valimata tuleb see kaal saavutada," nentis ta ja lisas, et Võsumets suudab tõmmata nendest teemadest välja hallid varjundid, näidates, et kõik pole must-valge.

"Ta läheb teemasse sügavamalt sisse, film avab seda teemat üllatavamalt kui ma ootasin," tõdes ta ja lisas, et "Keha võitlus" paneb ennekõike mõtlema nende tarbimisühiskonna loogikate peale, mille keskel me elame. "Mingid asjad, mida me justkui teame, aga meelde tuletada on vahel ka hea."

"Moraal on ikkagi see, kuidas peaks saama ühiskondlikust survest niivõrd vabaks, et end oma kehas vabalt tunda, ma ei tea, kas film selles osas aitab või mitte," mainis filmikriitik.