Kaspar Viilupi plaadisoovitused: kümme albumit 2021. aasta esimesest poolest

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Danny L Harle "Harlecore".

ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja Kaspar Viilup seadis ritta kümme 2021. aasta esimese poole värvikamat ja meeldejäävamat heliteost. Nagu ikka, seinast-seina plaadisoovitusi, nii lihtsamat kui ka raskemat kuulamist. Igale ühele midagi.

Floating Points, Pharoah Sanders, London Symphonic Orchestra "Promises" (Luaka Bop)


Selle aasta kõige olulisem album ja kahtlen sügavalt, et miski suudaks seda ületada. Legendaarne saksofonist Pharoah Sanders ja produtsent Floating Points seedisid seda materjali aastaid ning see paistab ka selgelt välja:  iga element "Promises" juures on läbitunnetatud ja põhjusega omal kohal. Ühelt poolt on kogu teos äärmuslikult minimalistlik – samad motiivid tulevad ja lähevad ning arengut on selles kõige esmapilgul vähe –, kuid tegelikult on plaadile koondatud mingi muusikaline algollus, kust on maha kooritud ülearune ja alles jäetud vaid see vähene, mida päriselt vaja on. Tegelikult ületab Sandersi ja Pointsi muusika sõnad, sellest pole otsekui võimalik rääkida: olen seda plaati kuulates korduvalt avastanud, et pisar tuleb silmanurka. Miks? Ratsionaalselt pole seda võimalik selgitada, siin plaadil on mingi maagiline ja lummav ilu, midagi sellist, mida kuuleb muusikas paraku liiga harva. 

Special Request "DJ-Kicks" (!K7 Music)


Kuigi mixtape'dest pole tänasel päeval kaugeltki puudust – üritan neist seetõttu isegi tihti mööda vaadata, kuna tekib lihtsalt ääretu fomo, kuna tahes-tahtmata ei jõua kõike kuulata –, siis legendaarne sari DJ-Kicks hoiab ikkagi oma staatust. Üle 70 albumi seas on nii nõrgemaid ka ka silmapaistvamaid näiteid, produtsent Paul Woolfordi ehk Special Requesti mix on aga üks tugevamaid läbi aegade. Kõik saab alguse pehmest suvisest diskost. Lõputult pikad muretud päevad ja imekaunis rannailm. Aga see kestab vaid mõne minuti, sest napilt veerand tundi hiljem oleme lennanud elektroonika-kosmosesse, kus retrosüntesaatorid viivad meid läbi erksavärvilise uduvine. Kahetunnine album on uskumatult tugev tervik, mis teeb rännaku läbi tantsumuusika ajaloo ja kaasaja, peegeldades samas ka Woolfordi enda käekirja ja muusikamaitset. 

Guedra Guedra "Vexillology" (On The Corner)


Uut tantsumuusikat otsides hindan alati kõrvuti kahte aspekti: mulle meeldivad väga teatud žanrite mustrid ja traditsioonid, kuid teisalt on eksootilised rütmid, reeglite rikkumine ja ootamatute helikeelte kokkusobitamine pahatihti just see koht, kus huvitavad asjad juhtuma hakkavad. Maroko produtsent Guedra Guedra on juba oma varasemate EP-dega näidanud, et ta tajub seda vahekorda väga hästi: tema looming suhestub igati kaasaegse elektroonilise muusikaga. Ta võtab aluseks footwork'i ja hullumeelse bassimuusika, kuid see on rikastatud maailmamuusikaga. Debüütalbumil "Vexillology" peenhäälestab ta oma saundi veelgi. 

Danny L Harle "Harlecore" (Mad Decent)


Lisaks sellele, et varem PC Musicu ridadesse kuulunud produtsent Danny L Harle on täiesti sõge muusik, on ta ka suurepärane turundaja, sest värske album "Harlecore" on samavõrd lihtsalt brändinguprojekt. Kontseptsioon albumist, kuhu on koondatud kõige tantsumuusika kõige jälestusväärsemad nurgatagused – alates hardstyle'ist lõpetades imala eurodiskoga – tõmbab koheselt tähelepanu ja sunnib kuulama. Õnneks on Harle aga tabanud kümnesse: ta on suutnud lahti murda nende vihatud žanrite peidetud voorused ja pannud need hoopis tõeliselt särama.

Leon Vynehall "Rare, Forever" (Ninja Tune)


Mõistan väga hästi neid, keda ajab Leon Vynehalli värske album "Rare, Forever" meeletult närvi. Arvestades, et Vynehall on teinud pea kümne aasta jooksul võib-olla parimat võimalikku house'i (no kuulake kogu albumit "Rojus", palju paremaks minna ei saa!), siis võib niivõrd abstraktne ja žanriväline kunstelektroonika tõesti oimetuks lüüa. Reaalsuses on Vynehalli värske album aga moodsaim võimalik jazz, võib-olla isegi nii moodne, et keegi teine seda veel päris sedamoodi ei teegi. Instrumendid ilmuvad ja kaovad, peale on kihiti laotud vokaalsämpleid ja põksuvat tantsubiiti. Muusika pikkadeks jõudehommikuteks, muusika higistesse ööklubidesse, muusika praktiliselt igale poole. Kuigi "Rojus" on tänaseni minu go-to tantsuplaat, siis "Rare, Forever" põhjal võib öelda, et Vynehall läheb ikkagi üha paremaks. 

