Katre Väli: inimene on visa ja kohaneb enam-vähem kõigega

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Katre Väli Autor/allikas: Müürileht

Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Katre Väli ütles Müürilehele antud intervjuus, et tal poleks midagi selle vastu, kui ei peaks edaspidi igal laupäeval valima kolme-nelja esietenduse vahel.

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt? Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

Vaimse heaolu osas olen teada saanud, et haigused on olemas, ravi on olemas ja kui vaja, tuleb arsti juurde minna ja spetsialisti pakutud ravi kasutada. Julgustan kõiki!

Kuigi kostab üleskutseid, et avalikku sektorit tuleb kärpida, siis õnneks on minul veel töökoht alles. Kultuuriministeeriumi kunstide osakonnas töötab iga valdkonna peal üks inimene, neid toetab ühe käe sõrmedel loetav hulk inimesi finants- ja õigusosakonnas. Ma vaatan oma kolleege läbi hägusa veebikaamera iga päev imetleva pilguga. Me kõik täidame lisatööülesandeid, milleks me päris kompetentsed ei ole ja püüame selle vastutusega elada. Aasta aega kriisi ei ole enam kriis, vaid kestlikult kurnav seisund kõigile. Aga kogemust on kindlasti märgatavalt rohkem kui eelmisel aastal. Kahjuks ei allu kriis Vabariigi Valitsuse korraldustele ega teadlaste teaduspõhistele mudelitele, vaid toimetab omasoodu.

Ma ei lahutaks professionaalset heaolu sellest, mida ma iga päev vajan enda inimesena tundmiseks. Ma vajan selleks elusat teatrit, näitustel kõndimist, kinosaalis liiga valjude kõlaritega kumiseva filmi kogemist ja raamatukogus raamaturiiulite vahel jalutamist ning raamatute lõhna sissehingamist. Ma vajan ka seda tunnetust, mismoodi reageerivad sellele või tollele kultuurisündmusele minu ümber olevad inimesed. Kuidas nad toolidega nahistavad, kuidas naeravad, kuidas hingavad, millal nende tähelepanu hakkab hajuma ja millal moodustub kõiki osalisi hõlmav ühine tunnetusruum.

Kuna avatud kultuuri ajal veetsin oma õhtuid peamiselt teatrisaalides, siis jälgisin pinevuse ja põnevusega, mida teevad piirangud kultuurisündmusega. Mida summutavamaks muutusid koroonapiirangud, seda tasasemaks muutus teatrisaalides publik. Köhatava ja nuuskava inimese poole langesid hävitavad pilgud ja nad kadusid teatrisaalidest lõplikult möödunud septembriks. Kui teatrisaalid taas pärast jaanuarikuist sulgemist 50%-se täituvusega avanesid, hakkasid inimesed eriti teravalt jälgima, kas ja kus on saalis tühjad kohad ning saatma vastutavatele ametkondadele kas ülesvõtteid saalidest või kirju stiilis, et mulle räägiti, et keegi käis üritusel ja seal ei peetud piirangutest kinni. Muidugi oli ka neid korraldajaid, kes patustasid, aga kurb, kui kultuurisündmusel muutub loomingu asemel keskseks midagi muud.

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Igasugust tuge. Küll võib-olla natuke hiljem, kui seda vajasin, alles siis, kui oskasin ise oma muret sõnastada ja küsida. Ka kõik need veebikoosolekute parimad platvormid, vaimse tervise tugisüsteemid ja kõiksugu muud lahendused on tulnud viipega. Aga teisalt on see arusaadav. Eelmisel kevadel veel usuti, et tegemist on ajutise olukorraga, suvega kaob maamunalt koroonaviirus ja sügisel naaseme kõik rõõmsalt normaalsesse ellu. Nüüdki kõlavad mõned sellised optimistlikud hüüdlaused, aga igaks juhuks pannakse see "kõik on jälle normaalne" natuke pikema perioodi taha.

Mis on pettumust valmistanud?

Mulle valmistavad inimestes eelkõige pettumust ikka samad asjad, mis ka ilma koroonata elus, ja need on ülbus, kurjus ja ebaväärikus. Ma ei ole kunagi aru saanud, kust tuleb inimestel see soov, et kui ma tahan öelda sotsiaalmeedias teisele inimesele, et "ma loodan, et su lapsed surevad sinu silme ees tuleriidal", siis ma kohe ka seda teen. Ausalt, ma ei saa aru, mida nende emad-isad on neile rääkinud, mis nad koolis tegid või kust see viha nende sisse tuleb. Ma ei hakka kunagi mõistma neid ükskõik mille vastalisi, kes käivad praegusel ajal haigla ukse taga autodega "Eestit vabaks" rallimas. Ma mõistan inimeste üha kuhjuvat ebakindlust. Aga ebakindlus peaks viima selleni, et pean spetsialistiga nõu, kuulan argumendid ära ja siis saan kindlust juurde.

Kui mõelda laiemas ökoloogilises perspektiivis, siis kogu see e-kaubanduse ja toidu kaasaostmisega kaasnev mitte kunagi lagunevate pakendite laviin hirmutab mind.

Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?

Tööalaselt on kogu see aasta olnud jooksu pealt lahenduste leidmine, korraga kasutatavate virtuaalsete suhtluskanalite arv muudkui kasvab, töötempo muudkui kiireneb ning lause "analüüsisime olukorda" on minetanud oma tähenduse. Kolmeminutilise WhatsAppi suhtlusega ei saa ühtegi olukorda analüüsida. Ja kõik tahaksid ju kohe vastuseid.

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?

Inimene on visa ja kohaneb enam-vähem kõigega. Eriti, kui ta suudab endale selgitada, milliseks suuremaks hüvanguks seda kohanemist vaja on. Mina vaatan tulevikku lootusrikkalt. Ma ei näe eriti muud võimalust. Ja see kui kõike pole kultuuris, turismis, poodides jne enam nii palju kui 2020. aasta alguses, pole ilmtingimata halb. Ma oleksin rõõmuga nõus elama nii, et ei pea ühel laupäeva õhtul valima kolme-nelja esietenduse vahel.

Kas sooviksid pandeemia-aastast välja tuua positiivset?

Kultuurisektoris eri valdkondades tegutsejate koostöö on kindlasti kasvanud. Olukorraga kohanemiseks on vaja rohkem üksteist tundma õppida, teineteise tegutsemisviisidega kursis olla ja omavahel suhelda. Kaasamine saaks kindlasti olla veelgi laiem, aga kindlasti on liikumine olnud positiivses suunas.

Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?

Ma arvan, et esiteks on vaja selgelt teadvustada, mis on kriis ja milliseid tagajärgi üks või teine kriis võib kaasa tuua. Tundub uskumatu, aga veebruaris 2020 ei kujutanud keegi ette, et teatris, poes või väljas söömine võidakse valitsuse poolt ära keelata. Palju ju räägiti, et orkestrid mängisid isegi teise maailmasõja ajal. Kui võimalikud tagajärjed on settinud ja mitmekesistunud võrreldes sellega, et paneme kõik kinni, saab ka rahulikumalt alternatiivseid lahendusi mõelda.

Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest olukorrast leidnud? Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?

Rahu, homme (on võib-olla) hullem. Ja siis on jälle parem.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: