Rene Vilbre "Eesti matus" pole mitte ainult teos, vaid sümptom. Nn Postimehe kontserni kuuluv Apollo Film Productionsi võime toota ainult erakapitali toel filme on iseenesest miski, millest pikalt unistatud. Seda tasuvuseimet võimaldavad eelisligipääs Apollo kinode linastuskavadele, Margus Linnamäe meediapimpeeriumile ja üliturvalised valikud (Kivirähk, Luts, Bornhöhe).

See kõik kokku tagab tõenäoliselt igal juhul kulude tasategemise. Kui siia lisada asjaolu, et režissöör Vilbre töötab ERR-is ja ka seal eetrisse saamine sellevõrra lihtsam, näib filmi rahaline edu vältimatu. Kõrvalt vaadates tundub, et "Klassikokkutuleku" adaptsioonid on turgutanud tootjate usku isetasuvasse Eesti kinosse.

"Eesti matuses" on see usk Eesti autorsusega "Klassikokkutuleku"-tööstuse võimalikkusesse natuke liiga alasti. Ma ei pea silmas ainult Ago Andersoni tegelaskuju pikaleveninud joobes kakerdamise sketše ega Vilbre toetumist "Kreisiraadio" lavastamise kogemusele (Peeter Oja tegelaskuju koomiliselt pühalik monoloog), vaid materjali valikus avaldunud nn ülejalamentaliteeti. Andrus Kivirähk – check; fenomenaalne publikumenu teatris – check…

See kõik oleks okei, kui Kivirähki algtekstis oleks õigupoolest sündmusi või lugu, mida filmis mängida. Perekond koguneb matma tööhullu vanaisa, aga midagi nagu eriti peale selle ei juhtu, see ei ole kindlasti mingi Thomas Vinterbergi "Sünnipäevapidu", kus peo käigus tegeliku looni jõuti.

Kõrgkunstilise taotluseta filmi vaataja aga tahab toetuda loole, pööretele, tegelaste sisekonfliktidele ja koomikale. Apollo toodetud "Eesti matuses" panustati viimasele neljandikule. Draamateatris varsti juba aastakümneid mänginud näidend on pigem kombekomöödia ja seisundikirjeldus, mis koos püsimiseks vajab hädasti teatri kõrgendatud tinglikkust.

Laiatarbefilmis selline tõstetus puudub, stsenarist Ott Kilusk ja režissöör Vilbre püüdsid teatraalset tingilikkust stseeniti taastada kreisiraadiolase Peeter Oja koomilise andelaadi abil, aga see muutis filmi telelavastuslikuks ja ausam oleks "Eesti matust" vast nii ka kvalifitseerida. Selles telelavastuses on iseenesest tugevad näitlejad, aga neil on oma tegelasega nõrgavõitu side või on nende mängitud tegelased ise nõrgavõitu, sisemise sihi ja selge probleemita.

Tegijad on algmaterjali puudusi kompenseerida püüdnud Lee tegelaskuju muutmisega mustanahaliseks eestlaseks (Sandra Ashilevi) ja osaliselt see võte töötabki. Lee on ka Kivirähki näidendis haldjaliku antropoloogi rollis, vaatab ja kommenteerib kõrvalt eestlasliku postsovetlikku maakultuuri. Ashilevi täidab oma vaatleja rolli sooja ja särtsaka sarkasmiga, milles oli selget osatavust maakate siira külarassismi suunas.

Ometi ei tulda külarassistidele malakat andma. Ashilevi neegriks nimetamine ei mõju filmis ka kuidagi šokeerivalt. Selline rassim on samalaadne resignatsiooni märk nagu alkoholist punane nina või muidu seosetu purjus läma. Rassism kui väsimus tubli-olemise nõudest, tsiviliseerumisprotsessist. Sellise võimaliku lepitusala väljavalgustamine on julge samm peavoolukino kohta.

Ka paneb võõrapelu-teema sissetoomine küsima pealkirja "Eesti matus" tähenduse kohta. Lugeda saab seda vähemalt kahtpidi. Nii et mingil tasandil film tõesti intrigeerib. Aga, noh, igav ja hõre on.