Yasmyn: tajun, et Yasmyn on jõudmas punkti, kus ta ei pea enam midagi tõestama

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Yasmyn Autor/allikas: Silver Mikiver/Müürileht

Yasmyn rääkis intervjuus Müürilehele, et on artistina enesekindlaks kasvanud ning saanud tänu oma saavutustele kinnitust, et saab hakkama kõigega, millest unistab.

See oli kõigest kaks aastat tagasi, kui Sinencia Jasmine Kass YASMYNina muusikaareenile ilmus, mõjudes juba alates esimestest kontsertidest küpse ja värske artistina. Nii veenvat moodsa hiphopi, souli ja RnB kehastust polnud kohalikul helimaastikul veel nähtud. Umbes aasta hiljem asus maailmaturneele ka COVID-19 ning tundus, et YASMYNi äsja hoo sisse saanud minek hangub pandeemia teerulli all. Ebakindlas keskkonnas sündis aga naise uus omanimeline kauamängiv, millega ta astub välja varasemate plaatide DIY-raamidest ning liigub sihikindlalt rahvusvahelise karjääri suunas.

Selle aasta kevadel ilmunud albumiga "YASMYN" peab nimitegelane sammu uue kooli RnB tippudega, nagu Abra ja SZA, kes omakorda sünteesivad Erykah Badu, Lauryn Hilli ja teiste 1990ndate neo soul'i korüfeede essentsi – muljetavaldav seltskond, kelle hulgas viibida. Kohtume eduka heliteose tuules, et vaadata tagasi (ja edasi) YASMYNi kujunemisele ja metamorfoosidele.

Muusikapress, nagu ka sa ise, on kirjeldanud värsket LPd kui sinu seni kõige küpsemat loomingut. Oled ise veel öelnud, et album on senistest kõige sinulikum ja seda peegeldades kannab see ka sinu nime. Kuidas see otsus sündis? Kas oli ka teisi pealkirjavariante?

Ma ei mõelnud esialgu, et teen kontseptuaalset albumit, aga kuidagi lihtsalt juhtus nii, et kõik laulud sobisid omavahel kokku ja moodustasid minu seni kõige terviklikuma teose. Leidsin, et sellel peaks olema ka nimi, mis terviku kokku seob. Tundsime Kaspariga (Kaspar Kolk ehk Kapa, YASMYNi elukaaslane ning partner loomingus – toim.), et albumi pealkiri võiks olla kuidagi suursugune või teatraalne, mis peegeldaks, et kuulates loed justkui raamatut või vaatad etendust. Jõudsime ka ühe teise nimeni, aga see tundus liiga keeruline ja arvasime, et see ei haaku piisavalt hästi. Lõpuks mõtlesime, et suva, paneme "YASMYN" (naerab). Kui album on niigi senistest kõige rohkem minu moodi, siis tundus loogiline panna sellele oma nimi. Hetkeks põrgatasime ka ideed, et paneks "Sinencia", sest plaat on väga isiklik, kuid see tekitas minus ebamugavust – mul on veider, kui võõrad inimesed ütlevad mu pärisnime. Siis käisid veel naljaga pooleks läbi "Jassu", "kiisumiisu" jne, aga lõplikuks valikuks osutus "YASMYN".

Viimasel albumil on märgatud ka sinu arengut artistina. Mis selle arengu taga on?

Arvan, et iga inimene, vahet pole, mida ta teeb, areneb iga aasta ja projektiga. Ka minu areng on toimunud ajaga ja tänu kogemusele. Kindlasti tean veidi paremini, mis saundid mulle meeldivad, milliseid biite tahan kasutada, kellega koostööd teha, missugust mussi ma tahan ja oskan luua ning millega ma tahan katsetada. See tuleb vanusega. 19-aastane mina oleks selle jutu peale öelnud, et pfft, mida sa ajad, ma tean kõike. Tegelikult see ei olnud nii.

"YASMYN" on esimene album, mis ilmus plaadifirma TIKS rekords alt. Kuidas see koostöö alguse sai?

