Suve lõpul, sügise hakul "Loomingu Raamatukogu" sarjas ilmunud Peeter Sauteri "Surm Bulgaarias" on morbiidsele pealkirjale vaatamata elujaatav ja võrdlemisi optimistlik teos.

Esimene assotsiatsioon tekib pealkirja kaudu Thomas Manni novelliga "Surm Veneetsias" (1912), mille tegevus viib ajas ja ruumis kaugemale ning käsitleb samuti üht eneseksolemise kriisi. Sauteri minategelane viitab küll sellele maailmaklassikasse kuuluvale teosele, kuid see viide taandub üheks paljudest kildudest bulgaaria kaleidoskoobis. See kaleidoskoop on kirju nagu üks kaleidoskoop olema peab, ta koosneb tsitaatidest, keelenditest, slängist, vihjetest ja viidetest, nagu öeldud. Laused on lihtsad ja repliigid lühikesed. Löövad. Nii on seda reisikirja ka lihtne lugeda, lehekülg läheb lehekülje järel sujuvalt, kaader järgneb kaadrile, saateks keskea- ja suhtekriisis vananeva mehe sisemonoloog.

Vaatamata keelemängudele on "Surm Bulgaarias" filmilik teos, seda sobiks lavastama kasvõi Radu Jude, kelle "Kohatu kepp ehk meeletu porno" (2021) samuti suve lõpupoole meie kinodesse jõudis. Hea tahtmise juures võib nende teoste peategelaste juures leida isegi ühiseid jooni - mõlemad liiguvad vastuvoolu ja võitlevad isoleeritusega. Sauteri tegelase sisse näeb paremini, sest kirjasõna lubab sisevaadet kinokeelest paremini. Õigemini, vaatepunkt ongi Sauteri tegelase sees ja lugeja vaatab maailma sealt väljapoole. Sauteri stiili visandlikkus on vabastav, tekst meenutabki kohati vabavärssi, sealjuures on ta vaimukas, siiras ja pidetu.

Vabatahtlik isolatsioon, millesse minategelane sulgub alkoholi abil ja geograafiliselt end tavakeskkonnast eraldades ehk Bulgaariasse sõites, on talle eesmärgistatud purgatoorium - puhastustuli, mis peaks alles jätma vaid väärtusliku ja võimaldama ehk ka uuestisündi. Palatisse jõudnud alko-fööniksi maailm redutseerubki fraasideks, tsitaatideks, katketeks - ta on silmitsi vaid iseendaga ja peab selgusele jõudma, kuivõrd ta soovib end uuesti maailmaga suhestada. See suhe kulgeb aga läbi objekti, kelleks on ta ihatud ja vihatud kaasa Julia, igavene Teine juba oma soo ja kultuurilise erinevuse tõttu. Julia ilmutab end samuti hetketi, väljendades samasugust kindlusetust, mida ootamatu üksindus on talle kaasa toonud. Huvitav oleks lugeda ka Julia versiooni sellest Bulgaaria reisist, millisel moel see erineks. 

Sauter kirjutab lahti kriisiolukorra, kui mees ja naine koos olla ei saa, aga lahku minna ei taha. Lahendust ta välja ei paku, võib-olla ta ei tea seda. Veel.