Kui Peeter Sauterilt ilmub uus raamat, võib esimene reaktsioon pärast sirvimist olla "nojah, ikka seesama, loetud teda kah juba". Ei saa seda otseselt ette heita, Sauter on tõesti kirjutanud palju, aga see esmamulje oleks antud juhul siiski petlik. Sauteri ühe raamatu lugemisest ei piisa terviku tabamiseks kuidagi enam kui ühe päeva elamisest terve elu adumiseks. Ta loomingus on haruldast metoodilisust, mis võib olla lugejale varasemast küll tuttav, aga mille täpsus ei väsi üllatamast, isegi kui autor ise oma väsimust enam (ammuilmagi) ei varja.

Lugu on iseenesest lihtne ja klassikaline – kriisis abielupaar läheb lõunamaareisile, kust pääsemist küll ei oodata, pigem kiiret lõppmängu. Või siiski pääsemist? Kuigi milline see pääsemine enam oleks, kui algusest peale on selge, et asjad on talumatult kaugel ja koosolemisest on alles jäänud heal juhul neutraalne vaikus, halvimal – ja tavapärasel – juhul aga pidev nääklemine ja torkimine.

Samas pole mudel iseenesest sugugi nii väga klassikaline, kuna abielupaar koosneb pooltest, kes vaevalt iseendaga ka kõige elementaarsemal psüühilisel tasandil toime tulevad. Ka lõunamaa on sovetitolmu unustatud Bulgaaria kõigi oma pisikeste kurioosumitega, kuhu sai ostetud "kõik hinnas" reisipakett, mis peaks tagama üldjoontes meelepärase nädala kusagil odavas Varna hotellis (Star Hotel!), Musta mere embuses. Ja meelepärasus tähendab siinkohal peamiselt tasuta alkoholi, kusjuures alkohol on kindlasti teose üks peategelasi, mis poleks ju ka Sauteri puhul midagi uut, ainult et nüüdseks on see korduv kaasteeline oma peremeesorganismi vaikselt, aga tõhusalt lõplikult maha niitmas. Ja nagu õige eesti mees kunagi, ei tee ka Sauteri minategelane Peeter Sauter sellest suuremat numbrit, et ei suuda õigupoolest paari sammugi ilma hingeldamata ja puhkamiseks seinale toetamiseta astuda, rääkimata nii ilmvõimatust tegevusest nagu millegi söömine.

Sauter ei poe ammu tehislike kardinate taha, mis võiksid tegelikkust kuidagi varjutada, asetada pisut pehmematesse või siis nii-öelda viisakamatesse toonidesse. Selleski pole ju midagi seniolematut, aga kuidagi suudab "Surm Bulgaarias" ikka rebida värskete liigutustega kihte tegelikkuse varjukülgedelt, kuni alles ei jää midagi peale eredalt hõõguva tuuma, mille iva jääb küll sõnastamata. Seda lihtsal põhjusel, et iva ei saa sõnastada – kui iva üldse eksisteerib. On nagu on, kõlab "Surm Bulgaarias" ridadest läbi, ja ongi. Pole mõtet midagi juurde lisada, reaalsust ei ületa.

Kuigi ilmselgelt pole teksti Peeter Sauter see päris, reaalne Peeter Sauter. Kirjandus jääb alati kirjanduseks, ükskõik kui lähedale ta elule proovib jõuda. Mida lähemale jõaub, seda kaugemale jääb. Aga seda enam tunneb lugeja nende magnetpooluste vahel toimuvat hõõrdumist, seda enam tuleb elu tuim pühadus tuhast esile, seda heledamalt sähvatavad õrnusehetked lahutust sepitseva mehe ja naise vahel, kellest kumbki ise kirvest teise pea kohale pole nõus tõstma, sest mine tea, äkki üks naeratus võib siiski imet teha? Lõpuks pole ju rohkem vajagi.

Kaks asja, mida lugeja õige pea märkab ja mis eristavad samuti Sauteri värskeimat teost nii mõnestki ta eelnenust, on stiili rõhutatud nappus ja lõikudele sageli eelnevad itaaliapärased interpretatsioonijuhised stiilis presto, allegro, piano jne. Viimased annavad tekstile kindlasti ühe võtme lähenemiseks, kuid teksti stiil kehtestab end ise märksa jõulisemalt.

See ülim nappus, mis tähendab sagedasti maksimaakselt kolmest-neljast koosnevaid lihtlauseid, peegeldab nõtkelt minategelase mentaalset ja füüsilist seisundit, kus suurtest ideedest ja emotsioonidest on alles jäänud vaevalt fragmendid, üksteisega küll üsnagi vabas voolus seotud, aga siiski kinni oma eraldiseisvuses. Võimalikke põimlauseid lõhustatakse nii väikesteks juppideks kui võimalik – ikka selleks, et jõuda tuumani! Teisalt väldib Sauter üleliigseid tegusõnu, kuna teha pole niikuinii enam midagi, kõik teod on juba tehtud ja nüüd jääb üle vaadata, mis sellest sünnib või ei sünni.

Tähelepanuväärne selle kõige juures on jutustaja justkui kõigega leppiva meelelaadi tagant kumav põhjatu empaatia iga tegelase vastu, keda ta portreteerib. Ja selles on Sauter meister – väikesed olmedetailid, maneerid, silmapilgutused, kehahoiakud, psühholoogilised nurgatagused … kõik üksikasjad, mis äratavad teksti ellu, mis tõestavad, et kirjandus on võimeline elu peegeldama ja lugejas äratama äratundmist, vähemalt hetkekski, on "Reis Bulgaarias" särama löödud. Ja seda justkui muuseas, kuna ilmselt on see autoril juba paratamatult nii käe sees, et selle vastu ei saa midagi teha. See kirjutamine on olemisviis, omamoodi maania: "Istusin, rüüpasin, vaatasin. Julia sõi. Alati kena vaadata. Söömishäiretega inimesena sööb pühendunult, kiirustamata, töötab süstemaatiliselt. Mul kirjutades arvatavasti sama keskendunud nägu. Maaniad erinevad. Sisu sarnane. Julia sööb toitu, mina Juliat. Vaadates, teksti tehes. Söönuks saame." (lk 52)

Aga Sauter ei näri oma tegelasi lihtsalt läbi, et nad hoolimatult välja sülitada. Sauter laulab oma tekstidega neisse sattunud karakteritele oodi, isegi kui see ood pole komponeeritud ülevates harmooniates, vaid meenutab teinekord pigem kõrstsilaua jorutamist. Minategelane ei varja oma talupoeglikku vaimu, ei häbene seda, ei ürita seda kuidagi maskeerida ega teiselt poolt eksponeerida. Talupoeg on talupoeg, nii lihtsalt on.

See eristab Sauterit ka Bukowskist või Hemingwayst, kes ka siit tekstist teiste seas viidetena läbi põrkavad – Sauter ei võta mingit rokkstaari poosi ega karmi mehe rolli, kes kindla pilguga silmapiiri jälgib. Sauteri minajutustaja on tuttav luusija, kes õieti ei tahagi, et teda suurt tähele pandaks, aga kelle loomus paistab paratmatult silma, sellest ei pääse kuhugi. Nagu üks langenud kaastundeingel, kes on saatuse vimka tõttu saadetud elama üht elu alkoholismist räsitud inimkehasse. Jääb üle ainult imestada ja leppida – sest mis sa ikka pidevalt imestad.

Bukowski ja Hemingway pole kaugeltki ainsad nimed, kellega jutustaja dialoogi astub. Märgatav osa raamatust kulgebki teataval kultuurikommentaari radadel, kus nii välis- kui kodumaiste kirjanduslike nimede kõrval on kindel koht Eesti teatriilmal, mis Sauteri lavakoolitaustast tulenevalt ka arusaadav. Aga loomingulistest seostest märgilisem on nende mõtteliste kaasteeliste suhe surmaga, mis lehekülgede möödudes kasvab aina kombatavamaks reaalsuseks, kuni abstraktsioonidele enam ruumi polegi, kuna surm on juba liiga konkreetne. "Õpetus, mida ei sõnastatud. Aru ei saa, kui pole sealmaal. Pole mõte sõnastada. Sõnastamatu õpetus. Meenub, kui aeg saabub. Saad aru, et õpetati. Milles? Mitte milleski. Selles, et õpetust ei sõnastata. Ongi õpetus. Nüüd jõuab kohale. Kas ilma õpetamata poleks jõudnud? Kes neid õpetas? Ei tea. Kes ütleb, et pole luul. Vaevalt et vend nii arvaks. Aga ta pole kopsuintensiivis! Kust tean, mis arvab. Ega ta räägi." (lk 100).

Sealjuures raamatut läbiv hinna-teema toob paratamatult mõttesse ühe teise märgilise teksti eesti kirjanduses: Tõnu Õnnepalu "Hind". Tõnu nimi ja mõte jookseb Sauteri Bulgaaria-raamatust ka põgusalt, aga täpselt läbi ja omamoodi paralleel nende kahe teksti vahel on küll, isegi kui see paralleel tähendab pigem paralleelreaalsust. Kaks väga erinevat ja samas väga sarnast loomingulist lähenemist, mis jõuavad tahes-tahtmata samasse kohta välja. "Mis tähendas – kõik hinnas? Kaup muutub käigu pealt nagu autoremondis. Ilmneb uusi asju, uusi lisasid, uusi hindu." (lk 96)

Jah, hind selgub alles siis, kui talle otsa vaatad. Heal juhul. Mõnikord ei selgu isegi siis. Mõnikord, nagu minategelasel raamatu lõpus, tuleb auto hoopis uude remondikotta viia (kusjuures see autoremondi raam teose alguses ja lõpus on veel üks suurepärane võte!). Ja siis järgmisse ja siis järgmisse. Kuni masin võtab veel elu sisse. Sauteri "Surm Bulgaarias" seda kindlasti teeb. Ja nagu surmaga heal juhul ikka, toob ta elule veel vahetumalt lähedale kui enne Suure Kuristiku otsa vaatamist. Toob elu haprad kontuurid uues valguses esile. Sest olgugi näiliselt tegu sünge raamatuga, kumab sellest läbi karget ja kerget valgust. Ja seda "Surm Bulgaarias" viimaks ongi – kerge lugemine. Kõige paremas mõttes.