Ma ei mäletagi täpselt, sest see tuli väga orgaaniliselt. Kuna album kõlab küpsemalt, siis mõtlesin, et see sobiks TIKSule hästi, ja ma vist pakkusin ise Peetrile (Peeter Ehala, TIKS rekordsi juht – toim.), et võiks albumi nende alt välja anda. Ühelt poolt tajusin, et kui see ilmuks mõne leibeli alt, oleks see mulle kasulik, ning teisalt tundus, et minu album aitaks ka TIKSu. Kuna mul ja TIKSul on vanuse mõttes erinev kuulajaskond ning TIKSu pidudel käivad ning minu muusikat kuulavad inimesed on üsna erinevad, siis TIKS saab sellest sümbioosist nooremaid kuulajaid ja mina omakorda veidi vanemaid.

Sinu varasemad reliisid "SlowFall" ja "Illusions" on iseseisvalt välja antud. Kuidas plaadifirmaga koostöös albumi lansseerimine eelmistest väljaannetest erines?

"SlowFalli" puhul ei olnud mul mingit tugistruktuuri või abi peale Kaspari. "Illusionsi" ajal tuli juba Peeter ka kampa ja hakkas mind administreerima ning sellest ajast oli mul justkui PRi ja kommunikatsiooni mõttes abi olemas. TIKS on ka väga artistisõbralik leibel ja kuna olin Peetriga juba koostööd teinud, siis albumite "Illusions" ja "YASMYN" puhul protsessis väga vahet polnud. 

Millist väärtust mänedžeri olemasolu sinu karjäärile loob?

Väga suurt väärtust. Kunagi ma ei tahtnud seda eriti tunnistada, aga nüüd on mul nii suva – mulle meeldib, kui teatud asjad on minu jaoks ette ja taha ära organiseeritud… Peale muusika, seda tahan muidugi ise teha. Kuid kogu PRi poole puhul on hea, et keegi teeb selle osa minu eest ära ja paneb mulle kalendrisse kirja, millal ma kuskil olema pean, ning mul jääb üle lihtsalt kohale ilmuda. Peeter on selles väga hea ning ta on mind väga-väga palju aidanud. Mänedžeriga on ka see tore, et Peeter on nii kaua muusikavaldkonnas tegutsenud ja ta teab inimesi ning oskab mind vajaduse korral hoiatada või suunata.

Kui pidid varem rohkem ise administratiivseid asju ajama, siis kas tundsid, et see tuli loomingulise energia arvelt?

Tegelikult mitte eriti. Mulle meeldis, et mul on kontroll kogu protsessi üle, kuid samas pole kontrolli puudumine praegu probleem. Mulle meeldib Peetriga koostööd teha, sest ta on minu jaoks olemas, et mind aidata. Ta kuulab minu soove ning sellest lähtuvalt lepime kokku, mida me teeme. Võrreldes praegusega oli mul varem kindlasti ka vähem asju teha, seega kui peaksin oma karjääri selles faasis ka administratiivse poolega tegelema, siis see tuleks kindlasti loomingulise energia arvelt. 

Kuidas sinu lood sünnivad? Kas saad inspiratsiooni esmalt taustadest või annad esialgu omapoolse sisendi ja idee, mille põhjal sulle taustad luuakse?

Seni on olnud pigem nii, et saan inspiratsiooni taustadest. Mul on alati kirjutamiseks mingit tausta vaja. Vahel võtan lihtsalt YouTube'ist mingisuguse type beat'i ja kirjutan selle peale sõnu, mida millalgi hiljem kasutada. Ma ei ole artist, kes saab tühjast laulusõnu kirjutada, mul on alati vaja rütmi ja meloodiat. Kaspar ja minu vend (Mick Moon – toim.) on näiteks sellised, kes võivad 24/7 lugusid kirjutada, neil ei ole midagi vaja, aga mina nii ei suuda. Kuna Kaspar on hakanud rohkem kätt harjutama biitide produtseerimises, siis on olnud ka nii, et istume maha ja loome instrumentaale minu soovide järgi ehk kirjeldan, millist lugu ma tahan, ja tema loob selle põhjal instrumentaali. See on päris huvitav väljakutse olnud. Olen juba mõnda aega muusikat teinud ja tore on näha, et ikka veel on nii palju asju, millega katsetada ja mida õppida.

Kes sind loomingu puhul nõuga toetab? Kellele sa oma muusikat esimesena kuulata annad?

Kuna me teeme muusikat koos Kaspariga, siis ta kuuleb esimesena juba sel põhjusel, aga ka üksinda tehes annaksin ikkagi esimesena just temale. Peetrile saadan ka alati, sest nagu ta ise on öelnud, pole ta muusikakriitik, vaid hindab oma kõhutunde järgi. See on väga-väga oluline, sest enamik inimesi kuulab muusikat samamoodi. Temalt küsin, kas vibe on õige või mitte. Ja kui ta ütleb, et ei ole, siis mul on ikkagi enamasti üsna suva (naerab). Mul pole tegelikult kindlat siseringi kujunenud. See, kellega ja kuidas oma avaldamata loomingut jagan, sõltub sellest, mis vibe inimesega tekib ja kuidas vestlus sujub, ning võin vabalt selle põhjal eri inimestele lugusid kuulata saata.

Kuidas sa üldiselt kriitikasse ja tagasisidesse suhtud?

Kriitikal ja kriitikal on vahe. Pigem võtan seda arvesse, aga üritan alati aru saada, kas allikas, kust see tuleb, on usaldusväärne ja kriitika õigustatud. Mõtlen ka ise läbi, et kui mul on asjade kohta mingi arvamus, siis kas seda on mõtet avaldada, kui minu seisukoht küsimuses ei ole asjakohane. Näiteks kui peaksin rääkima Elon Muskiga SpaceXi teemadel, siis kas minu sisend loeb? Pigem mitte. Enamasti kuulan tagasisidet inimestelt, kelle arvamus mulle isiklikult korda läheb, ning teiste puhul võtan seda arvesse, kuid mitte liialt tõsiselt. 

Sinu plaadilt kumavad läbi neo soul'i ja moodsa RnB mõjud. Nende žanrite puhul on üks element tugeva naiskarakteri essents, mida sa ka ise artistina esindad. Millised naised on sulle eeskujuks ja inspiratsiooniks?

Kindlasti mu ema, tädi ja vanaema. Kassi naised on parimas mõttes haiged eided (naerab). Me ei karda konflikti, me ei karda olla 100% meie ise ja me ei karda unistada ega uusi asju proovida. Näiteks minu vanaema otsustas 60-aastaselt, et kolib Eestist minema ja veedab oma pensioni välismaal. Meie jaoks tundus see tema puhul nii loogiline samm, aga kui olen inimestele sellest rääkinud, siis kõik imestavad, et issand, kui julge. Mu vanaema on selle peale öelnud: "Mis mõttes julge!? Ma lihtsalt elan oma elu."  

Tädi (Carmen Kass – toim.) on olnud mulle väikesest peale Eestist kaugemale unistamises eeskujuks. Olen tema näitel näinud, et sinna jõuda on võimalik ja see pole tegelikult üldse nii kaugel. Kui see väike tüdruk Paidest saavutas sellise karjääri, mis tal nüüdseks on, siis minu jaoks on see tänapäeva võimaluste ja sotsiaalmeediaga lihtsamgi. 

Ja minu ema seepärast, et ta on kõige sihikindlam naine, keda ma tean. Ei olnud vast lihtne 2000ndate alguses Eestis üksinda kaht tumedanahalist last kasvatada ning samal ajal avalikkuses pooltuntud olla. Usaldus on meie peres alati olemas olnud ning usk endasse tuleb samuti sealt. Kui su eeskujud sinusse usuvad, hakkad ka ise seda tegema. Tajun siiani, kui tädiga räägime, et ta usub, et ma jõuan kaugele, ja see on nii oluline. Pere on mulle väga suureks inspiratsiooniks.

Yasmyn Autor/allikas: Silver Mikiver/Müürileht

Sinu artistikuvandiga on käinud kaasas tugev bränd ja visuaalne sõnum. Kuidas sinu identiteet artistina esimesest viimase albumini muutunud on?

Kindlasti on muutunud, aga teised ütlevad mulle seda rohkem, kui ma seda ise tajun. YASMYN on olnud alati väga enesekindel ja "I can do whatever the fuck I want" suhtumisega. Nüüd on selle suhtumise taha kogunenud saavutused, mis seda õigustavad. Seetõttu on mul artistina veelgi rohkem enesekindlust. Tajun, et YASMYN on jõudmas vaikselt punkti, kus ta ei pea enam midagi tõestama. Kui alustasin, olid mul mingid unistused ja mingi enesekindlus, kuid olen saanud tänu oma saavutustele kinnitust, et ma saan nende asjadega hakkama, millest unistan.

Kas Sinencia ja YASMYN on aja jooksul rohkem kokku sulanud või teineteisest kaugemale triivinud?

Arvan, et saan seda teada siis, kui uuesti esinema hakkan. Praegu ütleksin, et nad on pigem rohkem kokku sulanud ja COVIDist tingitud elukorralduse ajal on Sinencia rohkem YASMYNit mõjutanud. Pärast isolatsiooni on tekitanud ärevust uuesti intervjuude andma hakkamine ja inimeste keskel olemine. Jätsin hiljuti minemata ühele tähistamisele Sveta Baaris ja kui nägin fotosid sellest, mis seal toimus – Sveta ees oli 1000 inimest ja justkui festivalimelu –, siis mul oli nii hea meel, et ma ei läinud. YASMYN oleks läinud, aga Sinencia arvas, et ei, jumala eest mitte. Ma pole tegelikult üldse peoinimene. Eks ma pean veidi jälle sellest introvertsusest välja pugema, kuid üldiselt ma ei tunne, et artistina oleks minu jaoks oluline pidudel kohal olla ja hullult suhelda. Varem arvasin, et kuna ma ei pidutse ega viitsi eriti väljas käia ning mulle meeldib pigem olla inimestega väiksemas seltskonnas, siis see hoiab mind eemal inimestega kohtumisest ja koostöövõimalustest, aga olen aru saanud, et see on suva. Pigem leiad õigetest olukordadest enda jaoks ka õiged inimesed.

Mõjud laval artistina alati enesekindlalt, kuid ilmselt koged mainitud introvertsuse tõttu ka lavanärvi. Kuidas sa sellega toime tuled?

Jaa, muidugi kogen. Mul võib tekkida enne lavaleminekut selline närv, mis võib eskaleeruda peaaegu et ärevus- või paanikahooks. Ja siis ma lähen lavale ning pärast esimest lugu on närv läinud. Kaspar ütles selle kohta hästi, et närv on tegelikult jumala hea ning see hoiab sind fokuseerituna. Pigem vaatangi lavanärvile otsa nii, et see hoiab mind erksana.

Sinu elus on alati palju muusikat olnud – alustasid 10-aastaselt WAF laulukoolis ning sinu isa Joel De Luna oli muusik. Milliseid helielamusi sa oma lapsepõlvest kõige eredamalt mäletad?

Neid mälestusi on nii palju ja muusika on tõesti olnud lapsepõlvest saati suur osa minu elust. Meil oli kunagi väike korter Tildri tänaval. Magasime seal vennaga narivoodis ja mäletan, et ema ei ajanud meid kooliminekuks üles äratuskella, vaid muusikaga. Ta ei tulnud kunagi meid niisama äratama, vaid pani alati mingi plaadi mängima. Meil oli kodus korralik helisüsteem, millega ta siis esitas igasugu muusikat kõikvõimalikest žanritest. Soovitan kõikidele lapsevanematele (naerab). Võib-olla lapsena pole vahet, mis sind äratab, sest koolihommikul ärkamine on alati veidi nõme, aga täiskasvanuna laps tänab sind selle eest, et sa ta muusikaga üles ajasid. Kui väljas on ülisombune ja rõve ilm, aga ärkad näiteks mingi Ibiza house'i peale üles, algab päev mõnusa vibe'iga.

Meenub veel, et kui olin kuskil 12-aastane, viis isa mind esimest korda stuudiosse. Salvestasime üht tema kirjutatud lugu. Mäletan hästi, kui närvis ma olin esimest korda niiviisi stuudiosalvestusel mikri kaudu kõrvaklappidest oma häält kuuldes. Mingit osa loost oli minu jaoks raske laulda ja kui ma sellega hakkama sain, siis isa karjus teisel pool seina "Yes!" ja seda on ka demo pealt kuulda.

Mis sa arvad, mida isa sinu värske albumi kohta oleks öelnud? Mis oleks olnud tema lemmiklood?

Ma ei teadnud teda piisavalt hästi, et spekuleerida, mis tema lemmiklugu oleks võinud olla, aga ma arvan, et talle meeldiks "YASMYN" täiega. Tahaks väga, et ta saaks kuulda muusikat, mida ma nüüd teen. Enne kui ta lahkus, polnud ma veel jõudnud ise muusikaloomisega alustada ja seega ei jõudnud ma seda temaga koos kogeda, millest on kahju. Ta küll teadis, et ma laulan, ning oli minu üle uhke, aga ta ei jõudnud näha YASMYNit. Arvan, et päris fun oleks olnud temaga stuudios käia ja mussi teha. Me mõtleme teha tema legest loost "Opera On Fire" oma uusversiooni. See on tema lugudest üks mu lemmikuid. Vaatame, ehk tuleb mingi remake.

Viitad albumi lugudes samuti nii oma emale kui ka isale. Oma ema mõjust juba veidi rääkisid, kuid mida oled õppinud neilt artisti ja inimesena?

Isalt õppisin pigem seda, kuidas mitte käituda ja kuidas mitte inimestesse suhtuda, mida mitte teha ning mis harjumusi mitte harrastada. Aga samas on ta olnud mulle eeskujuks muusikategemisel. 

Ema puhul leian, et ta kasvatas meid minu jaoks väga sobiva filosoofia järgi. Meil polnud vabakasvatus, kuid ta usaldas meie enda hinnangut ning lubas meil kõike teha. Kui olime teismelised – siis ikka tahad pidudel käia ja asju avastada –, ütles ema alati, mis on tagajärjed; et tee, mida tahad, aga ma olen sulle öelnud, mis on tagajärjed, ja nendega tegeled siis ise. Mulle mõjus see strateegia hästi, sest nüüd ma ei tunne vajadust pidutseda ega aineid või alkoholi tarbida. Olen suhteliselt tubli (naerab) ja väga töökas tüdruk. Ja seda osalt tänu sellele, et mul oli teismelisena võimalus seda maailma avastada ja jõuda arusaamani, et see pole minu jaoks midagi väärt.

Osalesid Sõltumatu Tantsu Laval etendunud tantsulavastuses "veenus.me", mille fookuses on kväärkogukond ning klubikultuur. Klubiskeene on pidanud tulema COVIDi tõttu toime ülimalt keerulises olukorras. Öös toimuvat kultuurielu ei mõisteta avalikus arutelus või kultuuripoliitikas endiselt ja klubikultuuri seostatakse negatiivsete märksõnadega, nagu müra ja laaberdamine. Mida klubikultuur sinu jaoks tähendab ning mis väärtust sa selles näed, kuigi sa ise suur pidutseja pole?

