Peeter Sauter: las olla maailmas üks puuriidatagune eesti kirjandus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Peeter Sauter Autor/allikas: ERR

Peeter Sauter kinnitas Indrek Kuusile antud intervjuus, et ta laseb tihti uutel raamatutel ja filmidel mõnda aega seista, seeläbi on neid võimalik mõne aja pärast ilma igasuguste eelarvamusteta lugeda.

Kas Eesti kultuur on elujõulisem kui kunagi varem? Ma ei pea silmas koroonaviirusest tingitud eriolukorda, vaid üldisemalt vaadates.

Tundub, et on tõesti. Iial pole ilmunud nii palju raamatuid. Nii eesti autoritelt kui tõlkeid. Autorid ja kirjastused kurdavad tihtipeale, et elavad toimetuleku piiril (ja paljud elavadki) ja raske on uusi asju trükki saada, ometi ilmub tekste tohutult. Ja eks suure hulga peale tule ka häid. Kes seda kõike loeb, on iseasi.

Vahel mõtlen (mitte ülearu tõsiselt), et kui tuleb uus sõda või okupatsioon ja ei ilmu suurt midagi, siis on mida lugeda. Nagu oli nõukaaegne lugemisvaramu tihtipeale esimese vabariigi aegne.

Siin-seal lehvivale nõukanostalgiale – kuidas oli tööd ja leiba ja vaatemänge ja eluaasemepuudust polevat olnud – ei saa ma pihta. Too aeg oli vilets. Pole siin nostalgitseda midagi. Kel on suur nostalgia, koligu Valgevenesse või Transnistriasse. Mina käin seal meelsasti niisama kaemas ja end mentaalselt vaktsineerimas. Kui saan.

Teatrit tehakse tohutult, näitlejaid tuleb koolidest rohkem kui kunagi. Kinorahade üle käib suur nägelus, ometi tuleb ka kino kobedalt ja filmid on muutunud kobedamaks.

Majanduslikult ei jõua me arvatavasti iial Soomele ega Euroopale järele – ega nad ju paigal seisa. Aga kino võib Soome kinole järele jõuda küll. Kunagi nuputasin, kuidas neil õnnestus korraga hea kino juurde läbi murda. Ja karta on, et seal pole ühest vastust, muidu teaksime seda. (Vene kinoga ühele pulgale küll ei jõua, valimi suurus on erinev.)

Muusikat ma ei tunne, aga Eesti muusika on vist juba ammuilma loomuldasa maailma muusika osa. Ja siin on konks, sest muusika keel on rahvusvaheline, aga eesti keel on eesti keel (mis on tore). Ja seetõttu jääb eesti kirjandus alati puuriidataguseks (kui Tõnu väljendit kasutada). Ja ehk ei ole sellega katki midagi.

Las olla maailmas üks puuriidatagune eesti kirjandus. Ega seal püüne peal esirinnas peesitada teab mis mesine elu olla pruugigi. Kes tahab, võib ju inglise keeles hakata kirjutama nagu poolakas Jozef Teodor Konrad Korzeniowski ehk Joseph Conrad.

Inglismaal elades korra proovisin. Ei nautinud, parem jään puuriida taha.

Oskate midagi erilist esile tõsta loetust, vaadatust või kuuldust? Kes on olnud nutikas, tark ja tubli?

Võib ette võtta Kultuurkapitali auhinnanimistu. Sealt kõlbab kõike veerida. Võib võtta ette Neitsi Maali filmid. Kõlbavad vaadata. Animafilmid ja muusika kõlbab pea kõik.

Rockmuusikaga kipub natuke olema nagu eesti kirjandusega. Sellest ei saa iial Briti või Ameerika rock. Ja mis siis. Ega inglane ka prantsuse šanšooni tee. Ja ei tahagi.

Meie siin vahel kuidagi tahame ameeriklased ja britid olla. Mõistetav. Me oleme selle peal üles kasvanud. Eks kirjanik samuti suuresti maailmakirjanduse peal. Tahtmatult kipume end võrdlema. Suurtes kultuurides taolist naeruväärset kompleksi pole.

See paneb surve sportlastele. "Eesti rahvas ootab võite, poisid, lähme toome nad." Ega sportlased ise neid sõnu välja mõelnud. Pandi ikka suhu. Kuhu jääb deviis "tähtis pole võit vaid osavõtt"? Aga eks on tore küll, kui Tänak esiotsas paarutab, miks ei ole. Ja kui Kivirähki Andruse raamat prantsuse keeles ilmus, oli hea meel küll. Või Tõnu Õnnepalu tõlgiti kohe esimese romaaniga – põmm – ma ei tea mitmeteistkümnesse keelde.

