Von Krahli teatris möödunud aasta detsembris esietendunud "Tähtede all" oli Valle-Sten Maiste arvates iseloomulik lavastaja Lauri Lagle eelnevatele teatritükkidele. Niisiis ei pakkunud lavastus kriitikutele kuigi palju uut. "Minu jaoks sarnanes ta kõige enam lavastusega "Päev pärast vaikust"."

Samuti leidis Maiste, et lavastuse pealkiri "Tähtede all" sobib kokku võtma Lagle lavastaja käekirja. Kuigi Lagle käekiri on aimatav, tõdes Maiste, et siiski on näha, kuidas lavastaja on väga hoolikalt oma tööd teinud.

"Lauri Laglele on vaieldamatult iseloomulik see, et ta selle mittelineaarse loo voolib väga hoolikalt välja. Tähendab, et näitlejatööd on grotesksed, vaimukad," ütles ta ja lisas, et stseene on vaatajal mõnus jälgida. Küll aga on Lagle lavastustele omapärane puänt, kus juhitakse publikut mõtlema sellele, mida etendusega öelda taheti.

Lavastus räägib Maiste sõnul nii-öelda väikesest inimesest, kes elab oma unistusega. "See teater oli hästi tehtud, minul on sellist teatrit vaja!"

"Selles mõttes oli minu arust tegemist väga tähelepanuväärse lavastusega," rääkis Maiste, kelle sõnul on Lauri Lagle juhtimisel püsinud teater väga heal kursil.

Meelis Oidsalu sõnul oli "Tähtede all" hea lavastus, ent mis tekitas kohati vastakaid tundeid. Nii näiteks tundis Oidsalu, kuidas näitlejad ei suutnud lõpuni püsida enda rollides.

Samuti häiris Oidsalu kohati üleolev suhtumine lihtrahvasse. "Kui sa siukse teema võtad, siis sa pead natukene aduma ka seda, et sa ise oled kultuuritegelasena ikkagi suhteliselt mõisnike klassis siin Eestis, ja kui sa hakkad mängitsema mingisuguste Aiku ja Petsi stereotüüpidega – et kas sul tegelikult on selle kohta midagi öelda ka?" mõtiskles Oidsalu.

"Olles Lagle lavastuste suur austaja, ma nagu mõnda aega ei saanud etendusega kontakti," lisas Madis Kolk, kelle arvates ei olnud antud lavastuses Laglele omapärast pidepunkti. Küll aga jõudis Kolk seisukohale, et isegi kui pidepunkt näiliselt puudus, tundus see olevat lavastaja poolt väga peenetundeline lähenemine. Ehkki esialgu võis jääda mulje, et tükk ei triivi oma looga kuhugi, nõustus Kolk Maistega, et lõpp oli üllatav.

Samuti nõustus Kolk Oidsalu ütlusega, et kohati oli osatäitjate suhtumine üleolev, kuid Kolgi sõnul mõjus see mõnikord isegi tuttavlikult. Nii kirjeldas Kolk Katariina Tamme ühte stseeni, mis oli küll upsakas, kuid tundus, et näitleja leidis oma rollis inimliku kontakti. "Just seda protsessi mulle Lagle puhul õudselt meeldib jälgida."

Naiste roll Eesti vabariigi taasiseseisvumisel

Eesti draamateatri lavastus "Samad sõnad, teine viis" on pühendatud Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 30. aastapäevale. Etenduse tarbeks on kogutu palju materjali tollasest ajast. Oluliseks teeb lavastuse tõsiasi, et lugusid hangiti just naistelt, kelle panus oli taasiseseisvumise juures oluline.

Madis Kolgi sõnul tekitas Draamateatri lavastus temas kahetisi tundeid: ühelt poolt hindab ta väga tehtud tööd ja kogutud ajaloolist materjali, ent teisalt tunneb, et Mari-Liis Lille lavastused on tema jaoks natukene liiga teistsugused. "Mul ei ole sellise publitsistlikku laadiga kunsti kontekstis suurt midagi peale hakata," sõnas ta.

Kuigi lavastuse kesksel kohal on naised, leiab Kolk, et etendus ei suutnud avada naise eripära Eesti vabariigi ehitamisel. "Ma ei näinud seal seda spetsiifiliselt naise panust Eesti vabariigi taasiseseisvumisse," ütles ta.

Küll aga leidis Kolk, et äratundmisrõõmu pakub lavastus paljudele, kuid suuremas osas ikkagi neile, kes mäletavad sellest perioodist palju. Samuti omab Lille ja Piret Jaaksi koostöös sündinud lavastus ka hariduslikku eesmärki: etendust soovitatakse koolinoortele, kes saavad seda siduda enda õppekavaga.

Kolgile arvamusele vaidles vastu aga Maiste, kelle sõnul oli etendus vägagi sisuline ja kannab endas hoopis noorema põlvkonna vaimu. Nii tõdes Maiste, et etenduses toodi välja 30 aasta tagused pingekolded, aga ka praegused murekohad.

Maiste leidis, et naise roll ei olnud etenduses sugugi publitsistlik ega formaalne, vaid pigem mitmetasandiline. "See oli naiste lugu ja see oli toodud lepitavas vaimus ajaloo vastuoludele."

Ka Meelis Oidsalu kõnetas Lille lavastus võrreldes naise varasema loominguga märgatavalt rohkem. Lill on mehe sõnul lavastaja, kes suudab publiku ette tuua teemad, millest ehk niivõrd tihti ei kõneleta. "Samad sõnad, teine viis" toimis Oidsalu sõnade kohaselt hästi ning viis mehe mõtted tagasi 1990. aastate algusesse.

Oidsalu leiab, et lavastus juhib tähelepanu riigi arengule, ent kriitikule jäi mulje, et lavastuse tegijad tahavad rõhutada ka seda, mis arengud on jäänud aastate jooksul tagaplaanile. Nii on tema sõnul arenenud märkimisväärselt näiteks majandus ja kultuurielu, kuid soorollide stereotüübid on siiani enam-vähem samad, mis need olid kolm aastakümmet tagasi.

"See pani lihtsalt mõtlema, kui sügav kategooria see sugu ikkagi on."

Oidsalu väitega nõustus ka Maiste, kelle arvates stereotüüpiline hoiak avaldub eelkõige olmeliste olukordade hulgas. Tema sõnul eeldavad paljud, et ehitustööd kuuluvad ainult meeste ülesannete hulka ning naiste jaoks on see keeruline ettevõtmine.

"Tegelikult on meie ümber äärmiselt palju naisi, kes ilma igasugust vahtu pildumata on võimelised need asjad ära tegema," ütles Maiste. "Soostereotüübid võiksid nihkuda ja minu meelest lavastus aitas sellele kaasa."