Artistina näen klubikultuuri väärtust töökeskkonna mõttes – esinen klubides, need toimivad minu jaoks justkui kontorina. Kuigi ma ise väga ei pidutse, siis näiteks Sveta Baar on nagu minu teine kodu. Klubidel on nii palju muid olulisi elemente selle kõrval, et seal tarbitakse alkoholi või teisi aineid. Ka näiteks see, et sul on koht, kus sõpradega lihtsalt istuda ja juttu ajada, on osa klubikultuurist. Pidutsemise poole pealt vajaksid klubid rohkem rahastust, paremat suhtumist nendesse ning koostööd teiste pooltega, et neil oleks võimalik pakkuda turvalist pidutsemiskogemust neile, kes seda soovivad.

Ja kui peegeldada lavastust "veenus.me", siis klubidel on oluline roll ka kogukonna ja identiteedi loomisel. Väga paljud noored leiavad endale nendes kohtades kodu, sest seal aktsepteeritakse neid. Näiteks Eestis on Sveta Baar üks turvalisimaid ja avatuimaid kohti, kus noor inimene saab avastada klubimaailma ja ennast. See võibki olla ainus koht, kus kväärnoored saavad seda vabalt teha. See on väga oluline. 

Paratamatus on see, et alkoholimüük on põhiline asi, mis nende kohtade uksi lahti hoiab. Kui klubid saaksid rohkem toetust linnalt või riigilt, siis neil poleks seda vaja. Eesti iseseisvad klubikogukonnad teevad väga head tööd, kuid vanad mehed riigikogus ei näe seda, mida nad ei mõista. Nad pole ise selle maailmaga kokku puutunud ega taju, kui suur roll võib klubikultuuril inimese elus olla ja mitte ainult 18–19-, vaid ka 35- või 40-aastaste puhul. See probleem on nii süstemaatiline ja sisse töötatud, et eksisteerib justkui mingi objektiivselt õige viis, kuidas elada. Peame ühiskonnana sellest ideoloogiast lahti laskma. Ideaal ei pea olema see, et kolid oma laste ja koeraga äärelinna. See on ka fine, aga elu variatsioone ja varjundeid on reaalsuses nii palju rohkem. Ja needsamad vennad, kes seal äärelinnades elavad, käivad ka aeg-ajalt kuskil Hollandis oma sõpradega punaste laternate tänaval ja avastavad asju, mida nad oma naiste eest varjavad. Tegelikult tahame me kõik olla osa vabast kultuurist ja vabast ühiskonnast, lihtsalt inimesed ei julge sellest rääkida. 

Yasmyn Autor/allikas: Silver Mikiver/Müürileht

Kas sa oled ka ise artistina sellist konservatiivset raamistamist kogenud? 

Jaa, sest eelnevasse teemasse jookseb sisse ka see, kuidas inimesed reageerivad naise seksapiilsusele ja seksuaalsusele. Mulle on öeldud, et ma olen kõige provokatiivsem artist Eestis, mis ei ole minu arvates tegelikult tõsi. Mind on alati saatnud kommentaarid stiilis "Miks sul nii vähe riideid seljas on?". Vahet ei ole, kas seda mõeldakse hea või halvaga, iva on selles, et seda märgatakse. Oma seksuaalsuse väljendamine ja selle tähistamine, eriti naisena, on olnud alati justkui tabu, iseäranis Eestis, sest keegi ei räägi neist asjadest avalikult. Paradoksaalselt on sellel aga alati turgu olnud ning see on ka Lääne kultuuris täiesti tavaline, vaata näiteks Cardi B-d, Megan Thee Stallioni, isegi Britney Spearsi või Christina Aguilerat omal ajal. Ja needsamad inimesed, kes kommenteerivad, et "kuradi lits, pane riided selga" jne, on needsamad, kes salaja naudivad seda, kui naine muusikavideos twerk'ib. Millegipärast on see justkui mingi nilbe saladus, mida ei taheta avalikustada.

Nihutan hetkeks fookuse möödunud pandeemiaaega. Kas tundsid muusikuna nendes tingimustes ka lootusetust? Kuidas sa sellega toime tulid?

