Meelis Oidsalu mainis, et kui ta vaatas otsa neile umbes 60 suvelavastusele, mis sel aastal välja tuuakse, siis enamikele neist on piletid välja müüdud. "Suvel ongi teatril kopsumaht natukene suurem ja kaasatakse tegijaid ja publikut, kes muidu saalikõlbulikud ei ole," tõdes ta ja lisas, et see, mis suvel Eestis teatriga juhtub, ei ole üdini adekvaatne. "Kopsumahu suurenemine tuleb enamasti ikkagi kommertslikuma püüdlusega, aga kahjuks pole meil kujunenud välja eriti head professionaalsel tasemel kommertsteatri kultuuri."

"Kommerts ei pruugi olla üldse halvasti tehtud, Elmo Nüganen on teinud kommertsi, tema taaselustas taasiseseisvusmisajal suveteatri traditsiooni, tuues välja "Kolm musketäri", mis ei olnud halb lavastus," kinnitas ta ja mainis, et samuti on Tiit Ojasoo teinud suurepärase "Ruja" koos Vanemuisega, mis oli puhas kommerts, aga samas eriti hea. "Peeter Jalaka lavastused Noblessneri keskuses on ka kenad kommertslikud tükid, aga nende nimedega piirdubki umbes meie suutlikkus suvel midagi teistsuguselt ja avaramalt just kommertsliku poole pealt teha."

"Head kommertsteatrit ei pea tegema kunstilisuse hinnaga, ootus sellele, kui ma maksan suhteliselt korraliku piletinna, et ma saan vastu professionaalse tasemega teatrielamuse, lappab ikkagi suveteatri puhul nii palju, sest osad näitlejad on puhkusel sõna otseses mõttes ka sel ajal, kui nad laval on," kinnitas ta.

Oidsalu sõnul ei pea aga suveteater olema tingimata kommertslik. "Kui vaatame soojas õhus esitatava teatri traditsiooni, siis see sai alguse antiik-Kreekas ning keegi ei pea neid antiiktragöödiaid ja -komöödiaid tänapäeval kergemeelseteks," mainis ta ja nentis, et samuti on Eesti teatri juured on suveteatris. ""Saaremaa onupoeg" etendati 1870. aastal jaanipäeval, seega ka otsapidi suveteater, vähemalt kuupäeva mõttes."

"Tasukski otsida suvisest mängukavast neid teada-tuntud tegijaid, kes on süvenemistahtelised ja kes suudavad peale vaatemängu, mida teater alati on, pakkuda midagi ka vaimule, seega ei pea jooksma alati tormi Hannes Võrno uuslavastuse peale," ütles ta ja tõdes, et kui suveteatril üldse on mingi iseäraline hüve, siis on see paikkondliku ning heas mõttes kolkaliku enesetaju turgutamine.

Uuemad suvelavastusi Oidsalu veel eriti näinud pole, küll aga soovitab ta vaatama minna juba möödunud aastal Saueaugu teatritalus publiku ette jõudnud Priit Põldma ja Meelis Kasterpalu lavastust "Kadunud kodu". "Kui üldse rääkida mingist suveteatri ideaalist, siis see lavastus võiks olla sellele lähedal, seal on Pärt Uusbergi muusika elava esituse kontsert hästi sujuvalt, osavalt, märkamatult seotud sõnalavastuse sisse, nii et ta on selline hübriidvorm."

Ühe eraldi niššina soovitab ta otsida suveteatrite kavadest rännaklavastusi. "See on just suveteatrile omane vorm, mis kasutab ära seda, et sa ei sõida lihtsalt kuskile selleks, et heinamaal kolm tundi istuda, vaid sa teed midagi, su keha saab ka kogemuse seal," tõdes Meelis Oidsalu ja mainis, et tema jälgib alati ka seda, kui tuleb välja originaalloomingut. "See ei pea olema Indrek Hargla, kellelt mängitakse tänavu kolme näidendit, kaks neist kolmest on ilmselgelt tellimuse peale mingiks ürituseks tellitud, aga kui tegemist on Eesti autoriga ja seal räägitakse Eesti lugu, siis see oma kirjanduse tunnistamine on ka eraldi väärtus."