Millal sa viimati toidust mõtlesid? Ilmselt just praegu, aga Marian Võsumetsa dokumentaalfilmi "Keha võitlus" peategelased mõtlevad sellest kogu aeg ja ilma, et keegi peaks neile toitu mainimagi. Asi pole mõistagi ainult toidus. Probleem, mida autor oma dokumentaalfilmis lahkab, on oluliselt mitmetahulisem ja õnneks teema end osaliste kirjelduste kaudu täpselt nii selles filmis ka lahti rullib. Kuigi ajuti nii mõttetihedalt, et vaatajana tunned tõsiselt puudust jutustajast, kes teeks esiletõsteid ja kokkuvõtteid.

Inimesed, kes võitlusest oma kehaga filmis räägivad, esindavad küllaltki laia kehade, elustiilide, etnilis-rassilise päritolu jm spektrit, nagu keskse tegevuskoha Londoni linnapildile ka kohane. Kuigi katusprobleem on üks – kinnisidee oma kehakuvandiga –, on iga järgmise inimese mure oma kehaga detailides tegelikult pea kõrvutamatu eelmisega. See avab ühelt poolt probleemi selle eri nüanssides, kuid teisalt muudab selle filmi kulgedes lõpuks ka hoomamatuks – kui see kõik on nii keeruline, siis kuidas seda üldse lahendada?

Kuigi spetsialistid on oma ekspertkommentaaridega dokumentaalis esindatud ja annavad osaliste kirjeldatule olulise objektiivse lisatasandi, jääb nendegi panus probleemi lahtiharutamise püüdlustes lõpuks küündimatuks. Analüüs on asjakohane ja aitab kujutatud hälbelise käitumise mõistmisele lähemale, kuid ei liigu väga palju sügavamale mõistekaardi joonte vedamisest või õigemini ainult sellega tegelebki – lõpuks muutub see erinevate kausaalsuste ja korrelatsioonide rägastik nii tihedaks, et probleemi ots kaob käest.

Tiheda teksti pealt joonistuvad siiski välja kaks suuremat põhjust, miks need inimesed on vaimselt end oma keha osas nurka mänginud – massimeediast, eelkõige sotsiaalmeediast avaldatav surve olla sale, ja samaaegne sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus, mis ei võimalda kõigil tervislikku toitu omale lubada ja sunnib leppima taskukohasemate fabrikaatidega, mis soodustavad ülekilosid. See on nokk kinni, saba lahti olukord ja kuigi paberil on lahendused justkui selged, pole nende elluviimine reaalses elus mitte nii lihtne.

Kuigi spetsialistid rõhutavad seda dokumentaali päris lõpuosas – unsubscribe from social media (loobu sotsiaalmeedia jälgimisest) – pöörab "Keha võitlus" jooksvalt sellele võimalikule ühele abivahendile liiga vähe tähelepanu. Kui Instagrami fitness-gurude profiilid panevad sind end halvasti tundma, siis võib-olla tuleks loobuda alustuseks nende vaatamisest või Instagramis käimisest üldse? See võib tunduda mõne noore jaoks mõeldamatu, aga kui inimene on jõudnud faasi, kus ta mõistab, et tuunitud kehad sotsiaalmeedias on üks põhjus, miks ta tunneb vajadust end näljutada, siis miks ta seal endiselt seda voogu kerib?

Võsumets näeb autorina ennekõike probleemi kehadüsmorfias ja sellega kaasnevas stressis ning ideaalina olukorda, kus inimene ei põe ei seepärast, mida ta sööb ega seepärast, kui palju või vähe ta trenni teeb. Aamen – maailm oleks sellisel juhul tõesti palju parem ja pingevabam koht, aga selline maailm tundub ka üsna saavutamatu, kuna lähtub lähtub liigselt eeldusest, et enese ja oma kehaga rahulolu on teatud lõppjaam, kuhu on võimalik jõuda. Mõned osalised on mõistmisele, et rahuolu on ebapüsiv olek, lähemal kui teised, kuid üldiselt võinuks selles ja igas sama teemat lahkavas dokumentaalis sellele mõtteviisile rohkem ruumi anda.

Dokumentaalfilmis näeb kaadrites ka filmi autorit ennast, kes tegelikult mõjub kõigi teiste osaliste kõrval veidi võõrkehana ja tekitab segadust edasiantava sõnumi kohta. Pühapäeval saates "Hommik Anuga" selgitas Võsumets küll, et ta soovis sellega illustreerida juttu "alakaalulistest, konventsionaalselt atraktiivsetest valgetest naistest", aga tõtt-öelda võinuks see idee filmis paremini välja joonistuda. Kuivõrd autor ise oma lugu teiste kõrval samaväärselt ei ava, mõjub see paraku lihtsalt edevusmomendina.

Kuigi "Keha võitlus" on dokumentaalfilmi kohta suhteliselt pikk – 1 tund ja 46 minutit – suudab see oma dünaamilise visuaaliga vaataja tähelepanu hoida: nn rääkivaid päid on palju, aga need vahelduvad kaadritega, kus inimesed on liikuvas tegevuses, isegi kui see tähendab peoga otse pakist hommikusöögihelveste söömist. Söömine kui akt on siin dokumentaalfilmis üldsegi eraldi performance ja viis, kuidas see dokumentaalfilmis välja mängitud on, näitab ilmekalt, kui ebaproportsionaalselt tähtsustatud tegevus see võib olla, kui su suhe toiduga on muutunud ebaterveks.

Isegi kui film hoiab vaataja tähelepanu, hakkavad osaliste mõtted lõpuks korduma ja pidev süüdlase otsimine ning vastutuse veeretamine muutub mõneti väsitavaks, isegi kui sellele saab jooksvalt kaasa noogutada või vähemalt leida viisi seda kuidagi mõista. Tahaks, et "Keha võitlus" suudaks selle peale ehitada ka muud lahendused kui kehapositiivsuse või tõstaks esile ka kuldse kesktee, mis näitaks, et igapäevane kalorite lugemine ja trenniskäik ilmtingimata ei pea olema vaimselt destruktiivne ning kogu ülejäänud elu halvav tegevus.

"Keha võitlus" illustreerib mõjuvalt seda, kuidas kehakaalu- ja kuju üleliigsest tähtsustamisest on saanud omamoodi ühiskondlik vähkkasvaja, mis on ajanud oma siirded nii sügavale erinevatesse elusfääridesse, et selle väljajuurimine tundub heidutav ülesanne. Võsumets on teinud head tööd probleemi keerukuse ja selle eri esinemisvormide väljatoomisel, kuid selle käigus takerdub osaliselt ise enda üles ehitatud probleemipusasse – hüva, meil on suur probleem, aga kuidas me sellest üle saame? Kuigi eeldused on kõik olemas, jätab "Keha võitlus" võimaluse ühiskondliku diskussiooni edasiviimisesse panustada ikkagi justkui kasutamata.