Olukord Eestis ja maailmas soosib tubaseid tegevusi. Mida soovitate lugeda? Või siis vaadata või kuulata?

Ei hakka soovitama. See on niivõrd individuaalne. Minu jaoks võib Mudlumi "mitte ainult minu tädi Ellen" olla suurepärane. Kamraad Peeter Helme jaoks pole see üldse mingi romaan. Nojah, olgu siis mis ta on, aga hea on ikka.

Peetril ilmub kohe kirjanduse aastaülevaade ajalehes KesKus. Enneolematu, et meil ilmub nüüd kaks kirjanduse aastaülevaadet. Loomingu oma ja Peeter Helme oma. Suures kultuuris pole võimalik isegi üht kirjutada, keegi ei suuda kogu kraami läbi hekseldada. Siin on ehk Eesti põlveotsas kultuuri pluss. Kõik siin kõiki tunnevad ja vastamisi vannuvad, nagu Hando Runnel ütles.

Võtsin millalgi endale Netflixi, sest oli vaja arvutada Scorsese Bob Dylani filmi ja mujalt ei saanud seda nii kähku kätte. Hiljem olen sealt vahtind vaid üht Tarantinot. Nad küll saadavad mulle meili peale kogu aeg reklaami, et vaata aga vaata, aga aeg kulub muu peale ära.

Mul kipub olema ka nii, et kui tuleb välja uus asi, olgu raamat või film, siis ei taha seda kohe algul lugeda-vaadata ja koos teistega lõugu hakata kulutama. Vaatan-loen parem hiljem, kui furoor on vaibunud. Siis saab eelearvamustevabamalt suhtuda.

Sellega saab teinekord nalja. Lugesin "Rehepappi" aastaid pärast ilmumist, kui räägiti juba muudest asjadest. Trehvasin tänaval Andrust ja ütlesin "Kuule ma lugesin "Rehepappi", hea raamat, tore oli lugeda." Andrus vaatas pika pilguga, et kas tulin mõnitama. See oli juba aastaid tagasi üle kiidetud ja kullatud. Ma ei teagi, kas jäi uskuma ja sai aru, et olen siiras nagu Arno Tali.

Nii loen tihti hoopis iidam-aadam vanu raamatuid. Näiteks mõnd, mida olen ammu tahtnud tõlkida. Praegu on laual Burroughsi-Kerouaci "And the Hippos Were Boiled In Their Tanks", Brautigani "A Confederate General From Big Sur" ja Bukowski "Storm for the Living and the Dead". Ilmselt tõlgingi, kuigi kindlat kirjastajat veel nagu pole.

Kui tahate mõne neist välja anda, kirjutage mulle. Kõik kolm suurepärased teosed. Võib-olla kahe esimese pentsikud pealkirjad peletavad kirjastajaid. Sisu pole päris selline nagu pealkiri viitab. Meelega on pandud eksitavad pealkirjad. Ja Bukowskil on ka tavaline jura, nagu tal ikka. Tahab närvi, et sellise juurde kindlaks jääda. Tore, et jäi.

Kui midagi vaatama hakkan, siis ehk vanu vene filme, mis veel vaatamata. Sokurovit, Muratovat, Germani.

Uued Eesti asjad tuleb millalgi muidugi ära vaadata ja lugeda. Aga ega need hapuks lähe. Ja kui mõni läheb, siis läheb. Aga sedagi võib vaadata või lugeda. Vaat kuidas vanad – vähe totrad filmid – teinekord hinda lähevad ja kultusfilmideks muutuvad. 

Teatriga on teine lugu. Efemeer kipub kaduma tulejutt järel. Tükid tuleb ära vaadata. Viimane puudutav asi oli ehk Jaaksi-Noormetsa "Valged põdrad" Ugalas.

Aga viimase kahe aasta 60 draamatükki läbi hekseldades oli tunne, et head dramaturgiat üleliia palju pole. Paraku. Palju tehakse tellimustöid ja seal läheb libedale ka mõni väga hea autor nagu Ott Kilusk. Ehk vaid Andrus Kivirähk teeb ka tellimustüki nii valmis, et lase aga olla (teda nende 60 hulgas küll polnud). 

Muideks, tahaks teada, et mis teie hinnagul on olulised tekstid, romaanid, luuletused ja mis muu žanr, mis tuleks eesti keelde tõlkida?

Jällegi on sellega nii, et Mati Sirkel tõlgib, mis talle meeldib (ja alati head, muud ta ei hakka ju tegema) ja Hendrik Lindepuu, mis talle meeldib (ja alati head, muud ei viitsi ju).

Pakkusin mõne aja eest, et tõlgiks kamba peale ära Joyce'i "Finngen's Wake'i". Märt Väljataga ütles kahjuks, et tema ei viitsi. Mõistetav, tal niigi palju tööd. Tõlgib kogu Vikerkaare iga kuu täis. No ma ei tea, kas peab üksi ette võtma. Ootan pensipäeva ära, ostan pudeli veini ja vaatan seda asja. pole kindel, kas hammas peale hakkab ja kui teen, on oht piki pead saada, sest seda saan tõlkida ainult omamoodi. Kerouaci eest sain mööda pead, et oli Sauteri ja mitte eesti keeles. Ometi anti tõlget veel setu korda välja.

E. E. Cummingsi luulet võiks tõlkida. Võimatu ettevõtmine küll. Kirjandusnobelist Bob Dylani laulusõnu – jälle võimatu ettevõtmine. Aga kui ka võimatu, hakka ühest otsast pihta ja ehk midagi välja tuleb. Kui ilm ilus ja tuul vahelgi päri.

Aafrika kirjandust on meil jube vähe. Seda tundsin kongo selli Mabancoud lugedes (oli hea kraam). Ja mitut Austraalia kirjanikku teate? Peale Patrick White´i veel kedagi? Sei Shonagoni "Padjaraamatut" vist tehakse. Inglise keeles oli see priima kraam, täielik tänapäeva moodne kirjandus 11. sajandi alguse Jaapanist. Samuel Pepyse päevikud võiks keegi teha.

Ameerika kirjandusest on veel ridamisi, mida oleksin nõus tegema. Kas või Raymond Carverit.

Tõlkimine on oma kraami tegemisele hea vaheldus. Ei taha oma sohu päris uppuda ja soppa takerduda. Samas kui ainult tõlkida, jääb osa lusti ja rõõmu saamata ja pärast läheb tükk aega, et meelde tuletada, kuidas kirjutamine käis. Eks ole individuaalne.

Kuidas teil endal läinud? Mis tehtud ja mis teoksil, nagu kunagi küsiti? 

Ei viitsi pikalt pajatada. Kolm asjakest on ilmumas. Ja kui viitsin, vormistan veel mõne, mis arvutis vedeleb, ära. Aga ega ühe aastaga neid kaantevahesid liiga palju polegi vaja teha. Niigi vaatan igal hommikul peeglisse, et kas keegi on grafomaani sildi öösel otsaette kleepinud. Vahel tundub, et ongi.

Aitame poliitikuid ikka ka. Kes võiks olla tulevane Eesti vabariigi president?

Tore küsimus ja mina pole vastaja. Loogiline on, et kiik liigub nüüd kuhugi vastassuuna poole. Võin ju nimesid loopida, aga ei tea, kes tegelikult hakkamas on.

Eksäi arvas hiljuti, et kes väga tahab, ei ole hea kandidaat. Selles on tõetera. Samas meenus mulle Valentin Kuigi tõdemus, et filmis saab peaosaliseks see, kes seda kõige rohkem tahab – samuti kena mõte.

Tarmo Soomere tuli julge mehena esimesena turule ja intervjuu oli tore. Küll aga kappab traavleid, küll valgeid ja musti varsti veel hipodroomile. Üks vastassuund oleks ehk osalt vene taustaga kandidaat. Nagu oli Marina Kaljurand. Jüri Luik oleks siin sobilik nimi.

Aga kogu nimeloopimine on spekulatsioon ja lõualõksutamine.

Presidente enamasti tehakse ja presidentideks ei hakata. Nii meil kui mujal. Presidenditegijad võivad ehk vahelduda. Mina ei tea, kes meil uut presidenti voolima hakkavad. Eks paista. Muidugi puu, millest voolida, peab paslik olema. Ja president oma toolile istuma nagu prunt mulku.

Küllap tuleb taas juttu presidendi kui institutsiooni kaotamisest ja eks see tule kord jälle läbi rääkida. Samas jääb alati kahtlus, et kui viskame institutsiooni üle aia ja siis tahaks tagasi saada, kes ta sealt siis tagasi toob.

Loodetavasti tuleb tore etendus. Saab nutta ja naerda nagu Andrus Kivirähk ütleb.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: