Isegi kaasaegse popmuusika žanrilist voolavust arvestades on The Boondocksi karjäär triivinud ebatavaliselt eklektilist rada mööda. Sümpaatne, ent mõneti väheeristuv indie rock 2014. aasta debüüdil "USB", kergete stoner-mõjutustega a la Elephants from Neptune jätk "Thriller" kaks aastat hiljem ning laialdasem läbilöök maheda retropopiga "How to Build a Love Bomb" 2018. aastal. Nüüd teeb Pärnu nelik seni suurima kannapöörde ning sukeldub punkmuusika erinevate võrsete kirjule maastikule.

Uude rolli heidetakse end, nagu esimesed singlid on reetnud, tõepoolest pea ees. Avalugu "Man of the People" tunneks end ilmselt koduselt nii mõne 1970. aastate keskpaiga proto punk bändi kui ka 1990. aastate grunge ansambli repertuaaris. "Smokin' Aces" toob ärksa kitarrikäigu ja kergelt distantseeritult kõlava vokaaliga meelde post-punk'i legendid The Cure'i.

Kuigi avalood kursimuutuses veel päris lõpuni ei veena, saab mängida muusikanohikute üht lemmikmängu – kõiksugu viidete ja kõlaliste laenude bingot. Hooti tunneb ära nii Joy Divisioni kui Hüsker Dü, treenitum kõrv küllap ka hulga obskuursemaid allikaid, olgu need siis The Boondocksi puhul teadlikud või mitte. "Enda arust halba muusikat ma ei kirjuta," on trummar Karl Kevad Postimehe intervjuus öelnud, ning suured sõnad ei jää tühjaks egovahuks. Ka Boondocksi kõige nõrgemad palad on läbi nelja albumi halvimal juhul kergesti ununevad, ent alati tasemel.

Tõeliselt läheb "Soup Can Pop Band" käima (ega peata seejärel enam hoogu!) neljanda looga "Shadows in the Light", mis paistab tahtma lahedat ja mittehoolivat hoiakut säilitades hirmsasti New Orderi tüüpidega tantsupõrandale pääseda. Eelviimane pala "(10455)" on seal igatahes juba kõiki jäsemeid lennutades kohal. Tegemist on ehk kõige ülevoolavama instrumentaalhullusega kodumaises muusikas Lexsoul Dancemachine'i mullusest trummiloost "Pike Jawz" saati.

Nende kahe vahele jääb kaks tõelist bängerit, The Clashile kummardav energiasööst "Mr. Politician" ja kursimuutuse avasammu astunud, värskelt ka stiilse mustvalge video saanud esiksingel "Whatever You Said Went Over My Head". Lisaks vaid pooleteiseminutiline särtsakas, vägevat finaali sisse juhatav "Beware, BEWARE!".

Nagu aru võib saada, on mõjutusi, tonaalseid muutusi ja stiililisi nüansse ühe 37-minutilise albumi kohta rohkem kui ühe plaadi peale mahtuda tahab. Kas see kõik ka toimiva terviku moodustab, pole kindel, aga "Pop Can Soup Band" ei jää õnneks ka lihtsalt post-punk'i muusikalisi suundi kaardistavaks retrospektiiviks, vaid bänd koondab ja muudab kõik need mõjud enda omaks.

The Boondocks on silma paistnud ka kaasahaarava kontserdibändina, mistõttu saab olema huvitav, kuivõrd uus rajum materjal vana ja pehmemaga kokku kõlama hakkab. Esimene võimalus järele kaeda on juba 30. septembri õhtul Tallinn Music Weekil (kus bänd muide 2017. aastal publiku lemmikartistiks valiti!) "What's Next In Music?" showcase'il. The Boondocks pole igatahes järgmisena ootel, vaid juba mõnda aega ühe kõige ootamatuma ja ägedama kodumaise bändina kohal.