Taani näitleja Mads Mikkelseni lennutas rahvusvahelisele areenile 2006. aasta Bondi-film "Casino Royale". Aastate jooksul on tema portfooliosse lisandunud muljetavaldav list suurtest projektidest, kus ta mänginud, sealhulgas "Doctor Strange", sari "Hannibal" ning isegi Rihanna muusikavideo. 2022. aastal saab teda näha ka David Yates'i filmi "Fantastilised elukad ja kust neid leida" 3. osas, kus ta Johnny Depp'i asemel Grindelwaldi kehastab.

Võiks öelda, et ka kodumaiste filmirollide rindel on Mikkelsenil olnud hea aasta - Thomas Vinterbergi "Järgmine ring" on nomineeritud võõrkeelsele Oscarile ja ennustuste kohaselt selle ka endale napsab, samal ajal kui "Õigluse ratsanikud" samuti maailmas laineid lööb ja auhindu nopib.

"Järgmine ring" ja "Õigluse ratsanikud" - kaks Taani filmi, mis on mõlemad aasta jooksul rahvusvaheliselt palju kiidusõnu ja tunnustust saanud. Mis on sinu arvates Taani kino juures see, mis inimesi globaalselt köidab?

1990. aastatel asetasime end maailmakaardile tänu võimsatele režissööridele nagu Thomas Vinterberg ja Nicolas Winding Refn. Aastate jooksul on meie filmid tõesti saanud palju tähelepanu. Samas teeme ka palju filme, mis ei jõua laiema publikuni maailmas.

Need kaks filmi on lihtsalt tehtud unikaalsete filmitegijate poolt, seega pole ime, et need on rahvusvahelise vaatajaskonnani jõudnud. Mina olen lihtsalt väga tänulik, et saan olla osa sellest.

Oled oma karjääri jooksul mänginud väga paljudes suurtes rahvusvahelistes filmides. Mis tunne on vahepeal minna tagasi koju ja teha filme taanlastega?

See on fantastiline. Siin on mu sõbrad, need on mu lood. See on tõesti nagu koju tagasi tulemine. "Õigluse ratsanikke" tehes veetsime ka esimesed päevad lihtsalt naerdes ja lõbutsedes.

Samas on Taani filmides osalemises mingi mugavustsooni aspekt, mis võib olla ohtlik, sest selles mugavustsoonis võib laisaks muutuda. Samas proovime üksteist alati innustada, mida võib-olla ei juhtuks nii palju, kui me üksteist ei tunneks. Üritame alati üksteist veidi kaugemale lükata ja ma usun, et see on väga hea.

"Õigluse ratsanikud" on viies Anders Thomas Jenseni film, kus mängid. Kas sa enam üldse loed tema stsenaariume, kui ta sulle rolli pakub, või oled kohe nõus kaasa lööma?

Ma tõepoolest ütlen kõigepealt "jah" ja siis loen stsenaariumi. Me arutame stsenaariumi palju, aga mitte sellepärast, et oleks vaja midagi muuta, vaid selleks, et olla samal lehel ning et ma mõistaks, mida ta täpselt teha tahab.

Jensen üllatab mind alati. Tema tekstides on alati ootamatud pöörded, mida ma poleks kunagi osanud oodata. Ta on kindlasti väga üllatav kirjanik.

Mis oli see, mis sind "Õigluse ratsanike" stsenaariumis köitis?

Mulle meeldib see universum, mille ta loob. Jensen on veidi nagu muinasjutuvestja. Ta kirjutab suurtest ja olulistest teemadest nagu elu ja surm, jumal ja saatan ning ekstreemsetest küsimustest, mida me kõik aeg-ajalt endalt küsime. Ta paneb need teemad kokku hullumeelsesse universumisse ja hullumeelsetesse inimestesse. Seda olen ma alati tema puhul armastanud. Selline must huumor on minu arvates väga unikaalne.

"Õigluse ratsanikud" on siiski veidi erinev, sest seekord võttis Jensen mingi reaalse aspekti, sobitas selle loosse ning ehitas nende kahe universumi vahele silla. See oligi meie põhieesmärk - luua sild, mis oleks usutav.

Mida sa enda tegelaskuju Marcuse kohta ütleksid?

Marcus on sõdur, kes kaotab filmi alguses endale väga lähedase inimese. Ta kannatab ilmselgelt mingisuguse posttraumaatilise stressihäire all ning ei ole absoluutselt toeks oma tütrele, kes on samuti suures leinas.

Aga tal pole nii-öelda tööriistu, et olukorraga toime tulla. Tema suhtumine on, et see juhtus, nüüd on kõik ja me peame edasi liikuma. Siis öeldakse talle, et see, mis juhtus, polnud õnnetus ja ta näeb võimalust midagi päriselt teha, kasutada neid "tööriistu", mida tema oskab kasutada. Siis muutub film muidugi hullumeelseks.

Samas on ta väga katkine mees, kelles on nii-öelda praod ning seda on näha, et mingil hetkel lähevad need praod niivõrd suureks, et ta lihtsalt plahvatab.

Tõepoolest, vaimse tervise aspekt on väga suur osa filmist ning on täna koroonaviiruse tõttu maailmas eriti aktuaalne.

Tõsi. Kõik "Õigluse ratsanike" tegelaskujud kannatavad millegi all, nad on sellesmõttes kõik väga unikaalsed. Samas on Jensen lisanud loosse musta huumorit ja need tegelased ei haletse ennast, aga nad kindlasti tunnevad end üksikutena.

Filmi moraal on, et pole vahet, mille all inimene kannatab, kõigile on kuskil olemas perekond. See võib olla väga-väga veider perekond, aga nad on sinu jaoks olemas.

Mida võime järgmisena sinult oodata?

Ma ei tea! Praegu on veidrad ajad kõigi jaoks. Ma pole väga palju asju praegu teinud, seega pean lihtsalt ootama ja vaatama, mis saab.