Jaa, täiega! Eelmine aasta oli keeruline ning tekitaski täpselt seda emotsiooni – lootusetust. Kuna mu karjäär justkui algas paralleelselt pandeemiaga, siis ma ei jõudnud kuhugi ning tekkis kartus, et ma ei saagi artistiks. Kuigi oli ju teada, et olukord on ajutine, tundus vahel vaimselt, et asjad jäävadki nii. Pidin COVIDi valguses end küünetehnikuks koolitama, et mul oleks töö, mis pole sellisest olukorrast mõjutatud. Mõtlesingi, et mis siis saab, kui olen lõpuks 30 ja toimetangi ainult küünetehnikuna. Siis olen justkui need inimesed, kes räägivad, et jaa, mul oli ka kunagi unistus… See oli väga-väga ebakindel tunne.

Veider oli ka albumit "YASMYN" teha, sest tekkis mõte, et miks ma selle üldse välja annan, kui ma ei saa esineda. Seda enam on albumi hea vastuvõtt olnud oluline ja see on kinnitanud, et kõik on võimalik. Ja seda enam proovin olla praeguses hetkes ja võtta sellest kõike, sest ei tea, mis sügisel veel ees ootab. Loodan, et võimalikult paljud siiski vaktsineerivad ennast, siis ehk pole asi nii hull. 

Elurütm tundub taas lõpuks normaalsuse poole tiksuvat ning live-kontsertidest ei pea enam vaid unistama. Milline oleks sinu jaoks ideaalne esinemispaik – milline võiks olla selle asukoht, miljöö ja publik?

Tahaksin esineda hästi-hästi suures kontserdisaalis ja tuuritada nii, et peaaegu iga päev ongi esinemiseks suured saalid, kus oleks olemas kõik võimalused, millest üks artist oskab unistada: hea valgus, hea heli, rekvisiidid ja kõik muu. Tahaksin hästi suurt esinemiskogemust. Alustada võiks näiteks Saku Suurhalli välja müüdud kontserdist ja sealt edasi välismaale. 

Oled ühes meie varasemas intervjuus öelnud, et sinu debüüdi edu tekitas sinus ka mõnetisi pingeid, sest artistina ei tea sa kunagi, kas sinu parim aeg on parajasti käes või alles tulemas. Kuidas sa end pärast "YASMYNi" sooja vastuvõttu ning kogemuste kasvamist tunned?

Nüüd on veel rohkem pinget, sest see on jumala hea album (naerab). Tagasiside on ka olnud kõige parem, mida kunagi saanud olen, ja kõla poolest on see ka kõige parem asi, mille teinud olen. Mul on õnneks juba ka uut materjali, mida inimesed on kuulanud ja positiivselt reageerinud. Minu bassist Siim Avango rääkis mulle, et artisti neljas album on alati kõige parem, eks siis näis, kas see peab paika. Aga see pinge, et kas ma suudan end veel ületada ja edasi areneda, on alateadlikult olemas. Kindlasti suudan, aga väljakutse on selles, kas ma võtan selle otsuse vastu ja lähen edasi, mitte ei anna alla ega muutu mugavaks.

Tulen ringiga tagasi vestluse algusesse. Nagu mainitud, on sinu värskes loomingus kuulda sinu arengut artistina. Mis suunas sooviksid tulevases loomingus areneda?

Ma tahaksin viia RnB ja neo soul'i teisele tasemele. Praegu on see veel natukene DIY ja alternatiivne. Ma tahaksin, et ma saaksin selle Erykah Badu, SZA, Jhené Aiko, Summer Walkeri vibe'i 100% kätte. Selle jaoks on mul vaja välismaa muusikuid ja instrumentaliste. Eestis ma pole seda tunnetust veel leidnud. Üks bucketlist'i koostöö oleks ka Pharrell Williamsiga. Tahaksin, et tema produtseeriks mulle kunagi ühe loo. Ma ikka unistan suurelt (naerab).

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: