Vanema Henrik Toompere lavastatud ja kuulsa briti absurdisti Harold Pinteri kirjutatud "Kasvatushoone" on kavalehes ilmunud lavastaja saateteksti kohaselt loodud osatama Eesti ülepaisunud ja hangunud riigiaparaati. Madis Kolgi hinnangul oli Pinteri materjal Toompere jaoks justkui liiga valmis.

"Olen täheldanud seda, et Toompere mängumootor vallandub siis, kui see tekst või situatsioon ise on natukene realistlilkum, siis ta hakkab seda avardama ja mitmekihistama. Aga kui tekst ise sisaldab juba seda absurdi, siis on mulle ka varem tundunud, et see ei inspireeri Toompere mängumootorit," rääkis Kolk.

"Toompere ütleb siin kavalehel ka, et Pinterit ei saa igal ajal mängida. Aga praeguses ajas, kus riik on justkui valmis saanud ja ametnikud tegelevad uute peenhäälestamisvormidega, et oma olemasolu õigustada ja nüüd see justkui kõlab, siis minu meelest just see ei kõlagi," jätkas ta.

"Ühelt poolt ei tohi kunst reaalsusel sabas sörkida. Meil ei ole mõtet kunstist lugeda asju, mis olid ajalehes tegelikult kirjas juba eile. Samal ajal ei saa teater kunstiliigina olla väga ajast ees, sõnas Kolk.

"Raamatu sa võid kirjutada sahtlisse ja see avastatakse sada aastat hiljem ja sind kuulutatakse geeniuseks. Teater – ka avangardne ja eksperimentaalteater – peab kõnetama siin ja praegu ega saa rääkida asjadest, mida me veel ei tea," lisas ta.

Samas usub ta, et igasugune kunst peaks tekitama kummastusefekti. "Seda, et asi, mille sees ma elan igapäevaselt ja mida ma ei ole märganud, kuidas see töötab ja siis läbi absurdi keeratakse see korraks nihkesse ja nüüd ma saan alles aru, et "appi"," selgitas Kolk.

"Samamoodi see ametnike-süsteem – see on meil juba käes, me loeme iga päev ajalehtedest palju absurdsemaid situatsioone kui see Pinteri näidend. Ma ei taha öelda, et see on aegunud dramaturgia, aga mina oleks oodanud seda, et kuidas me tajume seestpoolt seda kruvidega kinni keeratud süsteemi imelikus ametkonnas, mida laval näidati. Nagu see konnakeetmise kujujnd, et kuidas me sattusime sellisesse olukorda ja ei saanudki enne aru." 

Meelis Oidsalu arvates ei peaks Rakvere teatri lavastust vaatama üldse ainult ametnikkonna sisikonna lahkamisena. ""Kasvatushoone" tegevus toimub ju raviasutuses. Mõnes mõttes on meie riik sarnaselt kõikide teiste riikidega viimase kahe aasta jooksul muutunud üheks suureks raviasutuseks. Sellise metafoorina on Toompere lavastus tabav. Minu jaoks neid kõnekuse-tasandeid oli rohkem."

Valle-Sten Maiste jaoks oli tegemist väga lõbusa teatriõhtuga. "Seal oli tubli annus groteski, rollid olid nauditavad, nautisin nii Peeter Rästast kui Toomas Suumani. [...] Tuleb väga tunnustada, et Rakvere teater on võtnud ette tõsise klassikalise näitemängu, millel on palju tähenduskihte," rääkis ta.

"Selline suunavalik repertuaariteatri poolt, kus sa võid teha ka kergema jõulueelse lavastuse, mida sageli tehakse samasuguste mehhanismide tõttu, mida seal lavastuses kirjeldatakse – seda silmas pidades tuleb igal juhul kiita. Tegemist oli huvitava ja olulise asjaga," jätkas Maiste.

"Avalikud teenistujad ja ka erasektori korporatiivbürokraatiaga kokku puutuvad inimesed võiksid seal lavastuses küll end ära tunda. Korporatiivkultuuriga seotud inimesi on Eestis – väike riik küll – üsna palju," tõdes ta.

"Meil on suur haldusaparaat ja ka korporatiivseid erasektori asutusi. Isegi Eesti kantslerite seas võib leida üks-ühele tüüpe, keda seal laval võis näha, kes väänlevad lõputus süütunde allasurumise kompleksis ja süüolukordade vältimise surve all, või siis on lihtsalt süüdimatud kakukesed – haridusministeeriumi endine kantsler Laidmets oleks vabalt võinud ka selle lavastuse tegelaseks sobida, groteskinuppu poleks pidanud üldse näppima," arvas Meelis Oidsalu. 

Renate Keerdi lavastuse "Lood" puhul tõstsid teatrivahid esile asjaolu, et Keerd on teinud otsuse katsetada seekord veidi teiste retseptidega. Tavapärasest suurem osakaal on seekord sõnal ja kujutavale kunstile omasel installatsiooni-meediumil.

Nii Renate Keerdi "Loodi" kui ka "Kasvatushoonet" soovitatakse pettumust kartmata vaadata.