"Katk.Est.Used" on Koppelmaa 11. lavastus ja Koppelmaa ise on lavastuse kommentaariks öelnud, et see lõpetab ühe loomingulise perioodi tema teatrikarjääris.

"Lavastaja kohta, kes töötab riigiteatris, on see kaks-lavastust-aastas-tempo üsna normaalne, aga arvestades seda, et Koppelmaa on siiamaani vedanud enda teatrit Kelm ja lavastuste tihedus läks päris suureks, siis mul tekkis tunne, et kui ta sellises tempos jätkab, et ega ta siis ometi läbi ei põle," tõdes Madis Kolk.

"Mul ei ole seda enesekindlust, millal kunstnik räägib laval tõde ja kui suur on fiktsiooni roll, aga lavastuse sisu on keskmes minategelane – mees – ja tema noor abikaasa, kes on saamas last ja siin võib kokkusattumuste tõttu Karl Koppelmaa eluliste sündmustega aimata tugevat autobiograafilisust," lisas Kolk.

Tema hinnangul on senine Koppelmaa looming olnud hästi laadiv, Koppelmaale on seni omane olnud laboratoorne otsing, Koppelmaa on silma paistnud sisu ja vormi vastaspingega.

"Näiteks "AV Marias" metatasand olid kõik maailmas olemas olevad lood, aga nendele loodi esitusvormiks ülimalt realistlik lavakujundus ja väga heas filmilikus mõttes psühholoogiline näitlemislaad."

"See abstraktne üldistustase tekstis toodi laval väga elulähedaselt kohale [...] Nüüd oli Koppelmaa praktiliselt esimest korda suure teatri suurel laval, küllaltki olustikuline väljasõidutüki arvestusega tehtud lavakujundus," sõnas Kolk.

"Koppelmaal on alati olnud oma näitlejad, nüüd ta tegi võõra trupiga ja esimene mulje oli, et kõik pudenes laiali ja nüüd jäi ta suurel laval järsku ka alasti, et pinge, mis oli väikeses laboratooriumis, nüüd suurel laval kadus ära." 

Teisalt leidis Kolk edasise arutelu käigus, et lavastust võib vaadelda seda hinnangut osatava manifestina.

"Kas siis on kohe halvasti, kui inimene laotab endalt senise kaubamärgi, kui Karl Koppelmaa on ka seni ehitanud isiklikele impulssidele peale intrigeerivaid tekstikihte, aga ta on nende kaudu otsinud iseennast ja nüüd, kui ta on ka eraelus pööranud uue lehekülje, on ta otsustanud seda ka kunstis ausalt väljendada?" märkis Kolk.

"Võib küsida, kas see peaks meid huvitama või mida peaksime ühe või teise looja isiklikust elust otsima, aga äkki ta päriselt katsetaski [suurel laval] oma haavatavust?" lisas ta.

Noore inimese halin

Meelis Oidsalu koges lavastust "Katk.Est.Used" enda sõnul kui noore looja pressikonverentsi teemal, kuidas tal on lapseootuse ajal tekkinud ärevused, ka selles suhtes, et mis ikkagi pereelu alates saab kunstnikukarjäärist, kas selline kunst, mida lapse kõrval tehakse, on ikka tõeline kunst.

"Võib-olla ma ehitasin ka pisuhända, aga mingi haak selles lavastuses oli, mis pani sellesse suhtuma kui ebaküpse noore inimese halinasse teemal, et küll elu on raske," kirjeldas Oidsalu.

"Tulla igast oma ärevusest lavale raporteerima – selles enesekirjutuses oli liiga palju minanäppimist ja see näpitud mina ei olnud minu jaoks piisavalt huvitav aines lavastuse jaoks, minu mõnukohad jäid Peeter Rästase ja Silja Miksi monoloogidesse."

Valle-Sten Maiste võttis saates kokku Koppelmaa senise loometöö kui ebaühtlase, ent siiski piisavalt huvitava, et Koppelmaa võiks tegeleda enese heroiseerimisega, mida teised saateosalised talle mõõdukalt ette heitsid. Maiste sõnul on muljetavaldav, kui palju ideid ja lavastusi ühelt loojalt on tulnud.

"Kolme aasta jooksul teha kümmekond lavastust – peab ikka olema tugev ideedeportfell [...] Kelm iseenesest on andnud kolm-neli väga tugevat lavastust, mida üldse kõik teatrid ei pruugi selle aja jooksul anda," ütles Maiste.

"Lisaks on Koppelmaa olnud huvitavalt erudeeritud, temas on ühest küljest see oma nina nokkimine ja väikese inimese asjade ajamine, mis põimub vana hea Euroopa kultuuri lugemisega, Baudelaire'ist Bukowskini. Dekadendid on tema loomingus tegelaste huulil või inspireerinud alusdramaturgiat," lisas ta.

Edasi arutlesid saateosalised selle üle, miks Kelm autoriteatrina välja ei vedanud nagu Ivar Põllu teater.

Autoriteater või Kanal 2 telesaade

Kokkuvõttes leidsid saateosalised, et hoolimata tehtud etteheidetest on Koppelmaa "Katk.Est.Used" teisest küljest just huvitav seal avaldunud vormikonflikti tõttu.

"Kohati ei saanud aru, kas ma vaatan autoriteatrit või Kanal 2 saadet [...] samastumislävend oli madal," nentis Meelis Oidsalu, ent lisas, et see oli huvitav etenduskogemus.

"Mis silma paistis ja millega ta võiks suurel laval vabalt edasi möllata on see, kui hoolimatu ta tegelikult oli selle suure lava formaadi suhtes. Selle kahe erineva registri – rahvamajades etendatava karussell-teatri ja pihtimusliku, sellest [suurest lavast] mitte nii väga hooliva pihtimusliku autoriteatri võtme – vastuolust võib õnnestunud juhtudel tulla väga huvitavaid formaadikonflikte [...]," tõdes Oidsalu.

"Võin ka endale vastu vaielda ja öelda, et vingungi vormistusküsimuste üle, et kui rütm ei meeldi, siis viskan meloodia ka minema, aga minu rahulolematust võimendas peamiselt ikkagi sõnum, mida lavastusest välja lugesin."

Teatrivaatajana ei taha ta olla autori tugiisik, tõdes Oidsalu. "Kui Koppelmaal varem keldriveidrikuna oli selge agentsus, mis tulenes just sellest, et ta ei halisenud, siis nüüd hakkas see halin mind häirima," tunnistas ta.

"Igatsesin tagasi seda lõppenud perioodi agentsemat Karl Koppelmaad, kes ei huvitugi professionaalsuse nõuetest. Hoiakumuutuses oli midagi alarmeerivat, aga samas eri formaatide täiesti süüdimatu segamine võib suurel laval olla vastupidi väga-väga huvitav," lisas Oidsalu.

"Mina ootan ka Koppelmaa suurel laval mürgeldamist. Mind on ka võlunud varasemates lavastustes see, kuidas ta vormi otsib," arvas Madis Kolk lõpetuseks. 

Karl Koppelmaa ja Rakvere teatri lavastust "Katk.Est.Used" käsitlenud "Teatrivahi" saadet ja teisi varasemaid saateid saab kuulata järele.