George Riley "Interest Rates, A Tape" (ise välja antud)


Kõige huvitavamad asjad hakkavad RnB-s juhtuma nendel hetkedel, kui kõigis ootuspärastes žanrireeglites on saavutatud maksimaalne vilumus, ja hakatakse traditsioonidest ülbelt üle astuma. 22-aastane Londoni produtsent ja vokalist George Riley looming on oma olemuselt by the books sensuaalne neo soul, kuid ta rikastab seda öise, müstilise ja läbi-lõhki seksika elektroonikaga. Tulemuseks on album "Interest Rates, A Tape", kus saab kokku Briti tantsumuusika tippklass – plaadi tipphetkel loos "Power" möllavad taustal alasti kistud jungle'i trummid – häbitult otsekohese vokaali ja mahlaka nostalgilise RnB'ga. Pisut on isegi kurb, et seda plaati keegi märganud pole ja George Riley nimi mitte kuskilt läbi ei kõla, tema debüütplaat oleks igati tähelepanu väärt.

Arlo Parks "Collapsed in Sunbeams" (Transgressive Records)


Mõnes mõttes vaidlen selle soovitusega enda jutule vastu: kui George Riley puhul köitis mind ennekõike see, kuidas ta RnB reeglid vaba käega ümber mängis, siis Arlo Parksi debüütalbum "Collapsed in Sunbeams" on igati konservatiivne neo soul. Pole mingeid lõhutud rütme, elektroonilist hullust, ootamatute žanri segamist, kõik on tema muusikast igati ootuspärane ja viisakalt raamides. Aga samas ei ole sellele ühtki etteheidet, kuna Arlo Parksi lood on lihtsalt niivõrd head, et polegi midagi muud vaja. Lihtsalt üks imekauni vokaaliga laulja esitamas nukrameelseid ballaadikesi, uniseid soul-pärle ja kohati isegi otsekui suviselt lainetavat yacht rock'i. Võimalik, et 2021. aasta seni parim popalbum.

Pavel Milyakov & Bendik Giske "Pavel Milyakov & Bendik Giske" (Smalltown Supersound)


Tahate teada, kuidas võiks põrgu kõlada? Vene produtsendi Pavel Milyakovi ja eksperimentaalse saksofonisti Bendik Giske ühine omanimeline album viib küll otse põrguleekide vahele, aga see pole kuidagi ebameeldiv tume mülgas. Vastupidi, stiihiast, paanikast, hüsteeriast, hingematvast maaniast saab nende käe all midagi ahvatvlevat, põnevat, mõnes mõttes isegi kutsuvat. Giske kääksutab saksofoni ja pigistab sealt välja helisid, mis ei meenuta ühtki instrumenti, mida ma varem kuulnud olen. Milyakov lööb müstilisi heliplahvatusi ümbriseva ruumi täis tihedat elektroonilist udu, kuhu kuulaja mõne sekundiga ära eksib. Keset päikselist suve võib see materjal pisut võõristada, aga varsti on jälle sügisene kaamos ja "Pavel Milyakov & Bendik Giske" on igati omal kohale.

Ajukaja & Mart Avi "Nolk" (Porridge Bullet)


Midagi põrgulikku on tegelikult ka plaadifirma Porridge Bullet alt ilmunud Ajukaja ja Mart Avi ühises lühialbumis "Nolk". Mart Avi androgrüünne superstaari energia, mida olen juba varem näinud, on nendes neljas loos endiselt alles, aga Raul Saaremets on aidanud murda lahti mingisuguse luku, mis on Avit vähemalt mingil määral varem kinni hoidnud. Nüüd on aga kõik piirid kadunud ja ta lendab nende minimalistlike tantsupõhjade saatel ringi nagu hulluks läinud deemon, kes üritab kuulajat tumedasse mädasohu meelitada. Tulevikupopi tippteos, mis on võib-olla isegi liiga veider, et mulle ka igapäevasele kuulamislauale jõuda. Aga seda võimsam on emotsioon, kui see 16-minutiline reis kahe Eesti andekaima looja pähe aeg-ajalt ette võtta. 

Loraine James "Reflection" (Hyperdub)


Arvestades, kui sürreaalset muusikat Loraine James varem teinud on, võib vist Hyperdubi alt ilmunud albumit "Reflection" nimetada isegi tema katseks popmuusika vallas. Klassikalises mõttes pole siin muidugi grammigi popilikkust, pigem iseloomustavad "Reflectionit" siiski talle omaseid pahupidi pööratud ja julmalt pisikesteks kildudeks lõhutud rütmid ja kummituslik meloodiad. Küll aga püüab ta sellest kaosest vormida lummavat ilu, ja see tuleb tal eriti hästi välja. Žanriliselt meeletult mitmekesine tervik, mis suudab abstraktsest footwork'ist jõuda mõne hetkega minimalistliku grime'ini, ja siis sealt hoopis õhulise elektroonilise balladini. Üks neid plaate, mida olen kümneid kordi üle kuulanud ja sealt jälle midagi täiesti uut leidnud.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Häppening

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: