"Teatrivaht": lähisuhtevägivalla teema analüüsil saab teater meediale appi tulla

"Juunikuu teises "Teatrivahi" saates rääkisid Hedi-Liis Toome, Valle-Sten Maiste ja Meelis Oidsalu kahest lähisuhtevägivallast kõnelevast uuslavastusest: teater Ugala "Kui sa tuled, too mul lilli" ja Noorsooteatri "Teises toas" ning leidsid muuhulgas, et teater on tulnud selle teema lahkamisel meediale appi ning võimaldanud probleemi vaadata mitmetahulisemalt.

Kas teater saab tuua uudset lähenemisnurka, kuidas teha olulisest sotsiaalsest teemast kunsti?

Valle-Sten Maiste sõnul on teater kaunitest kunstidest kõige publikusõbralikum, populistlikum. Teater võimaldab tema sõnul teemasid emotsionaalselt puudutavalt läbi elada inimestel, kelle jaoks teema on isiklikel põhjustel valus.

"Vägivallaohvrid väidavad, et tunnevad end peale vägivalla kogemist süüdi, teater on koht, kus nad näevad, et nad pole oma murega ainulaadsed ega üksi. Inimene, kes tunneb end kogu elu suhtevägivalla tõttu halvasti, saab teatris lisaks turvakeskustele paigakese, kus ta näeb, et teda on kuuldud," märkis Maiste.

Lisaks sellele võimaldab Maiste hinnangul sellise lavastuse kogemine ka vaimsele või füüsilisele kiusule kalduval isikul oma kalduvusi peeglist näha ja teadvustada.

Meelis Oidsalu arvates on teater osa meediaruumist ja et peavoolumeedia on hätta jäänud siirdega ühiskonda, kus lähisuhtevägivallast räägitaks ilma ohvreid süüstamata.

"Teater on tõhus tähelepanu naelutamise moodus ja saab pakkuda probleemi läbitunnetamise võimalust. Kui vaatame vägivallajuhtumeid ja nende kajastamist, siis see pilt, mis meediast vastu vaatas, on piinlik," märkis Oidsalu.

"Räägitakse kohtuprotsessi põhjal, kus on tõendatud ühe inimese abikaasa traumeeritus, vägivallas kahtlustava inimese triumfist ainuüksi seetõttu, et ei suudetud tõendada, kes seda abikaasat vigastas nende aastate jooksul."

Oidsalu jätkas, et kui Aivar Mäe sai kohtus võidu, siis mõnigi pealkiri tutvustas seda kui tohutut triumfi ja probleemi tühisuse tunnistust.

"Formaadid meedias on välkkiired, vägistamisjuttu kuuleb minutilise klipi vältel ja siis liigutakse edasi loomaaia-uudiste juurde. Tasakaalustatuse ja süvenemisvajaduse huvides saab teater meediaruumi täiendada."

Ugala tüki puhul oli Oidsalu hinnangul tähelepanuväärne, et seal oli võetud kultuuriinimene, kelle peres vägivald aset leidis ja kuulus dirigent, kes oli terroriseerinud oma pere kunstilistel ettekäänetel.

"Kultuurilembus ja vägivaldsus olid selles peres keeruliselt põimunud. Ugala oli võtnud kunsti lunastava aura teema ja ülesandeks kultuurivaldkonna kuritegude looritamise kalduvuse paljastada. Kultuur kui vägivalla viigileht sai maha kistud," märkis Oidsalu.

Oidsalu hinnangul muu meedia ei ole näidanud end küpsena või on liiga klikisõltlik selleks, et seda teemat adekvaatselt või mõjusalt käsitleda ja teater tuli siin appi. "Olukorras, kus näiteks ajaleht Postimees on läinud süsteemselt suhtevägivalla õigustamise teed, peabki teater ühiskonnale appi tulema."

Maiste lisas, et teema aktuaalsust näitab ka Peeter Helme juhtum. "Minu jaoks olid väga valusad Peeter Sauteri ja Andrei Hvostovi vastavad avaldused sel teemal. [...] Peeter Helme, kes varem juhtis ajalehte, mis pürgis peresuhete lipulaevaks – kui selline inimene arvab, et seks lastega on täiesti tavaline asi, siis võib-olla Peeter Sauter ei tõmba seda paralleeli, aga minu jaoks on see asi väga ühene."

Kui selline asi on kirjanike liidu liikme arvates tavaline, siis selliste juhtumite vastu polegi kaitset, lisas Maiste. "Hvostov on väljendanud seisukohta, et Peeter Helme tegi neid eksperimente, et luua paremat kirjandust." Maiste sõnul oli tal valus lugeda nende inimeste arvamusavaldusi, kes on talle olnud autoriteedid.

Oidsalu lisas, et konkreetse kaasuse puhul õigustajate juures tundus, et see on märk kultuuriinimese täielikust võõrandumisest, et olengi omas mullis ja kõik muu elu peab käima mu geeniuse – mida antud juhul ei esine ka tõendatult – teenindamiseks."

Hedi-Liis Toome hinnangul näitasid lavastused, mida inimesed lähisuhtevägivalla olukorras tunnevad ja seda, et teater võimaldab aru saada nende olukordade mitmetahulisusest.

"Mitmetasandilisus ongi see, mida teater saab juurde lisada teistele meediumitele. Mõlemas lavastuses toodi välja ka, et vanema põlvkonna naised ütlevad, et keegi ei rääkinud meie ajastul lähisuhtevägivallast ja seetõttu ka nemad pole julgenud oma lugudega välja tulla."

See näitab Toome sõnul veelgi, kui oluline on neist teemadest laval kõnelda.

Ugala lavastuse kohta leidsid teatrikriitikud, et vorm jäi veidi eklektiliseks, oli well-made play esitamise taotlust segi dokumentaalteatrile omaste monoloogidega ja lavastus oleks toiminud ka dokumentaalainelise well made play'na. Ugala teatri lavastusest tõstsid nad eraldi esile Ringo Ramuli kaht eripalgelist rolli – vägivallatseva mehena ja vägivallaohvrist perepojana. 

Noorsooteatri dokumentaallavastuse "Teises toas" puhul leidis Maiste, et teater on oma nimevahetust lõpuks õigustamas. "Noorsooteatris hakkab koos hiljutise Renate Keerdi lavastusega tekkima selline lavastuste slepp, et ootan teatri uuslavastusi nagu ootasin teatri NO99 või Von Krahli teatri puhul."

Lavastuse puhul tõstsid teatrivahid esile väga häid dramaturgilisi valikuid ja andekat lavastuslikku teostust, samuti Lee Trei esitatuses kõlanud jõustavat puänti.

"Sageli on kunstitöödel vanusepiirid. See lavastus – seal on seksuaalselt üle piiri minevaid momente ja vägivallateema oli rusuv, aga kui mina seda vaatamas käisin, siis tõepoolest seal oli nii ema kui ka kümneaastane laps, kes mõlemad vaatasid huviga," tunnistas Oidsalu.

Ta lisas et viib teatrisse ka oma teismelise tütre, sest esimest vaatust mängitakse kõrvuti kahes saalis – noortele ja täiskasvanutele – ja noorte saalis nähtud lood omavad Oidsalu sõnutsi selgelt ennetavat mõju.

"Noored inimesed teadvustavad selle lavastuse toel otsustuskohti paremini, kui nad peaksid sattuma kasvõi vaimse vägivallatsejaga koos elama," selgitas Oidsalu. "Seal oli lugu ühest tüdrukust, kes lasi ühe noore kuti enda juurde elama ja see kuidas tüdruk teenindas poisi kapriise, andes ennast üha enam ära, arvates ekslikult, et see on armastus ..."

Tekst oli hästi kuulatav ja jälgitav ning esitus piisavalt mänguline, et väga hästi sobida ka noorele inimesele. Samuti leidis Oidsalu, et ta tundis lavastuses ära ka enda manipulatiivseid tendentse suhtekäitumises. "Tegu on publitsistliku teatriga, seda kõige paremas mõttes. Sedalaadi avalikkuse laiendamise funktsiooni ühiskondlikult teatrilt just ootakski."

Toome istus ka esimese vaatuse ajal noortele mõeldud saalis ja kui võrrelda Ugala lavastusega, siis just esimese vaatuse puhul nägi Toome samuti ennetavat mõju.

"Hästi palju on räägitud ohvrimentaliteedist. See kuidas esimeses vaatuses need ohvrid tegid nalja selle olukorra üle, kuhu nad olid sattunud, see oli kergendust tekitav," tunnistas Toome.

"Kui inimene räägib kuidas teda peksti või grupivägistati, siis me ei saa dokumentaallavastuse puhul unustada, et need olid päris inimesed. Et nad olid võimelised üldse nendest lugudest rääkima, olid andnud intervjuud lavastuse tarbeks, see tekitas usu või kerguse, et nendest asjadest on võimalik üle saada."

Samuti tõstis Toome esile Sander Roosimägi vägivaldse tegelase Brenti rolli teises vaatuses. "See, et tema tegelane uskus viimse hetkeni enda juttu, et kui ta kägistab oma naist, tähendab see armastust ja üheski hetkes ei näe enda vigu, oli väga mõjus."

Toome nägi mõlema lavastuse dokumentaalsest ainesest hoolimata kujundlikkuse taotlust, Ugala lavastuses toodi lavale etenduse käigus suuri kive, ühel hetkel oli hirm, et kivid takistavad saalist väljumist etenduse lõpus.

Noorsooteatris mängiti esimese vaatuse käigus õhupallidega ning ka teise vaatuse lavakujundus oli kõnekas. Eraldi kiitsid kriitikud stuudios Noorsooteatri lavastuse lõpu jõustavust.

"Kui kaks vaatust saad jubedaid lugusid kuulata, aga lahkud ikkagi jõustatuna Lee Trei esitatud lõpumonoloogi tõttu ... Kui teatris näeb üsna palju ängi näppimist ja kannatuse õilistamist, siis see, kui elegantselt raamiti dokumentaalse loo pinnalt lõpus kuuldud kannatuslood ära, see oli inimlikult tark ja julgustav valik lavastuse tegijatelt," leidis Oidsalu.

Samuti leidsid kriitikud, et Noorsooteatri kaval vormivõte etendada esimest vaatust paralleelselt kahes saalis toimis etendusjärgse vestluse katalüsaatorina, sest pärast etendust vesteldi lähisuhtevägivalla kogemustest oma elus, mitte ainult lavastusest.

Teatrivahid leidsid, et kui keegi kahtlustab oma sõbra või tuttava puhul lähisuhtevägivallaga seotust viisil või teisel, siis võiks neile kinkida Noorsooteatri etenduse pileti.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "Teatrivaht"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: