Arvustus. Kas kultuuriliselt on kõik korrektne?

Eesti Noorsooteatri lavastus „Teises toas“, fotol Doris Tislar
Eesti Noorsooteatri lavastus „Teises toas“, fotol Doris Tislar Autor/allikas: Siim Vahur

"Teises toas" ja "Kui sa tuled, too mul lilli" kergitavad seksuaalset ärakasutamist ja vägivallatsemist katvat rasket läikivat vaikusekaant kaastundlikult, kirjutab Meelis Oidsalu Sirbis.

Eesti Noorsooteatri "Teises toas", autorid Mari-Liis Lill ja Priit Põldma, lavastaja Mari-Liis Lill, kunstnik Laura Pählapuu, valguskunstnik Emil Kallas, helikujundaja Andre Pichen. Mängivad Getter Meresmaa, Laura Nõlvak, Steffi Pähn, Doris Tislar, Lee Trei, Tiina Tõnis, Anti Kobin, Sander Roosimägi ja Risto Vaidla. Esietendus 5. VI ovaalsaalis ja proovisaalis.

Ugala teatri "Kui sa tuled, too mul lilli", autorid-lavastajad Liis Aedmaa ja Laura Kalle, kunstnik Maret Tamme, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskunstnik Mari-Riin Paavo. Mängivad Terje Pennie, Marika Palm, Ilo-Ann Saarepera, Tanel Jonas, Ringo Ramul ja Kiiri Tamm. Esietendus 24. V väikeses saalis.

"Kurjuse vastu on ainult üks relv ja see on avalikustamine. Ma olen täiesti kindel, et kui pimedatesse nurkadesse näidata valgust, siis see pimedus kaob. Kui kurjategijad saavad aru, et ühel päeval kõik nende teod avalikustatakse, ma usun, et nii mõnigi valu, nii mõnigi nutt, nii mõnigi ülekohus jääks olemata. Olen tähele pannud, et inimesed, kes on kurja teinud minu elus, nende ainuke mure on, et ma seda ei räägiks: tee mis sa teed, aga ainult ära räägi seda mitte kuskil pool."

Nii nendib Eesti Noorsooteatri dokumentaallavastuses "Teises toas" pere­vägivalla käes kannatanud naine. Ka teises, hiljuti Ugala teatris esietendunud lähisuhtevägivalla teemal tehtud lavastuses "Kui sa tuled, too mul lilli" näidatakse, et lavaruum võib olla osa meediaruumist ning teater saab ühiskonna murekohtade avalikustamisele kaasa aidata, kui peavoolumeedia seda teha ei suuda või ei taha.

Teatraalne meedia ja publitsistlik teater. Teater on tõhus tähelepanu naelutamise moodus ning saab rikastada ühiseluliste probleemide läbitunnetamise võimalusi muu hulgas seetõttu, et teatrietendus kestab vähemalt tund aega. Teatrikülastajal on mõne muu meedia auditooriumiga võrreldes rohkem aega käsitletavaid probleeme teadvustada.

Teatraalsete võtete kasutamine meedias pole midagi uut, ajakirjanduslikel etendustel on oma väljakujunenud vormi­võtted, süžeekäigud, esitusloogika. Nt Marti Kuusiku, Estonia teatri ja Nõmme Kalju juhtumis järgiti üsna selget kompositsiooni: 1) süüdistuse tutvustamine, 2) süüteo üle polemiseerimine, 3) õigeksmõistva kohtuotsuse puhul probleemi tagantjärele eitamine või pisendamine. Kõik asjaosalised peavadki saama sõna, ent väljaande valida on pealkirja sõnastus, fotode valik ja seegi, millises mahus ja kastmes advokaatide suhtekorralduslikke spinne eetrisse paisata. Esitusviis on meedias sama tähenduslik kui sisu.

End peresuhete eestkõnelejana esitlev Eesti suurim päevaleht Postimees tegeleb süsteemselt pere- ja seksuaalvägivalla teema pisendamisega. Osa ajakirjandusväljaannetest, sh Eesti Ekspress ja Eesti Päevaleht, on läbi teinud arenguhüppe küpsema, vastutustundlikuma ajakirjanduse suunas. Uue vastutustundliku tegijana on lisandunud Levila. Ent ka kultuuriajakirjandus pole suutnud kultuurielu puudutavate ahistamiskaasuste kajastamisel ajaga sammu pidada – esteetilistest probleemidest irduv institutsioonikriitika pole justkui hea toon.

Meedia on etenduslik. Pole seega mingit põhjust, miks teater ei võiks viljeleda kvaliteetset publitsistikat. Daniel Vaariku ja Eero Epneri eestvedamisel on Levila asunud võltshäbita kasutama professionaalseid näitlejaid portaalis avaldatavate ajakirjanduslike tekstide mõjususe suurendamiseks. Ka ajakirjanike liidu hiljuti esitatud avaldus kultuuriministrile saada registreeritud loomeliiduna näitab, et ajakirjandus julgeb tunnistada oma tegevuse taidelisi taotlusi, olgugi et avaldust tehes lähtuti vist peamiselt pragmaatilistest kaalutlustest.

Kultuur võib olla vägivalla viigileht. Publitsistliku teatri relv on võimalus tõsta mingeid nähtusi poodiumile ning suunata lavastuse väljatoomisega kaasnev meediatähelepanu ühiselulistele valupunktidele. Seda relva on Ugala ja Eesti Noorsooteater nüüd kasutanud kvaliteetajakirjandusele omase hillitsetuse ja mitmekülgsusega: peale ohvrite lastakse kõnelda ka vägivallatsejatel ning vägivalla õigustajatel ja kaas­sõltlastel. Kui Eesti Noorsooteatri lavastuses "Teises toas" saab kuulda eri ühiskonnakihtidest inimeste dokumentaalseid lugusid (ja neid lugusid mahub lavale viisteist), siis Ugala lavastuses keskendutakse tõsielust inspireeritud, ent siiski väljamõeldud tegelase, tipp­dirigent Toomas Villmanni ja tema lähedaste kurbloole.

Vägivallatsejast perepea ise on surnud, ent tema kunagised kuriteod mõjutavad pereliikmete elu siiani. Kaassõltlasest lesel (Terje Pennie) on ka vanas eas raske oma lastele mehe kuritegu tunnistada. Noorema poja Orpheuse (Ringo Ramuli mõjus roll) alkoholism, tütre Kaja (Ilo-Ann Saarepera) kaassõltuvus oma vägivaldsest mehest (Ramuli teine roll selles lavastuses), tütre Helena (Marika Palm) üksildus, mille on tinginud tema suutmatus mehi usaldada, ning dirigendi muusikust poja Aleksandri (Tanel Joonas) kalduvus vaimsele terrorile oma naise Pireti (samuti Ilo-Ann Saarepera) kallal – kõik see on kuulsa dirigendi pärand. Pere pole sellest aga kellelegi rääkinud.

Laura Kalle ja Liis Aedmaa lavastuses näidatakse, kui keeruliselt võivad kultuurilembus ja vägivaldsus töö- või peresuhetes omavahel põimuda. Ugala on julgelt kirjeldanud kunsti lunastava aura tumedaid toimeid: kultuur kui vägivalla viigileht saab halastamatult maha kistud. Lavastuse ühes keskses stseenis läheb klaverihäälestaja ametit pidav pahaaimamatu Orpheus ühte korterisse klaverit häälestama, peab sealt aga enne klaveri häälde saamist rõdu kaudu põgenema, sest korterielanikel puhkeb veriste tagajärgedega peretüli. Orpheus põgeneb küll kuriteopaigast, aga mitte vägivallapõrgust, sest nähtud koduvägivallastseen elustab tema enda lapsepõlvemälestused kooselust türannist isaga.

Ugala lavastus "Kui sa tuled, too mul lilli" Autor/allikas: Silver Kaljula

Eesti teatri enesepuhastuse võimega pole lood sugugi nii hullud kui Toomas Villmanni perekonnas. Seda näitab asjaolu, et meedias on just teatriinimeste endi eestvõttel hiljuti paljastatud mõni aeg tagasi toimunud süsteemne neidude seksuaalne ärakasutamine teatrilaagrites. Paavo Piigi ja Heneliis Nottoni artikli avaldanud Levila toimetus on olnud taktitundeline ja professionaalne: enne loo avaldamist võeti ühendust ahistajatega ja anti neile võimalus oma tegusid kommenteerida. Kedagi nimepidi ei ole mainitud, aga teatrieluga kursis inimesed ilmselt aimavad, kes need mehed on. Seega, mingil moel on avalikustamine ka isikustatud, karistava jõuga.

Teatri meediumiomaseks eripäraks on veel ka koosolekuline vorm: päris inimesed saavad päriselt kokku, et mingil teemal suhelda. Ka publikuna julgustatakse rääkima, osaletakse millegi avalikustamises. Ugala ja Eesti Noorsooteatri saalis ei etendata tragöödiat, vaid suunatakse avalikkust normaliseerima pereprobleemidest rääkimist väljaspool koduseinu.

Seejuures on lähisuhtevägivalda käsitlev dokumentaalteater omamoodi metateater, sest tegelikud vägivallatsejad on oma tegevuse nii peenelt läbi lavastanud, et teatritegijatel polegi vaja teha muud kui vaataja taluvuspiiri aimata ja valgust sättida nii, et selle algse elulise lavastuse peensused läbi nähtaks. Eriti Eesti Noorsooteatri lavastuses ainsa paarina (teised etteasted olid monoloogid) oma luhtaläinud suhet kirjeldavad Brent (Sander Roosimägi) ja Silja (Getter Meresmaa) toovad esile, kui filigraanselt veenev võib vägivallatseja olla oma tegudele teed rajades ja õigustusi leides.

Ka kaassõltlased vastutavad. Nii Eesti Noorsooteatri kui ka Ugala lavastuses torkab silma probleemikäsitluse soolise tasakaalustatusega. Eesti Noorsooteatri lavastuses räägitakse muu hulgas emade vägivallast laste suhtes, tippdirigent Villmanni peres oli pereema ohver, aga ka kaassõltlane, üks vägivalla võimaldajatest. Ugala lavastuse pereema (Terje Pennie) oli teinud valiku muusikust kaasa ja seega ka muusikavaldkonna maine hoidmise kasuks oma laste tervise ja eluõnne hinnaga. Mõlemad lavastused koorivad kibeda kihi niigi valusalt teemalt: vägivalla all kannatava naise kohustus on teha oma viletsast olukorrast hoolimata lastele õige valik. Ka naised vastutavad naistevastase vägivalla paljastamise vältimise või selle pisendamise eest. Valus tõdemus, aga ilma selle vastutuse teadvustamiseta kantakse vägivaldne muster järgmisele põlvele edasi, sigitatakse oma tegevusetuse või julgusetuse tõttu maailma kurjust.

Terje Pennie tegelaskuju nendib, et nende ajal "neist teemadest" lihtsalt ei räägitud, kogu hirm ja arm hoiti koduseinte vahel. See osutab veelgi vajadusele julgustada inimesi oma muredest kõnelema. Vägivaldsesse suhtesse vangistatud kaassõltlaste puhul on õigustuseks nende ohvristaatus ning majanduslik sõltuvus vägivallatsejast.

Viimase aasta jooksul on kultuuriringkondades aga avalikkuse ette astunud teist laadi kaassõltlased, ahistajate ja vägivallatsejate kaitseks esinevad harrastusadvokaadid, kes üsna ennustatavalt kasutavad selle žanri klassikasse kuuluvaid argumente: vanu asju pole mõtet torkida, otseseid tõendeid pole, nendest teemadest kõnelejad heidavad halba valgust kogu kunstiliigile jne. Sellised enesepaljastuslikud kaassõltuvusavaldused on samuti kindlasti millekski head, kuidagi ausam tunne on, kui kultuurieliit oma arenguvajadusedki ilustamata eetrisse paiskab. Esietenduse-eelsetes intervjuudes ja näoraamatu postituses Marti Kaasiku kohtuasja ja teatrilaagrite ahistamise kaasust kommenteerinud vanema Hendrik Toompere kui ka Peeter Helmet õigustanud Andrei Hvostovi ja Peeter Sauteri avaldused näitavad, mis juhtub, kui kultuurimulli seinad liigselt paksenevad: tekib moraalne kasvuhooneefekt. Kultuuriliselt on kõik korrektne, väidetakse ka väga jäledate paljastuste puhul. Juhtub ka parimates peredes, liigume edasi. Loe: eirame edasi.

Rohkem kultuurset lähedust. Iga­suguste läheduseskandaalide puhul painab teadmine, et puudutamine kui läheduseakt sai järjekordselt diskrediteeritud. Me ei tohi endale füüsilisust keelata. Vastupidi, igasugu kollektiivides võiks olla vabadust oma kolleege rohkem katsuda ja kallistada, aga sõbralikult, hoolivalt, jõustavalt ja loomulikult – selge nõusoleku ja kokkuleppe alusel. See ongi kultuur, sellise läheduse eritlemise oskus rõvetsemistaotlusega puudutusist. Just selles suunas võiks ka kultuurieliit aidata kollegiaalset läheduskultuuri nügida ja nüansseerida, selle asemel et pühenduda laste seksuaalse ahistamise õigustamisele kunstilistel põhjustel.

Sealjuures on süükultuur ja selle äärmusliku ilminguna tühistamiskultuur täiesti ebavajalikud ja vähemalt pikemas perspektiivis kontraproduktiivsed. Süükultuur on #metoo liikumise toksiline kõrvalmõju ja selle süvendamisest püüavad ka kõnealused lavastused hoiduda, aga mitte iga hinnaga. Ükski kannataja ei tohiks tunda survet vaikida tema suhtes toime pandud tegudest ainuüksi seetõttu, et kellelgi teisel avalikustamise tõttu ebamugavusi tekib. "Teises toas" ja "Kui sa tuled, too mul lilli" on mõlemad targad lavastused muuhulgas seetõttu, et kergitavad seksuaalset ärakasutamist ja vägivallatsemist katvat rasket läikivat vaikusekaant kaastundlikult, mitte võitlevalt või süüstades.

Oluline on ennetada avastatud kuritegude kordumist tulevikus ja nii Ugala kui ka Eesti Noorsooteatri lavastuse taotlus on selgelt ennetav. Ennetusele on pannud eriti rõhku Mari-Liis Lill ja Priit Põldma "Teises toas". Muu hulgas olid teatritoolidele jäetud nõustamiskeskuse visiitkaardid, et kui keegi ennast näidatud "armastuslugudes" ära tunneb … Tihti arutletakse, mida ühiskonnakriitilised teatrilavastused õigupoolest muudavad. Mängitakse justkui "omadele" seda ühiskonnakriitikat. "Teises toas" ollakse sellisest kalduvusest teadlik. On vähetõenäoline, et ükski koduvägivallatseja seda lavastust vaatama läheb, kuigi vägivaldsusse kalduvaid isendeid, nii mehi kui ka naisi, võib see õigele rajale suunata küll. Eesti Noorsooteatri taotlus näib hoopis olevat anda äratav põselaks ohvriunne suikunutele, kes on seni kartnud sellest teemast avalikult rääkida ja kellele pere, emad või sugulased on võib-olla sisendanud, et perekonna musta pesu avalikkuse ees ei pesta.

Tegelikult ei peaks lähisuhtevägivalla ohvritele teatrietendusel telefoni­numbreid jagama, vaid linnapildis peaksid olema aukohal inimeste väestamis- ja jõustamiskeskused, kus kasutatakse ka loomingulisi meetodeid. Seda on mõjusalt tehtud Margo Orupõllu eestvõttel Pärnu naiste varjupaigas, kus esitletakse performatiivses vormis kangelaslugusid, selliseid lugusid, nagu Eesti Noorsooteatri etenduse lõpus jagab 1971. aastal sündinud Elin (Lee Trei). Elin on peale füüsilise vägivalla elanud üle kaks vägistamist ja ahistamise isa poolt. Tema toob esile võib-olla et kõige sügavama ja raskemini tunnistatava tõe, mille tajumisest oleks äkki abi ka keskealistele ohvrimentaliteeti levitavatele meesliteraatidele ja -lavastajatele: ka ohver kannab vastutust oma kannatuste peatamise eest.

Ugala lavastuse dramaturgiline vorm tundub siiski küsitav: dokumentaalsed katked on segatud fiktsionaalse well-made play võttestikuga ning need ei toeta üksteist kuidagi. Ka jääb Ugala loos puudu julgustavusest. Kuidagi lootusetu ja lohutuna mõjub see dirigendipere lugu ja ka lavastust näinuna jääb hinge närima kahtlus, et näe, see ongi hind, mida suure andeka looja pereliikmed peavad maksma, et suurt kunsti võimaldada. Villmannide pere laostumine on aga nii totaalne, et kogu selle resignatsiooni alltekstina jääb selgelt kõlama: see ei pea nii olema, suur kunst ei õigusta sittasid inimsuhteid. Ugala on valinud veenmistaktikaks publikus tekitatava klaustrofoobiatunde: lavale veetakse etenduse käigus suuri tumedaid kivirahne, mida on lõpuks nii palju, et mõni neist ähvardab saali väljapääsu sulgeda.

Ka Eesti Noorsooteatri lavastuses on ajakirjanduslikule kainestavusele saateks paras annus kujundlikkust, aga see on pigem toetav, õhupallid noorte saalis on raskete lugude kuulamisel hea pehmendav abivahend. Vaatasingi Eesti Noorsooteatri lavastust kui avaliku kõnelemise harjutust, mille käigus näidatakse, et "nendest asjadest" rääkimine on normaalne, vabastatakse "selliste lugude" avalikustamise häbist, sest see, mille taha vägivallatseja poeb ja mille olemasolu eest hoolitseb, on ohvrihäbi. Mari-Liis Lille lavastuses "Teises toas" avaldub dokumentaalteatri põhiline võimestavus: tuua avalikkusesse väljendusjulgust, näidata vägivallatsejatele paljastavat valgust. Nende lugude nähtavaks-kuuldavaks tegemine on selgelt publitsistlik tegu. Nii Ugala kui ka Eesti Noorsooteater näitavad, et eesti teater on lähisuhtevägivalla teema kajastamisel mõnest meie meediaorganisatsioonist kümnendi võrra ees.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: