Liis Nimik: on tekkinud hulk nn kummitusfilme, mille esilinastused sattusid piirangute ajale

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Liis Nimik Autor/allikas: Virge Viertek

Käin praegu palju jalutamas ja olen märganud, et asfaldile on joonistatud kriidiga roosasid nooli ja mänguväljakud on vallutanud 10+ vanuses lapsed, isegi teismelisi on näha, tõdes Liis Nimik Müürilehe rubriigis "Segane aasta".

Ühesõnaga need tegelased, kes ilmselt muidu samal kellaajal oleksid kindlasti mingi ekraani ees, on piirangute sümptomina toast välja tulnud ja linnavahel noolemängu mängima hakanud. Ma usun, et neil on ekraaniaeg igat pidi lõhki – rohkem lihtsalt ei saa selle ees istuda, inimlik piir tuleb ette. Küsimus ekraanidest tuleb filmitegijana praegu jube tihti pähe. Et kuidas see aeg, mida me praegu läbi elame, võiks fundamentaalselt muuta filmitegemist ja -vaatamist.

Viimased 12 aastat olen erinevates filmimeeskonna rollides elanud filmide valmimisega ühes rütmis. Esilinastus on alati olnud justkui selline magneetiline punkt, kuhu poole aastatepikkune töö suubub. Mäletan seda eriti filmi "Risttuules" puhul – me ei olnud enne esilinastust üldse kindlad, kas see eksperimentaalne teos, kus keegi ei liiguta, ikkagi tervikuna hoiab pinget. Ja siis kui jõudis kätte esilinastus, istusime meeskonnaga saalis ja tunnetasime iga hingetõmmet enda ümber. Järsku oli sõnadeta selge – film töötab. Kinosaalis tekib ilmeksimatult äratuntava sagedusega kahin, mida kuuldes tead, et see ongi sinu filmi tõde. See on see hetk, kui linalugu saab filmitegija jaoks valmis.

Nüüd koroona ajal on filmitegemise protsess nagu katkine vinüülimängija kordama jäänud. Olen kinolevi esilinastusi edasi lükanud kolm korda ja kogenud kahte esilinastust online festivalil. Pidevalt on õhus küsimus, kas tasuks üldse kinolevist loobuda ja otse veebi minna, vaataja justkui peaks ju seal olema. Aga võib kindel olla, et seda kinosaali kahinat seal veebis ei kuule. Sa ei kuule tegelikult mitte midagi. Võibolla jõuab sinuni mõni Facebooki sõnum inimeselt, kellele film korda läks, võibolla kaks. See on nagu sünnipäev, kui sa loodad, et keegi ikka lillede ja tordiga külla tuleks, aga saad ainult lühivormis FB õnnitlusi. Alguses oli nagu tunne, et no mis seal ikka, online siis online, uus reaalsus tuleb avasüli vastu võtta. Aga olles selle nüüd mitu korda läbi teinud, on selge, et veebis esilinastunud film justkui ripub mingis mõttes ikka veel õhus ja ei ole tegelikult valmis saanud. Sest filmitegijal ei ole olnud võimalik tunnistada, kuidas film vaatajast läbi jookseb. Sellest punktist on keeruline loojana edasi minna.

Mulle läks väga korda hiljutine vanameister Scorsese artikkel, kus ta vastandus teravalt sõnale "sisu", mida viimasel ajal ohtralt audiovisuaalsete teoste kohta kasutatakse. Tristan Priimägi omakorda tõlkis originaalis kasutatud sõna "content" eesti keelde sõnaga "täide". See on mu meelest väga täpne tõlge, sest nüüd on nõudlus suure hulga "täite" järele. Nagu oleks massidel tarvis õhtuti kollektiivselt vabastavasse unustusse vajuda. Palju on kirjutatud ka VOD võidukäigust, õhus on justkui uute võimaluste paljusus. Suur äri on tõesti käimas, gigantide vaheline võitlus turu pärast ja vaatajal on keerulisi otsuseid palju – millisele platvormile oma kuumakse investeerida? Filmiprofessionaalide uus helesinine unistus on, et mõni meie filmidest või seriaalidest võiks mõnele suurele platvormile pääseda.

Reaalsus on aga see, et on tekkinud märkimisväärne arv nn kummitusfilme, millede esilinastused siin piirangute ajale sattusid. Need filmid lihtsalt ei jõua ega jõua vaatajani, kuna vaataja istub Netflixis, mitte ei leia seda ühte kinokunsti pärli kuskilt marginaalsest VOD keskkonnast, kuhu rahvuslike fondide poolt subsideeritud Euroopa filmid paratamatult kogunevad. Mulle tundub, et sellist VOD platvormi ei ole veel loodud, mis võtaks ja kureeriks need tuhanded fondide toel tehtud arthouse filmid nii hästi ära, et tekiks kriitiline arv veebivaatajaid, mis tagaks mingisuguse toiduahela, millest jõuaks midagi ka filmitegijani. See paneb mõtlema – kui ainus finantsiliselt jätkusuutlik lahendus on pääseda turuliidri uste vahelt sisse, siis mis hinda peab autorikino selle eest maksma? Gigantidel on väga selge, mida saadab edu ja mida mitte, ja olgugi, et Netflixist võib vaadata vaimustavaid seriaale ja filme, on nendel ikkagi selged reeglid, millele nad peavad vastama – nad peavad täitma teatavaid turukõlbulikkuse tingimusi, olema täiuslikud ja üksteisele teataval määral sarnased. Vaba loovus, katsetamine, isikupära, julgus ja sh ka vead, mis loovad esteetiliselt midagi uut – kõik, mis defineerib autorit – palju sellest sealt uste vahelt läbi ei pääse. Kui autori ülesanne on toota "täidet", kas ta on siis enam autor?

Eraettevõtjast filmitegijana, kes peab kõige olulisemaks sedasama autori loomevabadust, ringlebki iga päev nendel pikkadel jalutuskäikudel peas suur küsimus, et kuidas siis edasi. Enne koroonat oli kõva küte peal, üks film teise järel töös, uksed avanesid siin ja seal. Nüüd istud ja mõtiskled – esiteks, kuidas sellest olukorrast puht praktiliselt välja tulla ja teiseks, kas inimesed tulevad kinno tagasi? Mu sisetunne ütleb, et kunagi tulevad – nii nagu need lapsed seal mänguväljakul – ühel hetkel tahetakse lihtsalt uuesti kogeda midagi füüsilist ja ühist. Pandeemia-aasta on mulle küll üllatavalt selgeks teinud, et kinoskäik ei olegi sellest maagilisest ühiskogemusest, millest teatri puhul räägitakse, nii väga erinev. Aga kas filmitegijad selle ooteaja, mil vaataja järjest rohkem harjub suurplatvormide "täidet" vaatama, üle elavad? Seda ma ei tea. Ma loodan, et hea kureerimine läheb filmimaailmas, ka vaataja jaoks, au sisse – see tundub praegu ainus lahendus, kuidas hea kino väärikalt vaatajani võiks jõuda.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: